Neli põhjust muretseda Eesti kliima soojenemise pärast

Viimase 60 aastaga on Eesti keskmine temperatuur kerkinud 1,2 kraadi võrra. Kui ületame 1,5 kraadi piirjoone, mis tõenäoliselt juhtub juba kümne aasta pärast, peame arvestama nelja meie kõigi igapäevaelu, sealhulgas tervist ja toidulauda, otseselt mõjutava riskiga.

Üha metsikumad kuumalained

2000. aastast on tõsised kuumalained Euroopas märkimisväärselt sagenenud. Seniste kuumalainete edetabeli tipus troonib 2010. aasta, kui Ida-Euroopas suri kuuma tõttu 55 000 inimest.

Meilgi on värskelt meeles lõppev aasta oma erakordselt sooja juunikuuga, mis purustas siinmail 1905. aastast püsinud kuumarekordi 0,6 kraadiga ja tõi kaasa troopilised ööd.

Viimastel kümnenditel Eestis esinenud kuumalainete keskmine temperatuur jääb 30–32 plusskraadi vahemikku, mis muu Euroopaga võrreldes ei tundugi nii kõrge. Ometi on see piisav, et kasvatada kuumarabanduste, hingamisteede, südame ja veresoonkonna ja silmahaiguste ning nahavähijuhtumite arvu. Kuumus soodustab ka nakkushaiguste levikut, mõjutab tööviljakust ning halvendab elutingimusi ja üldist heaolu.

Kuigi Põhja-Euroopas on kliimamuutustest põhjustatud kuumastress esialgu siiski väiksem kui mujal Euroopas, oleme me bioloogi ja looduskaitseteadlase Aveliina Helmi sõnul siin, põhja pool kuumalaineteks märksa vähem valmis kui lõunapoolsed piirkonnad. „Ei Eesti inimesed, hooned, taristu ega ka Eesti loodus ole +40 kraadini küündivate kuumalainetega toimetulemiseks valmis. Nende esinemise tõenäosus kasvab aga iga aastaga,“ hoiatab ta.

Kuumalaineid aitaks üle elada linnade ja taristu oskuslik planeerimine. „Vältida tuleb eeskätt suurte kõvakattega pindade ja „kivilinnade“ teket, mis võimendavad kuuma mõjusid. Seal võib 30-kraadise õhutemperatuuri juures kõvakattega pindade temperatuur olla 50 kraadi. Kui ka õhk liigub vähem, kujunevad linnades nn kuumasaared,“ märgib Helm. „Kui linnades on piisavalt rohelust, puid ja varjulisi alasid ning suurte kõvakattega pindade asemel liigendatud rohelusega pikitud tänavad, on kuumasaarte tekkimise oht väiksem.“

Kuumalainete kõrval tasub märkida, et ka külmalained ei ole tulevikus välistatud. Üldine prognoos Euroopa kohta toob küll esile külmalainete vähenemise, aga lokaalselt neid siiski esineb. Üldist soojenemist külmalained kahjuks ei tasakaalusta.

Kas põud või põllusaak?

Põhja-Euroopas võib mõnede teraviljade saagikus ja puude kasvukiirus isegi suureneda, aga eeldusel, et ülemaailmne soojenemine ei ületa 2 kraadi piiri. Mõju toidutootmisele on meie piirkonnas nii positiivne kui ka negatiivne. Ühest küljest põllukultuuride areng kiireneb ja vegetatsiooniperiood pikeneb, võimaldades meil kasvatada uusi taimeliike ja sorte, pikeneb ka välifarmide kasutamise periood. Teisest küljest võib pikaajaline põud vähendada saagikust, nii et väheneb toidu hulk ja kättesaadavus ning kerkib toidu hind.

Esile võiks tuua 2018. aasta pikaajalise põua, mille tagajärjel oli teravilja saagikus ehk saak hektari kohta 40% väiksem kui varasematel aastatel.

Kõige ohtlikumad ongi kliimamuutuse mõjud toidutootmisele. Eestit mõjutavad nii meie enda aina ettearvamatumaks muutuvad ilmaolud kui ka uued kahjurid ja haigused ning ka rahvusvahelised mõjud.

