JÄRGMINE PÕLVKOND | Üldise heaolu säilimiseks peame loobuma majanduskasvu tagaajamisest

Inimkonna päästmist keskkonnakatastroofidest takistab praegu valitsev majandusteooria.

Tänapäeva ühiskonna üldine suundumus on, et loodust tuleks vähemalt mingil määral kaitsta. Seda ka osaliselt tehakse, Eestis ja teistes euroopa riikides, kus on välja töötatud omad seadused looduse kaitsmiseks. Tegelikult sellest ei piisa, sest kolmandik maailma liikidest on endiselt ohustatud, kliima soojenemine pole ikka veel peatunud, liikide hävimine ja mulla viljakuse vähenemine käib ikkagi veel väga suure hooga. Oma osa selles annavad ka metsandus, intensiivne põllumajandus ja võõrliigid. Olen üsna veendunud, et seda enam kontrolli alla ei saadagi, kuid loodetavasti ma eksin.

Senikaua, kuni on veel lootust, peaks tegema kõik mis võimalik, et elurikkust säilitada ja kliimamuutuse halvimaid stsenaariume ära hoida. Aga seda ei tehta. Ei tehta, sest leitakse, et arvestada tuleks kõigi inimühiskonna valdkondadega ning igavene majanduskasv tuleks säilitada. Mille me siis lõpuks valime, kas kokkuhoid praegu ja suhteliselt hea elu ka tulevikus või hea elu praegu ning keskkondlik ja ühiskondlik katastroof tulevikus?