Tuhandete ekspertide ja vabatahtlike poolt 54 riigis ja territooriumil läbiviidud vaatlused näitavad, et populatsiooni vähenemine puudutab koguni 30% kõigist Euroopa linnuliikidest. Euroopas ähvardab kadumine 13% liikidest ja veel 6% olukord läheneb ohutasemele. „Tulemused on ehmatavad, kuid mitte üllatavad,” kommenteeris Birdlife´i Euroopa ja Kesk-Aasia liigikaitse juht Anna Staneva.

Peamised trendid on tuttavad juba eelmistest „punastest raamatutest”, mis ilmusid aastal 1994, 2004 ja 2015. Populatsioonid näitavad endiselt hoogsat kahanemist. Miljonitele linnuvaatlustele põhinevaid andmeid on kogutud alates 1980. aastast. „Kell tiksub ja aeg hakkab otsa saama,” ütles Staneva. „Me ei taha näha, mis juhtub siis, kui praegused dramaatilised muutused peaksid jätkuma veel viis või kümme aastat.”

2019. aastal kogutud materjali analüüs põhineb rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) ohustatuse kategooriatel ja kriteeriumitel. Lindude arvukuse vähendamise peamisteks põhjusteks on elukeskkonna kadumine, intensiivsemad põllumajandusmeetodid, reostus ja raiskav metsamajandamine. Järjest suuremat rolli mängib ka kliimakriis.

„Sellised suuremastaabilised ehk süsteemsed ohud on vägagi seotud sellega, kuidas ühiskond on korraldatud ja kuidas loodusressursse kasutatakse,” ütles Staneva. „See on signaal, et meid ümbritsevas looduses on midagi väga valesti. Nende avastuste peamine sõnum on selles, et me peame oma eluviise muutma.”
Männitalvike loetakse nüüd Euroopas väljasurnud liigiks.

2015. aastal loeti piiritaja, tikutaja ja künnivares kõik vähimohustatud liikide hulka. Vahepeal on nende arvukus langenud nii kiiresti, et piiritaja on nüüd kategoriseeritud „ohulähedaseks” liigiks ja tikutaja ning künnivares haavatavateks liikideks. Ohulähedase kategooria saavutamiseks peab liigi arvukus kolme põlvkonna jooksul vähenema veerandi võrra. Kui langus on rohkem kui 30%, loetakse liik ametlikult ohustatuks.

Staneva sõnul on üllatav, et isegi nii tuntud linnud on praegu suures hädas. „Arvatavasti on palju asju, mida me kõik saaksime igapäevaelus ära teha, et loodusvarade tarbimist muuta,” ütles teadlane. „Aga mõistagi on kõige olulisem asi, mida aktiivsed kodanikud teha saavad, poliitikutelt tegude nõudmine.”

Kliimamuutus tuleb osadele ka kasuks

Liik loetakse regionaalselt väljasurnuks, kui seda ei ole Euroopas vähemalt viie järjestikuse aasta jooksul kordagi vaadeldud. 2015. aastal kuulutati regioonis väljasurnuks pujutüll ja kõrbe-põõsalind, ent pärast seda on nad uuesti välja ilmunud. Kaljudel ja mäestikus elavate linnuliikide puhul pole piisavalt andmeid, et populatsiooni muutumistrende täpselt kirjeldada.

Igal juhul ei ole linnukaitsjatel üksnes halbu uudiseid. Toibunud on hüübi, assoori leevikese ja kaeluskotka populatsioonid, mis näitab, et konkreetsete liikide kaitseks võetud sammudel on mõju. Tänu DDT-suguste putukamürkide ja jahti piiravate seaduste vastuvõtmisele on paranenud haugaslaste, näiteks puna-harksaba olukord.
Eestlastelegi tuttav hüüp kuulub kliimamuutusest võitjate sekka

Osale liikidele tuleb praegu kasuks ka soojem kliima. Näiteks mustsaba-vigle loeti 2015. aastal haavatavaks liigiks, ent praegu ei peeta teda enam üldse ohustatuks. Põhjus on ilmselt selles, et Islandil on kevaded muutunud soojemaks, saarel aga elab 47% kõigist Euroopa mustsaba-vigledest.

2020. aasta Euroopa haudelindude atlas näitab, et varem Vahemere-äärseks peetud liigid nagu mesilasenäpp ja siidhaigur on nüüd hakanud jõudma ka Ühendkuningriiki ja mujale Põhja-Euroopasse. Peamiseks põhjuseks on soojemad talved.

BirdLife´i Euroopa ja Kesk-Aasia piirkonna juhi Martin Harperi sõnul on lootust, et „punase raamatu” avaldamine aitab rohkem inimesi ja organisatsioone Euroopa lindude kaitseks mobiliseerida. „Maailmas on tekkinud uus tahtmine loodust taastada,” ütles ta. „Euroopa valitsused peavad sellised eesmärgid kirjutama seadustesse ja tagama nende elluviimiseks vajalikud meetmed ja rahastuse.”

Värskes nimekirjas sisalduv info aitab ka kohalikke looduskaitsjaid ja riiklike ning rahvusvaheliste keskkonnareeglite loojaid. Raportile on lisatud soovitused. Kaitsealade võrgustikku tuleks laiendada ja paremini korraldada, lähtudes ÜRO seatud eesmärgist võtta 2030. aastaks kaitse alla 30% maismaast. Laialdased alad tuleks võtta range kaitse alla, keelates osades merepiirkondades igasuguse kalastamise ja osades metsades igasuguse raie.

Raportis märgitakse, et erilist tähelepanu tuleks suunata nn süsinikurikastele ökosüsteemidele nagu sood, niidud ja metsad, mis täidavad olulist rolli bioloogilise mitmekesisuse ja kliima kaitsel. Samuti märgitakse, et atmosfäärist süsiniku eemaldamine tuleb kasuks ka bioloogilisele mitmekesisusele. Rahastamise osas on peamine soovitus lõpetada riigitoetused loodust kahjustavale tegevusele ja minna üle looduse suhtes säästvamale põllumajanduspoliitikale.

© Guardian News & Media 2021