Keskkonna ja ühiskonna probleemide hulk ja nendest teadlikkus suureneb, kuid oskus kogu seda infot tähenduslikult hallata ja seda arvesse võttes tegutseda võib olla pärsitud emotsionaalse raskuse tõttu, mida nende probleemidega silmitsi seismine tekitab. Aina olulisem on anda nii noortele kui täiskasvanutele oskused ja teadmised, kuidas iseend ja teiste vaimset tervist toimuva juures tasakaalus hoida.

Mis on ökoärevus? Reaktsioon keskkonnas varitsevale ohule


Krooniline hirm keskkonnasüsteemide kokkuvarisemise ees saab võtta kokku ühisnimetaja all ökoärevus. See on põhimõtteliselt teadmine sellest, mis toimub ja selle väga hirmutavana leidmine. See ei ole kujutletav hirm vaid tervislik ja loomulik reaktsioon toimuvale. See osa, mis ei ole tervislik on ärevus, mis tuleb sellest, kui noored nende suurte tunnetega üksi jäetakse. Ökoärevuse alla lähevad nt kurbus, hirm, viha, lein, abitus, jõuetus, masendus, süütunne, häbi.

Väga keeruline on teha teisi mitte kahjustavaid valikuid, mis on üks põhjustest, miks aina rohkem noori ökoärevust kogeb

Tihti ühiskonnas ärevusest rääkides nähakse seda kui midagi, mis on patoloogiline probleem ja mida peab parandama. Ökoärevus on siiski sotsiaalne väljakutse ja seda peaks vaatlema terve ühiskonna ja paradigma tasandil ja see ise ei ole midagi, mida toimuvast lahus saaks parandada. Samamoodi nagu palavik on sümptom organismis toimuva väljendusena ning seda on tervise jaoks oluline alandada siis, kui see on pikaajaliselt tõusnud üle 39 kraadi. Tunnetel on põhjus-tagajärg seos.

Üksikisiku tasemel on praeguses süsteemis väga keeruline teha eetilisi ja teisi mitte kahjustavaid valikuid, mis on üks põhjustest, miks aina rohkem noori ökoärevust raskemalt kogeb. Kui enda jõuetult ja olukorra parandamise osas lootusetult tundmine hakkab noore igapäevaelu ja toimimist mõjutama negatiivselt.

Kuna kliimamuutused mõjutavad otseselt looduskeskkonda, on selle allikas lahutamatult seotud ühiskonna sotsiaalsete struktuuridega. Praegune sotsiaal-majanduslik mudel, mis põhineb inimeste, loomade ja loodusvarade ekspluateerimisel ja struktuursel vägivallal, on keskkonnaprobleemide ja ka nendest tulenevate vaimsete probleemide keskmes.

Ülemaailmne tegutsemine vähendamaks CO2 emissioone on siinkohal üks sobivatest “ravidest” ökoärevusele

Teadmiste ja ökosüsteemide struktuuride mõistmise kasvuga kasvab ka tihtipeale ärevus, mis on loomulik staadium ökoärevuse tsüklist (nagu ka leina tsüklist) läbi minekul. Lihtsam oleks ignoreerida, seda, mis toimub ja jätkata business-as-usual elustiiliga, kuid alles siis kui reaalsusega silmitsi seista muutub võimalikuks tulemuslikult muutusi esile kutsuda. Muutusi, mis muu hulgas tagavad praegustele kui ka tulevastele inimpõlvedele elamiseks sobivad tingimused. Tunnistada, et sotsiaalsete struktuuride kokkuvarisemine pole mitte ainult võimalik, vaid tõenäoline aitab oma tegevustele tähendus anda ning elada missioonitundega.

Kuigi noored võivad vajada toetust, et vaimset vastupanuvõimet suurendada tulemaks toime keeruliste probleemidega, sekkumised vähendamaks kannatusi peavad olema eelkõige süsteemsel mitte niivõrd individuaalsel tasandil. Ülemaailmne tegutsemine vähendamaks CO2 emissioone on siinkohal üks sobivatest “ravidest” ökoärevusele.

Inimvajadused ja emotsioonid


Ökoärevus saab pikaajaliselt mõjutama siis, kui inimene tunneb end jõuetult ja lootusetult, et me ei saa olukorra osas midagi ette võtta ning ta on selle raskusega üksi leidmata turvalist ruumi, et seda jagada. Kuigi keegi meist ühekorraga maailma valu leevendada ei saa, saab otsustada mitte jätta neid inimesi üksi.

See, mis aitab meil ümbritseva ja sisemaailma töötlemisega toime tulla on hoolivad ja tasakaalukad kaaslased, kelle juures on turvaline emotsioone tunda. Meie primaadi aju vajab teiste olemasolu raskete emotsioonidega toimetulekuks.

Suhted ja ühendus teistega on me üks põhivajadusi ning inimene ei saa üksi elus edukalt funktsioneerida. Suhete põhiolemuses on emotsioonid ja füüsiline areng (emotsioonid, mida ehitame läbi elu, mõjutavad me aju, närvisüsteemi ja rakkude ühendusi.

Tavapärane on keskkonna eest sõnavõtjaid süüdistada liigses emotsionaalsuses

Kuid elame kultuuris, kus emotsioonide tundmist tehakse maha ja ülistatakse mõtlemist ning ratsionaalsust nende arvel. Tavapärane on keskkonna eest sõnavõtjaid süüdistada liigses emotsionaalsuses ning väita, et selliselt ei ole võimalik midagi arutada. See osapool unustab, et ka enesekindlus ja halvakspanu on samamoodi emotsioonid.

Seetõttu läheme tihti läbi elu oskamata enda ega teiste emotsioonidega toime tulla, kuigi need mängivad niivõrd olulist osa kõiges, mida teeme. Tunded annavad meile märku tegutsemiseks, aitavad otsuseid teha, teisi mõista ja meid mõista ning ohte vältida. Nutva inimese juuresolek võib tekitada ebamugavust ja nõutust oskamata midagi teha samamoodi nagu kellegi suure rõõmu väljendamine tantsides ja hõisates. Mõlemad väljendused on olulised vaimse tervise tasakaalu hoidmisel.

Ärevus on normaalne


Kliimateaduse ja ühiskonna probleemide mõistmine on ängistav ja nende juures nn suuri ja raskeid emotsioone tunda on vaid inimlik. Igasuguste raskete emotsioonide tundmine on normaalne ja tervislik, kuid on oluline osata iseend ja teisi toetada.

Kõike eelpool mainitut arvesse võttes on noorte jaoks väga oluline inimeste olemasolu, kes nende kogemusi ja tundeid hinnanguteta kuulavad ka ise keskkonnaprobleeme mõistes ning oma igapäevaelu tegevustes arvesse võtaks.

Kuigi ärakuulamine ja turvalise ruumi pakkumine on üks osa ökoärevuse leevendamisel, mängib pikemas perspektiivis kõige olulisemat rolli poliitikakujundajate ja otsustajate tegevused hoidmaks ära keskkonnakatastroofe.

“Järgmine põlvkond” on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad igapäevaselt kliimamuutuste leevendamise nimel.