KOHEPÖÖRE | Sotside aseesimees: eestlased peavad liha tarbimist vähendama

Eestlaste toidulaud on lihatoodete poole liiga tugevasti kaldus, leidis Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees Lauri Paeveer.

Keskkond meie ümber on hävinemas tormilise tempoga. Ka Eestis kimbutavad üha sagenevad tormituuled, kuumalained ja üleujutused. Kas veerema hakanud lumepalli on veel võimalik peatada? Just seda küsis Eesti Päevaleht koostöös Fridays For Future Eesti noortega valimistel osalevate erakondade käest enne riigikogu valimisi.

Sarja „Kohepööre“ kaheksandas ja viimases intervjuus vastas küsimustele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Lauri Paeveer. Täispikka intervjuud Lauri Paeveeriga saab lugeda Eesti Päevalehe Roheportaalist või kuulata Delfi Taskust.

Teaduslik üksmeel ütleb, et nüüdseks on praktiliselt võimatu hoida kliimasoojenemisest alla 1,5 kraadi. Selle mõjud on juba Eestis kohal: meil on tugevamate kuumalainetega suved, tugevamad paduvihmad ja tormid, mistõttu me ei saa enam rääkida ainult kliimamuutuste pidurdamisest. Peame rääkima ka kliimamuutustega kohanemisest. Mida on Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal plaanis teha selleks, et hoida Eesti inimesi kliimamuutuste kõige hullematest tagajärgedest?

Nagu sa ise väga õigesti ütlesid: ära hoida on juba keeruline, pigem räägimegi täna ikkagi leevendamisest. Võib-olla mõne nädala tagused lumesajud (Torm Birgit – toim.) tõid selle veel eriti hästi esile. Küsimus ei ole ainult selles, et suviti oleks suuremad paduvihmad, vaid ka talvel kipub niiskus tulema lühikese aja jooksul korraga alla. Need ongi väljakutsed ja lihtsat lahendust ei ole.

Mida me veel saaksime teha? Alustame elamute planeerimisest. Veel kümmekond aastat tagasi korterelamute rajamisel keegi väga selle peale ei mõelnud, et meil oleks vaja neid ka jahutada. Eestis oleme ikkagi harjunud, et oleme põhjamaa, et meil on siin jahedam kui Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Aga näeme, et kuumalained on meie juurde jõudnud.

Linnaplaneerimises on kindlasti üks võtmekoht, kuidas vältida suurte asfaldisaarte ehk kuumasaarte tekkimist ja kuidas saaksime tekitada sinna tasakaaluks hoopis rohesaari. Ka see on teada, et puude varjus on oluliselt meeldivam, seal on temperatuur kuni 15 kraadi jahedam kui lauspäikese käes. Need on nüansid, mida linna ja taristuid planeerides peame juba praegu tõsiselt arvesse võtma.

Teie programmis on kirjas, et füüsiliselt ja vaimselt terve inimene on Eesti püsimise alus. Kuidas kavatsete hoida Eesti inimeste tervist, kui kuumalained lähevad tugevamaks? See toob kaasa ka inimeste surmasid, teiselt poolt lähevad tormid tugevamaks, ka see on inimestele ohtlik. Samuti hakkavad Eestisse migreeruma haiguskandjad, keda varem pole siia jõudnud. Kuidas hoiate selle kõige keskel Eesti inimeste vaimset ja füüsilist tervist?

Meile väga meeldib ennast võrrelda Põhjamaadega, teadupärast on meie head põhjanaabrid soomlased tunnistatud aastaid juba maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Mis siis meie teisiti peaksime tegema? Meil ei ole ju lihtsat lahendust, et nipsust muudame midagi. Tegelikult see on ju terve meetmete pakett, mis õnneks algab inimesest endast. Igaüks saab midagi ette võtta, kasvõi et liiguksime rohkem, oleksime füüsiliselt aktiivsed, oleksime tervemad. Meie suur soov on ära teha liikumispöörde, mida võiks koolides rakendada. Et koolis õppivad noored oleksid iga päev vähemalt 60 minutit füüsiliselt aktiivsed. Ilmselt ei ole ju saladus, et meie elu on läinud väga palju mugavamaks ja istuvamaks. Sellega kaasneb ka ülekaalulisus, eri terviseriskide ohud. See sama, mida sa välja tõid, et kuumade ilmadega rabanduste ohud on suuremad. Tegelikult see ei ole ainult mitte kuumas kinni, vaid küsimus on ka selles, et kui füüsiliselt tervena oleme suutnud ennast hoida.

Aga mida teete selleks, et peale laste ja noorte ka täiskasvanud rohkem liiguks?

