EPL PRANTSUSMAAL | Maailma rannikualad kaovad ühes inimeste kodudega. Ohus on ka Tallinna küljealune piirkond
(101)Kui Prantsusmaal muutuvad rannikualad elamiskõlbmatuks mõnekümne aasta jooksul, siis Vaikse ookeani saartel on probleem juba ammu käes.
„Noorena mängisin sõpradega kodu kõrval rannas võrkpalli. Enam seal mängida ei saa, ala on pidevalt vee all,“ kirjeldas paarikümne aasta jooksul toimunud muutust Prantsusmaa edelarannikul asuva kuurortlinna Saint-Jean-de-Luzi külje all elav Antony. Üha lähemale hiiliv meri ei ohusta ainult tema elamist, vaid ka sissetulekut – ta peab otse ranna ääres kämpingut.
Maatükk, kuhu ta on rajanud oma kodu- ja töökoha, asub veepiirist vaevu 20 meetri kaugusel. Piirkonnas tehtud uuringute järgi teab Antony, et veerand sajandit hiljem peaks meri algama sealt, kus paikneb praegu tema koduni tulev sõidutee. Ta ei plaani oma kodukohast lahkuda enne, kui seal elamine muutub ohtlikuks.
Ohus pole mitte ainult ookeani ääres asuv Antony kodupaik, vaid suur osa Prantsusmaa rannikut. „Meri röövib igal aastal üks või kaks sentimeetrit rannikust endale,“ ütles rannikualasid uuriva organisatsiooni GIP Littoral direktor Nicolas Castay. Prantsusmaa edelarannikul võib rannajoon sajandi keskpaigaks taanduda kuni 27 meetri võrra.
Prantsusmaa edelarannikul võib rannajoon sajandi keskpaigaks taanduda kuni 27 meetri võrra.
Kliimamuutuse mõjud ei piirdu aga üksnes Prantsusmaaga, kõik maailma rannikualad on ohus. ÜRO hinnangute järgi tabab sarnane saatus nagu Antonyt 2030. aastaks poolt maailma rahvastikku, sest need inimesed elavad rannikualadel, mida ohustavad üleujutused, tormid ja tsunamid. Esimesena said pihta Vaikse ookeani saareriigid, nagu Tuvalu ja Fidži, mille ümber tõuseb ookeani veetase kaks korda kiiremini kui mujal. Samal ajal on väikesed saareriigid kliimamuutuses tunduvalt vähem süüdi kui rikas tööstusriik Prantsusmaa.
Kodukoht tuleb hüljata
„Oleme sunnitud terveid kogukondi ümber kolima, sest osa rannikualasid ei ole enam elamiskõlblikud, inimestel ei ole seal turvaline elada,“ rääkis Fidži kliimaekspert Lavetanalagi Seru maailmamere taseme tõusu mõjudest oma kodusaarele, kus ootab ümberkolimist 86 kogukonda.
Eestis me neid ohte omal nahal veel ei tunne, aga see ei tähenda, et oleksime nende eest kaitstud. Rannikugeoloog Hannes Tõnissoni sõnul ohustavad muutuva kliima tõttu Eestit kõige tugevamini üleujutused – enim Pärnut ja Haapsalu ning Tallinna külje all paiknevat Tiskret. „Tiskre ja Haapsalu puhul on põhjus selles, et need on ehitatud madalale alale, Tiskre lausa orgu. Pärnus on aga maakerge minimaalne, mistõttu igal väikesel veetaseme muutusel on suur mõju,“ selgitas Tõnisson.
Alles hiljuti ehmatas avalikkust Pärnumaal ühe pere koduhoovis toimunud varing, mille tõttu kadus osa nende koduhoovist jõkke. Kuigi selle maalihke põhjustasid puurimistööd, on Prantsusmaal ainuüksi Saint-Jean-de-Luzi rannikul viimase paari aasta jooksul toimunud mitu varingut. Rannikuerosiooni tõttu on riigis ohus hinnangute järgi 50 000 majapidamist ja üks viiendik kogu riigi rannikualadest. Kohaliku kliimaaktivisti Gregory sõnul ei saa ranna lähedal asuvaid elamuid müüa, sest keegi ei osta neid. Ta lisas, et omanike ainus võimalus on seal edasi elada, kuni see on turvaline.
