JÄRGMINE PÕLVKOND | Kunst ei pea olema poliitkorrektne ega meeldiv
(21)Miks ei näe me Vanemuise laval kliimadüstoopiat, miks ei räägi uuest Varraku bestsellerist, mis kujutab praegust olukorda, kus jäämäed sulavad ja metsad põlevad, miks ei kuule ERSO esituses kontsertteost „Merevee taseme tõus“?
Kunst jõuab inimesteni ka siis, kui graafikud ja numbrid seda ei suuda. Kunst on kommunikatsioonivahend, mille abil kajastada keerulisi teemasid, mis muidu nii paljudeni võib-olla ei jõuakski. Kunstiteosed ei edasta ainult informatsiooni, fakte, neisse on peidetud ka inimlikud tunded. Tegu ei ole mingisuguse uue infokilluga.
Kunst jõuab inimesteni ka siis, kui graafikud ja numbrid seda ei suuda.
Laiale avalikkusele on tuntud tuhanded eri teemasid avavatest teostest, alustades Dmitri Šostakovitši „Leningradi sümfooniaga“, lõpetades Margaret Atwoodi „Teenijanna looga“. On ülioluline ja viimane aeg tuua Eesti kunstiskeenele kliima- ja keskkonnateema. Tuua kliimakunst väikegaleriist jõuliselt suurtele näitustele, kaamerast kinoekraanidele. Kunstnik (olgu ta laval või kunstisaalis) on osa ühiskonnast. Tema sõnum on nähtav ja puudutav.
Kunst ei pea olema poliitkorrektne
Vajame kunsti, et muuta tajutavad asjad nähtavaks. Tõsi, vähesed eitavad kliimamuutuste olemasolu, kuid ometi ka muudavad vähesed oma käitumisharjumusi, et neid kuidagigi leevendada. Kliimamuutuste jutt tundub nii kauge. Räägitakse ju aegadest, mis tulevad aastakümneid hiljem ja piirkondadest, mis meie väikesest Eestist merede kaugusele jääb.
Kui tahame valmistuda kõikvõimalikeks tulevikustsenaariumiteks, aitavad neid läbi mängida kunstnikud.
Näeme küll kaadreid õhtustest uudistesaadetest ja loeme kannatajate kogemuslugusid, kuid jutuga samastuda on pea võimatu. Selleks, et saada aru, mis meid päriselt ees ootab, oleks vaja seda omal nahal kogeda. Tunda, näha, kuulda, kuidas keskkond väikestviisi täiesti uut ja tundmatut kuju võtmas on. Siinkohal ei räägi ma muidugi päriselt kliimakatastroofide keerisesse astumisest, vaid nende vaimule lähemale toomisest.
Vajame kunsti, et leida uusi lähenemisviise ja sünteesida ideid. Kunstnikele on kõik lubatud. Keegi ei kohusta neid olema poliitkorrektne, meeldiv, isegi realistlik. Kui tahame valmistuda kõikvõimalikeks tulevikustsenaariumiteks, aitavad neid läbi mängida kunstnikud. Kui tahame leida viise, kuidas edaspidises maailmas saaksime elada mugavalt, ent keskkonnasõbralikult, vajame võimatu võimalikuks muutmiseks kunstnikke. Vajame kunstnikke, kes maaliksid riigi, kus soojuselektrijaama kõrval sirgub liigirohke ja mitmekesine segamets.
Milline kunst mõjutab kliimakriisi?
Kliimakunst ei peaks rõhuma vaid visuaalsele poolele ja nõudma kohest tegutsemist, aga ka laiendama meie psühholoogilist tegutsemisvõimet. Jätma ruumi tõlgendustele, uudsetele lahendustele ja mõtetele. Mõjusad on teosed, mis põhinevad kogemuslugudel ja päris inimestel. Teosed, mis ühendavad ja aitavad samastuda. Kunst, mis väljendab tunnet, et keegi pole siin olukorras üksi ja ei tohikski olla. Ehkki „muutus algab minust“, vajame me kunsti, mis ei jõua ühe inimeseni, vaid mõjutab ühiskonda ja poliitikat. Nii nagu seda varasemalt kordi suudetud on.
