JÄRGMINE PÕLVKOND | Energiat õppisime kokku hoidma, miks me ei suuda lõpetada toidu raiskamist?

Õhu ja vee kõrval on inimese eluspüsimiseks ülitähtis toidu olemasolu. Ometi viskame seda kerge südame ja süümepiinadeta prügikasti.

Oleme kaotanud omad juured ega hinda seda, mis tuleb suure hoolivuse ja tööga. Toitu visatakse kergekäeliselt prügikasti, kuna ei teata, kui raske töö on selle kasvatamise taga. Mitu päeva läks aega, et vili küpseks saaks. Kui palju toitaineid, mitu liitrit vett ja mitu tundi inimese hoolt vajab üks taim. Kui palju energiat nõuab toidu transport ja vaheladudes hoiustamine.

Meile on midagi suurema tähendusega, kui teeme selle ise valmis, sest panustame sinna oma aega ja ressursse. Kui seda ei kasutata eesmärgipäraselt, hakkab meil kahju, sest nägime palju vaeva.

Kui kasvatame ise seemnest tomatitaime, on meil palju raskem tomativilja prügikasti visata. Ära viskamise asemel mõtleksime välja erinevaid lahendusi, et tomat päästa: teeksime sellest näiteks pastakastme või keedaksime tomatisupiks kokku.

Probleem algab suhtumisest

Muutused on rasked tulema, kui meil ei ole toetavat keskkonda. Inimesed kipuvad arvama, et poest -50% soodustusega toiduaineid ostmine on vaesuse märk. Aga alati on selliseid, kes viltu vaatavad, kuna nende jaoks on selline käitumine võõras. Seetõttu ei muutugi midagi enne, kui ei hakata juurutama uusi norme. Kuigi alguses on raske, sest erinevad üldisest massist, siis hiljem muutud oma ostuharjumustega teistele eeskujuks. Samamoodi on ka spordiga: algul ei ole üldse mahti minna spordisaali, aga pärast trenni on nii hea tunne, et kipud aina saali tagasi ja tõmbad ka teised enda eeskujuga kaasa.

Kahjuks praegu toetab meie riigi süsteem toidu raiskamist: poekettidel on õigus toitu ära visata. Ei Toiduseaduses ega Jäätmeseaduses ole ühtegi paragrahvi selle kohta, kuidas peaks kaubandus käituma toiduga peale “kõlblik kuni” või “parim enne” tähtaega. Alternatiivina prügikastile võiks see jõuda abivajajani enne, kui see kaotab oma kõlblikkuse.

Kas see on jätkusuutlik süsteem, kus üleliigselt toodetud ja ebavõrdselt jaotunud toit lõpetab prügi hulgas?

Euroopa Parlamendi uuringuteenistus nüüdseks 14. aastast vanast uuringust selgus, et tarneahelas läheb aastas kaduma 377 000 tonni tomateid ja see omakorda tähendab 90 ruutkilomeetri, 57 miljardi liitri vee ja seitsme miljoni töötunni asjatut kasutamist. Lihtne matemaatika ütleb, et kui 771 miljonit puudust kannatavat inimest maailmas vajab päevas ligikaudu 2 liitrit vett, siis kokku teeb see ühes päevas 1542 miljonit liitrit vett. Seega raisku läinud 57 miljardit liitrit tahaks neile inimestele vähemalt kuuks ajaks joogivee.

Väldime raiskamist, jagame toitu

Probleemiga on riigi asemel hakanud tegelema hoopis kogukonnad. Hea näide, kuidas kogukonnad tegelevad lokaalse toiduraiskamise parandamisega on näiteks toidujagamine. Mitmes Eesti linnas on toidujagamiskapid, mida täidavad vabatahtlikud, kes päästavad toitu prügikastist ja teevad koostööd erinevate poodide või kohvikutega. Lisaks viivad kappi toitu kohalikud elanikud, kellel jääb kodus söögitegemisel üle toitu, näiteks moosi, seeni või pagaritooteid.

Toidujagamiskappide eesmärk on, et toit ei jõuaks prügimäele mädanema ja kasvuhoonegaase eraldama. Kapid on kõigile inimestele kättesaadavad, et suurendada päästetud toidu hulka. Aga lisaks päästmisele normaliseerib teadlikkuse tõstmine poes allahinnatud toodete ostmist. See ei tähenda seda, et oled vaene, vaid reaalselt päästad toitu ja läbi selle ka planeeti. Märkimist väärivad ka toidupoed, kes teevad erinevaid kampaaniaid klientide teadlikkuse tõstmise nimel.

“Järgmine põlvkond” on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad igapäevaselt kliimamuutuste leevendamise nimel.