RMK kaitseb ohustatud maastikke

RMK looduskaitseosakonna juhataja Kaupo Kohv selgitab, miks tehakse raieid ka looduskaitsealadel ja mida loodus sellest võidab.

Looduskaitsealadel raiutakse metsa selleks, et ohustatud ja haruldaste avatud koosluste seisundit parandada. Kõige sagedasematel juhtudel on eesmärk kas poollooduslike alade või lagesoode taastamine.

Poollooduslikud alad on näiteks loopealsed, puisniidud ja -karjamaad. Kui loomade karjatamist ega heinaniitmist aastate kaupa tehtud pole, hakkab mets võimust võtma ning niidutaimele jääb valgusest väheks.

Elurikkuse seisukohalt on see halb, sest paljud ohustatud ja haruldased taimeliigid kasvavad kõige paremini just niidualadel – sellised on näiteks mitmed käpalised, nurmenukud ja kullerkupud. Tavalised põllud ja heinamaad on nende jaoks liiga intensiivselt majandatud ning kui niidud kinni kasvavad, kaovad ka Eestist mitmed taimeliigid ja nendega seotud putukad. Näiteks on Eestis oluliselt vähenenud kullerkupu ja temaga koos elava kullerkupukärbse levik. Samas on niidutaimed lisaks elurikkusele ja silmailule väga olulised ka erinevate tolmeldajate jaoks, kes lisaks looduslikele kooslustele tolmeldavad ka meie põllukultuure.

Eesti puisniidud on ühed maailma liigirikkaimad taimekooslused, kus ühel ruutmeetril on loendatud 76 taimeliiki.

Lisaks poollooduslikele kooslustele ja soodele on vähemal määral ka teisi elupaiku, mida raiete tegemisega kaitstakse. Nii näiteks taastati Vilsandil Harilaiul avatud rannikumaastik ning mitmel pool Eestis on taastatud väiksematel pindaladel liivikuid ja nõmmesid.

Eesti lagesood väärivad tööd ja kaitset

Levinud põhjus looduskaitsealadel metsa raiuda on seotud soomaastike taastamisega. Omal ajal soodesse rajatud kraavid tõmbasid märgalad kuivaks ja nendel aladel hakkas kasvama mets. Nüüd tegeletakse protsessi pööramisega – kraavid aetakse kinni, mets raiutakse maha ning tasapisi saab turbasammal soostuval alal taas kasvama hakata.

Raie tegemine on soo taastamise juures vajalik, sest kuigi kraavide sulgemine põhjustab osa puude suremise, siis turbasammalde jaoks võib valgust ikkagi väheks jääda ja samuti pelgavad puudega alasid just avatud soodes pesitsevad linnuliigid.

Põhjusi, miks soomaastikud tuleb taastada, on mitmeid. Esiteks taas elurikkuse teema – paljud sootaimed ja soos elavad loomaliigid saavad hästi hakkama ainult hästi toimivas soos. Seoses kuivendusega on soid aga Eestis võrreldes 1950. aastaga ligi kahe kolmandiku jagu vähemaks jäänud ja seega on ka nendele liikidele vajalikud elupaigad vähenenud.

Teiseks kliimaaspekt – soo on kõige efektiivsem süsinikku kinni hoidev maismaaökosüsteem meie planeedil. Rabakuppel kasvatab taimset massi tuhandeid aastaid ja seob sellega süsinikku.

Kolmas põhjus on maastikul veevarude ja aineringete tasakaalu hoidmine. Soo puhastab ja laseb veel aeglaselt liikuda. Kui soo on lähedal, on üleujutusi vähem ning kuival ajal saab ümbruskond sealt stabiilselt niiskust.

Neljandaks on kuivendatud sood äärmiselt tuleohtlikud, metsatulekahjud aga on ohtlikud nii loodusele kui ka inimestele – nii näiteks suri aastal 2010 Moskva lähedal põlevate kuivendatud soode vingu tõttu hingamisteede haigustesse umbes 50 000 inimest. Ka meil Eestis asuvad kuivendatud turbakaevandusalad kõikide suuremate linnade ümbruses, nt nii Tallinna, Tartu kui ka Pärnu lähistel.

Viiendaks on rabamaastik ilus ja hingekosutav. Soo on osa meie enesemääratlusest ja valitud ka Eesti rahvusmaastikuks. Ka RMK matkaradade statistika näitab, et rabarajad on kõige populaarsemad.