JÄRGMINE PÕLVKOND | Eluruumide planeerimine ei lähtu inimestest või jätkusuutlikkusest, vaid kasumist
(20)
Elamispinna soetamine ja kaasaegsed töötingimused on aktuaalne teema eriti noorte seas, ekstra olulised on nende jaoks valikuvõimalused. Rajatava taristu hinnatase sõltub suuresti ruumide kontseptsioonist, aga ka heakorrast ja parkimiskorraldusest. Ruumide, heakorra ja parkimise valikuvõimalusi pakub peamiselt arendaja, kes lähtub toote arendamisel olemasoleva turu situatsioonist. Reeglina ei oma arendaja jaoks suurt tähtsust, kui jätkusuutlik kavandatav kinnisvara on – äritegevus keskendub alati kasumile. Seda selget reeglit ei saa muuta ühiskonna väärtuste või majanduse mudelit jätkusuutlikumaks muutmata ja see on võimalik ainult pikas plaanis.
Kinnisvara turg peab pakkuma julgemaid lahendusi
Ühiskonna erisugusus kasvab ja kasvavad ka laenuvõimalused. Nähtamatu, aga kasvav alamgrupp on kinnisvaraturul kõrgharitud ja rohelise mõtteviisiga noored, kes eelistavad kasutada kaugtöö võimalusi ja elada ning töötada rohelises, tihedas ja mugavas asumis, loobudes isiklikust autost ja sellega seonduvatest kuludest. Statistika andmete kohaselt on kaugtöö tegijaid 25–44-aastaste hõivatute seas 24%, mis on tunduvalt vähem kui üle 44-aastaste hulgas.
Loftid, mikrokorterid, parem heliisolatsioon, lisavõimalused taimede kasvatamiseks, jagatud võimalustega puhke- ja tööruumid jne – kõigil neil mitteklassikalistel lahendustel on oma klient. Sellised lahendused nõuavad pikemat projekteerimise perioodi, aga arenduse kogu eelarve raames on see väga väike osa. On ilmselge, et arendaja valib kiiremad ja lihtsamad teed, kui tema huvid lõppevad põhimõtteliselt peale viimase pinna müüki. Kuid suured ja edukad firmad on hakanud pöörama aina rohkem ja rohkem tähelepanu oma mainele, millele mõjuvad edukalt uued, trendikad ja keskkonnaprobleemidega arvestatavad lahendused. Linna või valla arhitektid võivad esimestena ruumide mitmekesisust positiivselt mõjutada, kasutades uute kvartalite planeerimisel täiendavaid uuringuid.
Pikas perspektiivis võib eeldada, et tulevikus muutub inimene paralleelselt muude elu protsessidega paindlikumaks, mobiilsemaks ja vabamaks. Tänasepäeval nelja-viie-toalise eramaja ostmine, et seal elu lõpuni elada, tundub dünaamilises ja kiiresti muutuvas elus juba ebamõistlik variant olevat. Nooruses ei ole vaja palju ruumi; keskealised vajavad kindlasti rohkem ruumi nii kaua, kui lapsed kodust ei lahku; pensionil olles vastupidi väheneb tubade arvu tähtsus. Kuid igas vanuse grupis tugevnevad suure tõenäosusega seosed kogukondade vahel ja sellega kasvab ka nii sotsiaalne kui füüsiline aktiivsus, mis on kergemalt teostatav tihedas linnas. Mida tihedam elukeskkond, seda väiksem keskkonnamõju. Tihe linn tagab ka multifunktsionaalsuse. Multifunktsionaalse linnaruumi potentsiaal on tänapäeval aga täiesti kasutamata ja erinevates piirkondades jätkavad kerkimist monofunktsionaalsed kvartalid.
Kui linnavõimul on passiivne roll linna strateegilises arengus, siis tekib turul üleliigne analoogse parameetritega pind, mis ei rikasta meie linnaruumi ega paku inimestele piisavalt loovruumi – see suurendab omalt poolt sotsiaalset ja majanduslikku segregatsiooni ning rahvas polariseerub loomelinnakute ja magalarajoonide vahel.
Pensioni reformi ja pandeemia tõttu kasvanud Eesti elanike summaarne kapitali maht ainult suurendab olemasolevaid probleeme. Ilma linna kvaliteetse tihendamise ja detsentraliseerimiseta jätkub ka valglinnastumine. Antud olukorras on kõige haavatavamas positsioonis just noored, kellel pole veel vara – eriti need, kes hoolivad keskkonnast ja kliimakriisist, valides kompaktse ja ökonoomse töö- ja elamispinna.
Normatiivid peaksid olema paindlikumad ja kooskõlas rohestrateegiaga
Arendaja kuludes on märgatav osa parkimiskohtadel ja ostja peab maksma igal juhul parkimiskoha eest keskmiselt 10 000 eurot, kohakuti lausa 25 000. Parkimisnormatiivid on viimase kümne aasta jooksul muutunud aina karmimaks ja need on ühised sõltumata erinevate piirkondade identiteedist ja eripärasustest. Kesklinnast väljas olevale korterile on minimaalne parkimisnormatiiv keskmiselt 1,3 parkimiskohta ja äärelinnas 1,5. Üldjoontes on inimene sunnitud ostma rohkem kui ühe koha, kuid normatiivid ei näe ette ühisplatsi (nt takso või kulleri jaoks), mistõttu on uutes kvartalites ajutine parkimine tihti väga problemaatiline.