Riik saab üles kutsuda ja suunata liikumist. Kahjuks võluvõtmekest ei ole. Kui keegi ikkagi ei taha olla füüsiliselt aktiivsem, siis siin jäävad riigi käed lühikeseks. Iga asja ei saa riik lihtsalt keeldude ja käskudega muuta.

Teil on plaanis luua Eestisse kliimaseadus. Mis selle sisuks saab olema ja kuidas see võiks välja näha?

Selle mõte on see, et kui me teeme otsuseid, millel on pikemaajalised mõjud, siis neid otsuseid ei tehtaks ainult ettevõtjate ja poliitikute huvidest lähtuvalt. Et need oleksid ikkagi läbi kaalutud ja me võtaksime kliimaga seotud nüansse üha rohkem arvesse. Kliimaseadus võiks olla selle eesmärgiga, et me anname juhised ka ettevõtetele - kui nad soovivad mingisuguste asjadega tegelema hakata, midagi tootma hakata, siis on neil ka kohustus arvestada kliimaga seotud nüansse.

Teaduslikult on saanud selgeks, et ainult SKT kasvu taga ajamine toob kaasa elurikkuse hävingu ja on juba toonud. Mida te plaanite just selle teadmise valguses teha Eesti majanduses järgmise nelja aastaga?

SKT kasv iseenesest ei ole ju probleem. Küsimus on selles, et mis selle taga peitub. Kui me räägime sellest, mis võiks SKT-d kasvatada, siis üks lahendus on hästi robustne: võtame rohkem metsa maha, kaevandame rohkem ja siis ekspordime seda ja see, mis sealt vastu saame vahendite näol, tagabki SKT kasvu. Küsimus on selles, kuidas me saaksime seda kõike teha nutikamalt, nii et me väärindaksime seda, mida kasutame, oluliselt rohkem, kui me seda seni teinud oleme. Pigem on väljakutse koht teaduse rahastamine. Teaduse ja innovatsiooni soodustamine ja toetamine peaks olema võtmekoht, et me ei kasutaks oma biomassi selleks, et seda Lääne-Euroopasse saata, et nemad saaksid oma kodusid soojemaks kütta. Küsimus on selles, kuidas meie saaksime sellest olemasolevast ressursist nii palju välja võtta kui võimalik.

Teie programmis sisaldub eesmärk tagada Eestis jätkusuutlik ja õiglane majanduskasv, aga samas ka eesmärk minna üle ringmajandusele. Kui majandus kasvab, aga on ring, kas see on siis järjest suurenev spiraal?

Ringmajandus on ääretult mitmetahuline. Esiteks - kas me kõik mõistame täpselt, mis asi on üldsegi ringmajandus? Võib-olla kõige lihtsam näide ringmajandusest on piltlikult öeldes see, et kui mul kingal tuleb konts ära, siis ma ei viskaks kingi ära ega ostaks poest kohe uusi, vaid külastaksin kingseppa. Täpselt sama on ju ka näiteks sõiduvahendite kohta. Eestlased teadupärast on kaunikesti autolembesed ja neile meeldib omada seda luksust ja võimalust sõita. Aga sellised pisikesed asjad, et kui me vahetaksime autol õli tihedamini - mis tundub küll selline räpane tegevus, aga annab sõidukile pikema elukaare - on kokkuvõttes nii keskkonnale kui ka loodusele oluliselt kasulikum.

Aga tuleme tagasi kliimaseaduse ja selle juurde loodava kliimanõukogu juurde. Kui kliimanõukogusse kuuluvad teadlased maailma parimale loodusteaduslikule teadmisele tuginedes ütlevad, et ainult SKT kasvu taga ajamine toob kaasa looduskeskkonna hävingu, siis mida te plaanite selle soovituse või seisukoha põhjal muuta?

Tegelikult mõte on, et kulutaksime vähem, aga annaksime nendele ressurssidele, mis me oleme oma esivanematelt päranduseks kaasa saanud, suuremat väärtust. Ehk tulen tagasi sinna, et võib-olla SKT kasv on natukene piiratud väljend, et lõpetame SKT kasvu ära. Seda me seadusega teha ei saa. Mida me saame teha, on nügida ja mõjutada inimesi mõistlikumale, säästlikumale elamisele. Kokkuvõttes on ju eesmärk see, et me peame tarbimisega tugevasti hakkama tagasi hoidma.

Peame hakkama tarbimisega tugevasti tagasi hoidma.

Räägime toidu tootmisest ka, sest on hästi teada, et meie praegune toidutootmisviis ei ole jätkusuutlik. Me kasutame väga palju taimekaitsevahendeid, need ohustavad nii meid kui loodust. Meie loomakasvatus on väga ressursimahukas ja saastav, ent samal ajal viskame Eestis igal aastal ära 167 miljonit kilogrammi toitu. Mida plaanite teha, et vähendada raisatud toidu kogust?