„Meid mõjutab maailmas toimuv palju, ning kui näiteks Lõuna-Euroopas peaksid põuad või äärmuslikud ilmastikuolud toidutootmist mitmel aastal järjest tugevalt pärssima, mõjutab see ka meid – kas kukuvad senised tarneahelad kokku või tabab meid paljude toiduainete puudus,“ selgitab Helm.

Miks rääkida kliima soojenemisest just praegu?

• 6.−18. novembrini kogunevad maailma juhid, poliitikud ja eksperdid Egiptusse Sharm el Sheikhi ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni 27. konverentsile (COP27).

• Ligi 200 riigi, sh Eesti esindajad saavad kokku, et jätkata arutelusid, kuidas viia ellu Pariisis seitsme aasta eest sõlmitud kliimakokkulepet ja hoida ära kliimamuutuse kõige halvemad stsenaariumid.

• Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu hiljuti avaldatud raport annab poliitikakujundajatele selge suunise, et korraga tuleb nii kliimamuutustega kohaneda kui ka muutusi leevendada. Läbirääkimistelt oodatakse taas edasiminekuid ja kinnitusi, et riigid, sh suured saastajad, vähendavad oma kasvuhoonegaaside heidet.

Põud jätab kaevud veeta

Tõsine veepuudus ähvardab peamiselt Kesk- ja Lõuna-Euroopat, kuid mõjutamata ei jää ka Eesti. Kui talved lähevad soojemaks ja sügisel sajab rohkem vihma, imbub ka põhjavette märgatavalt rohkem sademevett.

Madalate kaevude omanikele on selline olukord soodne, sest pole kaevu kuivaks jäämise ohtu. Kui aga kevadsuvised kuivaperioodid muutuvad üha pikemaks, võib maapinnalähedasi veekihte ähvardada veetaseme langus.

„Peame Eesti oludes arvestama, et pikkadel põuaperioodidel võivad madalad salvkaevud lausa kuivaks jääda,“ selgitab keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõunik Agne Aruväli.

Kui suvine põud näib lõputu, sunnib see põllumaid kastma, samal ajal aga väheneb märgatavalt märgalade ja veekogude veetase. Ei ole Eestiski enam tundmatu olukord, kus vihmavaesel ajal pinnavett kastmiseks napib ja appi tuleb võtta põhjavesi. Näiteks jättis möödunud vihmavaene suvi Soodla veehoidla veetaseme väga madalaks. Viimsi ja Harku vallas tuli aga seada veekasutusele piiranguid, sest kuuma ilmaga hakkasid sealsed inimesed kastmiseks kasutama joogivett.

Kas linnas hakkab lainetama?

Jätkuva soojenemise, meretaseme tõusu ja tugevate sadude sagenemisega suureneb Euroopas üleujutuste risk, nii rannikul kui ka jõgede ääres.

Kui Põhja-Euroopas on jõgede üleujutuse risk väiksem, siis rannikualadega on lugu pigem vastupidine. Ka Eesti kohta on koostatud rannikualade üleujutuste tõenäosusstsenaariumide kaardid, mis aitavad tulevikutegevusi planeerida.

Kindlasti peame arvestama ka tugevatest sadudest tekkivate üleujutustega, eriti linnades. Üleujutatud tänavaid ja parklaid oleme Eesti linnades suviti juba omajagu näinud. Näiteks 2021. aasta suvel põhjustas vihmavaling üleujutusi Tartus ja Tallinnas ning 2020. aastal Pärnus.

„Võime Eestis rõõmustada selle üle, et meil on säilinud nii looduslikud rannaalad mere kaldal kui ka lamminiidud suuremate jõgede ääres,“ lausub Helm ning lisab, et lamminiitudel on ülimalt oluline roll linnade ja asulate üleujutuste puhverdamises. „Kesk- ja Lääne-Euroopa riigid, kes on oma suurte jõgede äärsed luhaniidud asendanud asulate ja põldudega, peavad nüüd rinda pistma sagenevate ja aina ohtlikumate üleujutustega ning tegema tohutuid pingutusi looduslike kaldaalade taastamiseks,“ toob Helm esile, millega Eestis on õnneks kõik hästi.