Võitlemise asemel kohanetakse
Probleem on Prantsusmaal suuresti tähelepanuta jäänud. Näiteks Antony kodulinnas Saint-Jean-de-Luzis on keelatud randa püsivaid restorane rajada, sest see kiirendab erosiooni, kuid ettevõtjaid see ei peata. Antony sõnul ei ole söögikohtade omanikud huvitatud looduse kaitsmisest, vaid ainult kasumi teenimisest.
Prantsusmaa kliimaaktivisti Gregory hinnangu järgi on ka Saint-Jean-de-Luzi elanikel kliimamuutusest ükskõik. „Nad kasutavad autosid isegi selleks, et läbida ühekilomeetriseid vahemaid,“ märkis ta. Peamine põhjus on tema arvates selles, et muutused, nagu merevee taseme tõus ja erosioon, on liiga aeglased, et inimestes hirmu tekitada.
„Eestis ei tegele otseselt mitte keegi nende ohtudega, mida muutuv kliima meie rannikualadele kaasa toob.“
Ka Eestis on see teema suurema tähelepanuta jäänud. „Eestis ei tegele otseselt mitte keegi nende ohtudega, mida muutuv kliima meie rannikualadele kaasa toob. Näiteks, kui Eesti kindlustusseltside liidu (EKL) eestvedamisel üleujutusalasid kaardistati, ei olnud vaja kliimamuutuse mõjudega arvestada, sest tollane direktiiv seda ei nõudnud,“ rääkis rannikugeoloog Hannes Tõnisson. Kaart loodi peamiselt kindlustusseltside enda portfellide riskide hindamiseks, kuid mõned seltsid kasutavad seda ka kindlustuslepinguid hinnates, selgitas liidu kahjuennetuse valdkonna juht Ülli Reimets. „Pidime kaardi tellima TalTechi ja TLÜ teadlastelt, sest üle-eestilised andmed puudusid,“ märkis ta. Reimets tõstis esile, et analüüsi kohaselt on kõikides Eesti maakondades hooneid, mis jäävad vähemalt korra saja aasta jooksul mõne üleujutuse alale.
Prantsusmaal on siiski juba mõned üksikud omavalitsused, nagu näiteks Saint-Jean-de-Luz, kellel on konkreetne plaan probleemsete rannikualadega tegelemiseks. Linn on üks riigi 126 paigast, mida rannikuerosioon kõige rohkem ohustab. Kohaliku kliimaaktivisti Gregory sõnul katsetab linnavalitsus uut meetodit. „Sajandeid on prantslased ehitanud müüre, et linnu mere eest kaitsta. Nüüd on poliitikud lõpuks aru saanud, et müürid ei aita,“ ütles ta.
Saint-Jean-de-Luzi säästva arengu eest vastutav abilinnapea Guillaume Colas selgitas, et muutuste vastu võitlemise asemel üritatakse nendega kohaneda. Teisiti öeldes: nad lasevad merel lähemale liikuda, nihutades samal ajal inimasustust sisemaa poole.
Riigi rahastuse toel hakkab linnavalitsus järk-järgult avalikke hooneid ja parklaid rannikust kaugemale liigutama, selgitas Colas. Esimene parkla on juba ümber kolitud, mõne aasta pärast nihutatakse edasi ka linna veepuhastusjaam. Asfaltplatside asemele istutatakse kohalikesse oludesse sobiv taimestik, mis aitab erosiooni pidurdada. Projekt kestab 2024. aastani ja selle eelarve on 6,4 miljonit eurot. Kuid inimesi, kelle kodu asub rannikul, linnavalitsus aitama ei lähe – projektiraha eest võetakse ette ainult avalikud hooned.
Sundvalik: olevik või tulevik?
Fidži inimestel ei ole enam luksust oodata, nemad peavad juba tegutsema, sest elamiskõlblikku maad jääb rannikul aina vähemaks. Esimene kogukond – Vunidogoloa küla – koliti ümber juba kümme aastat tagasi. Praeguseks on turvalisema kodu saanud neli kogukonda, aga kiiremas korras tuleb ümber kolida veel 40, rääkis kohalik kliimaekspert Lavetanalagi Seru.
„Muret teeb see, et meie riigi valitsusel ei ole võimalik kõikide kogukondade ümberkolimist toetada. Ainuüksi ühele neist uue kodukoha andmine maksab hinnanguliselt 1,2 miljonit Austraalia dollarit [u 780 000 eurot],“ lausus Seru. Turvalisemat kodu ihkavatel fidžilastel lubab riigi valitsus näpata puuduoleva raha pensionifondidest. Seru sõnul tekitab see uue probleemi: kuigi inimesed said elamiskõlbliku kodu, pole neil pensioniikka jõudes enam raha, millest elada.