Ma kõigepealt ütleks toidu raiskamise kohta, et enamus sellest leiab aset kodumajapidamistes ehk jällegi jõuame inimeseni välja. Meie enda käitumine on see, mida me kõige rohkem saame mõjutada ja mis meile kõige suuremat efekti annab. Riik omalt poolt keeldude ja käskudega siin revolutsiooni teha ei saa. Mis puudutab põllumajandust, siis mitte midagi ei ole teha, põllumajandus on meie toidujulgeoleku üks nurgakividest. Sa väga õigesti osundasid, et loomakasvatus on see, mis on kaunikesti saastav ja koormavaks. Mida meie kõik saame teha, on see, et me peaksime liha tarbimist vähendama. Seda on lihtne öelda, palju keerulisem teha, aga see ongi see inimeste harimine, mis kardetavasti ei ole aasta ega kahega teostatav, vaid mida tuleb järjepidevalt ja pikemaajaliselt teha. Ega ka vorstitootja ei soovi, et tema klientuur kuue- või seitsmekümne aasta vanuselt siitilmast lahkuks, vaid nende eesmärk võiks olla, et ka nemad kauem elavad ja kauem kliendid on.

Teil on valimisprogrammis kirjas lubadus toetada kohaliku ja tervisliku toidu kasutamist lasteaias, koolis, hooldekodus ja haiglas. Kas selle toetuse raames on plaanis nügida ka nendes asutustes sööma vähem liha?

Loomulikult. Mõte on ikkagi see, et meie toidulaud oleks mitmekesisem ja rikkalikum, sest täna ta on selgelt poolfabrikaatide ja kahjuks üldse lihatoodete poole liiga tugevasti kaldus. See on see koht, mida tõesti saab kohalik omavalitsus ja riik tegelikult teha.

Teil on programmis veel kirjas, et valmistate Eesti põllumajandustootjaid ette kliimasõbralikuks, süsiniku sidumist soosivaks maa harimiseks Euroopa Liidu vahendite abiga. Mida see täpselt tähendab?

See on selles mõttes väga hea küsimus, et ühest vastust ei ole. Küsimus on, et kas meil oleks võimalik põllukultuure kasvatada selliselt, et me ei peaks kasutama keemilisi vahendeid, et hoida näiteks kahjureid eemal. Maailmas on need praktikad juba olemas, kus kannatab erinevaid kultuure miksides looduslikumal ja säästlikumal viisil toidukasvatust viljeleda.

Aga kuidas saate põllumajandusettevõtted ja ettevõtjad nende muutustega kaasa tulema?

Riigil on kindlasti mingisugused hoovad ja sunnimeetmed, aga kui sa kedagi väga jõuliselt surud või sunnid, siis see loodetud kasu reeglina kaasa ei too. Igale jõule on olemas ka vastujõud, seega me astume kaks sammu tagasi. See asi saab alguse sellest, milline on ettevõtjate, riigi ja omavalitsuse suhe, kas ja kui palju teineteist usaldatakse. Usaldus tuleb välja teenida.

Ma lähen natuke teemast kõrvale, aga koroonakriis näitas meile selle valupunkti kätte. Teadlased või ekspertrühmad võivad soovitada ükskõik mida, aga kui inimestel on tunne, et äkki nad valetavad, äkki seal ei ole ikkagi see asi päris õige, siis see on probleemkoht, et meil oleks ühiskonnas rohkem usaldust ja sidusust. Ma ei taha üldistada, aga ka meie erakondade seas on neid, kes on veendunud, et kliimamuutused on kellegi välja paisatud soe õhk. Ja kui me näeme, et neid toetab kuni kolmandik meie rahvast, siis see on see probleemkoht, et kuidas veenda inimesi, et mis on tegelikult õige.

Rääkides usaldusest ja õiglusest, Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal on plaanis leppida Euroopa Liiduga kokku õiglased rohestamise nõuded Eestile. Millised need õiglased nõuded on ja kas praegused on siis ebaõiglased?

Ma ütleksin, et küsimus on selles, millised on üldisemad toetused meie põllumeestele, ja selles, mida meie veel saame teha selleks, et seda, mida me oleme untsu keeranud, ära päästa või paremaks muuta. Näiteks oleme nõukogude ajal kõvasti kuivendanud oma soid, mis on pikemas plaanis loodusele koormavam, kui see, millised need loomu poolest peaks olema. Üks näide ongi soode ja märgalade taastamine.

Aga samas te lubate parandada maaparandussüsteemi ehk kuivendamissüsteeme.