Tänapäeval ei ole enamikul poliitikutest ja ametijuhatajatest veel piisavalt tahet tegeleda parkimiskohtade vajaduse langetusega — lihtsam on probleemi ajutiselt lahendada, kattes haljasalad asfaldiga. See ongi praegu kõige kiirem ja odavam lahendus, kuid tulevikus linnaruumi taastamine on korduvalt kallim (haljasalad tuleb vajadusel taastada kui massturule ilmuvad nutikamad transpordiliigid).
Veel üks probleem keskkonnasõbraliku linnaruumi suhtes on maa-alused parkimiskorrused, mis on maa-alused ainult formaalselt. Eestis maa-alusena korrusena arvestatakse hoonemahtu >1,5 metri rajamissügavusega, see tähendab, et tegelikult seal, kus kvartali mahulise visiooni järgi peab olema moodustatud avatud linnaruum, tekib poolprivaatne massiivne rajatis ca 1,7 meetri kõrgusega, mis nii füüsiliselt kui ka visuaalselt lõhustab linnaruumi. Kui selle hoone osa betoonkatusele nähakse ette nii konteinerhaljastus kui ka atraktsioonid, siis tähendab, et visuaalselt maht kasvab veel ühe meetri võrra. Sellised puudulikud, aga lubatud lahendused realiseeritakse rohkem ja rohkem, kuna iga meetri sügavusega ehitus muutub korduvalt kallimaks ja arendajal lihtsalt ei jää teisi valikuid.
Suures joones lähtub parkimiskohtade puudus nõukogude magalarajoonidest, kuid põhjuseks ei ole antud piirkondade puudulikud parkimisvõimalused, vaid lahendamata tsentraliseeritud linna kontseptsioon. Nii uutes kui ka vanades kvartalites ei ole piisavalt ruumi jalgrattale ja vankrile, kuna need ruumid ei ole reguleeritud. Pigem moodustatakse need juhul, kui selle jaoks ruumi üle jääb, kuna arendajal pole otsest soovi kaotada müüdavat pinda lahusruumi kasuks. Alates 2018. aastast ei saa arendaja müüa parkimiskohti ega lahusruumi eraldi ühikutena ja ruutmeetreid lisaruumide suurus ei mõjuta.
Vajame toetusi alternatiivse transpordiliigi arendamiseks
Kuigi linnade detsentraliseerimine ja kvaliteetne linna tihendamine ei ole veel realiseerunud, siis peame me juba praegu arvestama, mida me 20–50 aasta jooksul ehitada planeerime ja kui jätkusuutlik ehitatav tarind on. On oht, et me peame hakkama juba lähitulevikus palju ümber tegema, kuna elumuutuste kiirus on pigem geomeetrilise koefitsientiga ja aastatega on neid aina keerulisem ja keerulisem ette näha. Kui linnad loobuvad autokesksest kontseptsioonist, siis hakkab nõudlus soodsa veoteenuse järgi kiiresti kasvama, mis omakorda loob head tingimused isejuhtivate autode parklate moodustamiseks ja carsharingu teenuse arenguks.
Tühjad sisehoovid
Kinnisvara kõlblikkusest rääkides tasub pöörata tähelepanu ka sellele, et linn suunab arendajaid rekreatsioonialasid looma, kuid reeglina ilma täpsema visioonita. Seetõttu näeme me naabruskonnas tihti kõige odavamaid dubleeritud atraktsioone – tavaliselt on need kiik ja liivakast, kus lapsed ei taha rohkem kui kümne minutit aega veeta. Tihti tekib ka mitme kinnistu vahel otsese funktsioonita piirdeaed, mis lõhestab linnaruumi ja eraldab lapsi. Päris harva võib leida projekti, kus haljastuse kontseptsioon on suunatud elurikkuse parandamisele. Puudub traditsioon näha ette näiteks aedviljaliikide istutamisvõimaluse kasulikkust, kuigi uued omanikud on valmis investeerima aedade kujundamisse. Hea plaani puudumine ei motiveeri inimesi iseseisvalt hoovide rikastamisega tegelema. Küll aga on olemas spetsialistide reguleeritud linnaruumi terviklik lahendus, mis sisaldab nii uusarendusi kui ka olemasolevate hoovide rekreatsioonivõimalusi.
Vaade tulevikku
Probleem on aga vastuolulistes lubadustes, mida jagus kõige enam liikuvuse ja liikluse teemal. Lisaks olid käärid ka avaliku ruumi ja parkide, jäätmete ja keskkonnaalase juhtimise lubadustes. Pandeemia tagajärjed nõuavad kohanemist ja muutusi. Kindlasti hakkab nüüd ühiskond pöörama rohkem tähelepanu oma ruumide ja lähiümbruse kvaliteedile, kuna suur osa inimestest hakkab rohkem aega kodu lähedal veetma. Pandeemia tõttu kasvab kaugtöö osakaal ja kvaliteet kiire tempoga. Meil on võimalik korpapartiivset elu edasi arendada, aga mitte proovida taastada vana töölaadi. Nii saame vähendada kontoripinna vajadust ja sellega vähendada ka ühiskonna kulusid ja mõju keskkonnale. Uued tingimused nõuavad inimestelt suuremat distsipliini ja on positiivsed nii personaalse kui ka töökultuuri arendamiseks. Igaüks annab oma panuse – arendaja, valitsus ja tarbija. Me kõik peaksime olema valmis uuteks väljakutseteks, proovima uusi töömudeleid ja elamispinda ning püüdma arendada väärtuslikku ja paindlikumat ruumi kõigile.
“Järgmine põlvkond” on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad igapäevaselt kliimamuutuste leevendamise nimel.
