Eestis käib ringi üheksa eluaegset vangi. Miks annab riik vägistajatele ja mõrvaritele uue võimaluse?

Pole haruldane, et avavanglasse paigutatud vang viiakse rikkumise tõttu tagasi suletud türmi. „Kahtlus, et mõrvar ainult näitleb ega soovi end parandada, jääb alati,” nentis Merike Sirendi justiitsministeeriumist.

Pedofiili ja mõrvari Vassili Otškalenko paigutamine avavanglasse tekitas avalikkuses hirmu, segadust ja vastuseisu. Inimestele ei mahu pähe, miks võib eluks ajaks mõrva ja vägistamiskatsete eest vangi mõistetud mees sõita bussiga Haapsallu ja seal vabalt ringi jalutada.

See on kaks aastat tagasi muutunud seadus, mis annab eluaegsetele vangidele võimaluse nautida avavangla hüvesid, kui nad on 23 aastat juba ära istunud. Aga nende vangide nimesid nende endi kaitseks ei avaldata. Me lihtsalt teame, et koos Otškalenkoga on neid praegu üheksa.

Justiitsministeeriumi vanglate osakonna taasühiskonnastamise talituse juhataja Merike Sirendi, miks on üldse olemas avavangla võimalus?

Avavangla aitab kinnipeetaval paremini ühiskonda sulanduda. Kui vangil on perspektiiv vanglast välja saada, siis me võimaldame tal harjuda tavapärase eluga avavangla kontrollitud keskuses. Ühiskond võitab sellest rohkem, kui kaotab. See on parem, kui lasta nad ühel päeval oma kolme asjaga välja ja öelda: saage hakkama. Siis oleks veel suurem oht, et nad sooritavad uusi kuritegusid. Avavanglas tekib võimalus jälgida kinnipeetava käitumist enne vabanemist pikemalt ja põhjalikumalt, et saada aru, kas ta on valmis ühiskonda naasma. Sellised avavanglad on ka teistes Euroopa riikides, mida endale eeskujuks võtame, näiteks Soomes, Rootsis ja Norras. See režiim on end õigustanud, vangid saavad end järk-järgult eluga harjutada, leida töö- ja elukoha. Vajadusel aitab ka tugiisik. Meie retsidiivsusnäitajad on samad teiste põhjamaadega. Pole põhjust arvata, et meie kurjategijad oleksid teistest retsidiivsemad.