Üleilmne ebaõiglus. Kõige väiksemad süüdlased kannatavad enim
Vesi hiilib inimestele lähemale kõikjal maailmas, aga kui võrrelda Eestit, Prantsusmaad ja Fidžit, joonistub välja selge ebaõiglus: kliimamuutuses kõige vähem süüdi olev Fidži kannatab selle mõjude tõttu kõige rängemini. Sellises ebaõiglases seisus on palju riike.
Keskkonnakaitseliikumise Fridays For Future Eesti aktivisti Kertu Birgit Antoni sõnul on oluline vaadata just riikide ajaloolist heidet, sest kliimamuutust on valdavalt põhjustanud Euroopa ja Põhja-Ameerika maad, mis on kõige kauem fossiilkütuseid kasutanud. „Seetõttu on need riigid nüüdseks jõukad, kõrge elatustaseme ja väga suure ressursikasutusega,“ märkis ta. Seevastu sellised piirkonnad nagu Aafrika ja Vaikse ookeani saareriigid, mille ajaloolist süsinikuheidet ei anna jõukate maade omaga isegi võrrelda, kannatavad juba praegu ennenägematute põudade ja üleujutuste tõttu.
„Sealne looduskeskkond on juba väga tasakaalust väljas. Seetõttu kaotavad inimesed oma vara, sissetuleku ja elukoha. Kokkuvõttes see tapab inimesi. Ja seda juhtub aina ja aina tihedamini,“ rääkis Anton.
Lääneriigid avagu rahakotid
Fidži kliimaeksperdi Lavetanalagi Seru sõnul on lääneriikidel kohustus arengumaid aidata, sest nemad kannatavad lääne tekitatud probleemi käes. Teisiti öeldes: Prantsusmaa ja Eesti peaksid aitama Fidžit, kes on meie tõttu hädas.
Lääneriikidele on nende majandushuvid endiselt tähtsamad kui meie ühine planeet ja selle inimesed.
Reaalsus on aga vastupidine. Näiteks lubasid lääneriigid juba üle kümne aasta tagasi, et toetavad arengumaades kliimamuutuse mõju leevendamist ja sellega kohanemist 100 miljardi dollariga aastas. Lubadusest ei ole riigid kinni pidanud.
„Lääneriikidele on nende majandushuvid endiselt tähtsamad kui meie ühine planeet ja selle inimesed. Oluline on, et kõik riigid suunaksid oma ressursid kliimamuutuse leevendamisse, et meil oleks turvaline tulevik,“ lausus Seru.
Samm kliimaõigluse poole
Kuidas siis liikuda kliimamuutusi arvestades õiglasema maailma poole? Antoni arvates peavad lääneriikide elanikud esmalt muutma oma suhtumist ja mõistma, et kõik maailma inimesed on võrdselt väärtuslikud. Praegune lääneriikide kultuur on tema arvates paljuski ehitatud üles ideele, et meile on vastuvõetav, kui keegi kusagil kaugel maal kannatab, selleks et meil oleks hea elada.
„Ajalooliselt kliimamuutust põhjustanud riigid tuleb vastutama panna,“ arvas Seru, kelle sõnul puudub praegu selleks juriidiliselt siduv kokkulepe. Anton täiendas, et sellest vastutusest on räägitud ka ÜRO kliimakõnelustel – täpsemini on juttu olnud kaotuse ja kahju kompenseerimisest. „Idee on selles, et jõukad riigid peavad kinni maksma need kliimamuutusega seotud kahjud, mis nad on ajalooliselt vaesematele riikidele põhjustanud nii nende keskkonda kui ka kultuuri hävitades. Samuti need kahjud, mis kaasnevad kliimamuutusega praegu ja millega kohaneda on võimatu,“ rääkis Anton.
Esimene samm õiglasema maailma poole astuti ÜRO hiljuti lõppenud 27. kliimakõnelustel, kus sündis kauaoodatud otsus: jõukad riigid nõustusid kaotuse ja kahju kompenseerimiseks eraldi fondi looma, mida ei ole suudetud varasematel kõnelustel kokku leppida. „Pisike samm kliimaõigluse poole,“ võttis kõneluste tulemuse kokku Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen.
Artikkel on valminud koostöös MTÜ Mondoga projekti „1Planet4All“ raames, mida kaasrahastavad Euroopa Komisjon ja Eesti rahvusvahelise arengukoostöö keskus ESTDEV. Meediasisu ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.