Küsimus on pigem nutikuses. Rahaga mõttelagedust ära ei muuda. See ei kehti mitte ainult maaparanduses, aga [näiteks] ka transpordi mõttes, et ainult rahaga me kahjuks rumalusest üle ei saa.

Ühelt poolt loeb iga tonn süsinikku, mida atmosfääri paiskame – see süvendab kliimakriisi. Teiselt poolt on teada, et kui Eesti ei suuda oma süsinikuheidet 2030. aastaks piisavalt vähendada, siis me peame ostma 225 miljoni euro eest süsinikukvoote, sest meie süsinikuheide jäätmetest, põllumajandusest, hoonetest ja väiksemahulisest energiatootmisest ületab neid eesmärke, mille oleme Euroopa Liidus seadnud. Mida teete, et me ei peaks 255 miljoni euro eest süsinikukvooti ostma?

Küsimus on selles, et kas me juba ei ole hiljaks jäänud. Aga üks [asi], mida sa välja ka tõid, on hoonete energiatõhusus. See on see, mis meil täna on tegelikult suureks kiviks meie kingade sees ja meie eesmärk on väga ambitsioonikas, et 30 aastaga võiksime lõviosa oma elamufondist kaasajastada. See omakorda võiks anda juba väga suure kokkuhoiu, mis puudutab energiatarbimist.

Meie eesmärk on, et 30 aastaga võiksime lõviosa oma elamufondist kaasajastada.

Transport on alati väga lai ja põnev teema, mis kütab palju kirgi. Ka see, kuidas me suudaksime autostunud inimesi suunata rohkem ühistranspordiga liikuma. Ainult see, et me paneme busse juurde või tihendame ühistranspordiliine, tegelikult meile loodetud kasu ei anna. Kui [liinid] on halvasti korraldatud ja bussid sõidavad tühjana, siis tegelikult me oleme raisanud veelgi rohkem. Üheks lahenduseks näiteks maapiirkondades võiks olla ka nõudepõhine peatus, et me ei pea alati panema suuri busse sõitma, vaid [transporti] võib tagada ka väike mikrobuss või taksolaadne masin.

Rääkides transpordist ja just ühistranspordi arendamisest, siis kust võiks tulla selle arendamiseks raha? Kas näiteks automaksust, mida Eesti ainsa Euroopa Liidu riigina ei ole veel kehtestanud?

Raha ühistranspordi arenguks meil tegelikult on. Kasvõi seesama Rail Baltic, mida me õnneks ei pea ise ainult oma taskust kinni maksma. See on meie megaprojekt, mis võiks anda päris suure efekti tol hetkel, kui ta valmis saab. Just täna hommikul vaatasin, et viimane hinnang oli, et selle kogumaksumus on juba kerinud sinna kahe miljardi euro kanti ehk siis summad, mis sinna lähevad, on väga suured.

Kui nüüd vaatame, kust tekib peaasjalikult saastet transpordist, siis üle poole Eesti heitgaasisaastest tuleb Tallinnast või n-ö Suur-Tallinna piirkonnast. Tallinn on astunud samme kasvõi trammiliinide pikendamise mõttes ja see on see koht, mis vajab tähelepanu ja tuge ka edaspidi. See kõik peab kokku kõlama harmooniliselt selliselt, et inimesel tekib soov, et ma sõidan näiteks Tallinna piirini oma isikliku sõiduvahendiga, sealt lähen kas siis rongi või trammi peale ja linnas saan oma liikumised ära teha, miks mitte, nende sama Tuule ja Bolti tõuksidega. Minu arust on väga lahe, et meil endal selliseid ettevõtteid on, kes on riigist tegelikult juba kaks sammu ees jooksnud.

Eelmistel riigikogu valimistel lubas teie erakond kehtestada luksusauto maksu autodele, mis maksavad üle 50 000 euro. Eelmise aasta lõpus ütles Riina Sikkut, et Sotsiaaldemokraatlik erakond seda mõtet enam ei toeta. Miks selline meelemuutus?

Meie erakond ei ole kunagi saanud olla üksinda valitsuses ja seda suure tõenäosusega Eestis ette ei tule, et ükski erakond suudaks oma programmi täies mahus ellu viia. Teine nüanss on seal see 50 000 eurot. Nüüd peaks see summa ilmselt olema kuskil teise koha peal ja küsimus on ka selles, et me ei lõikaks ise endale näppu näiteks maapiirkondades elavaid inimesi arvestades. See teema on natukene keerukam kui lihtne loosung, et paneme luksusautodele maksu peale. Me otseselt ei välista, et me sinna peame liikuma, aga ma arvan, et küsimus ei ole selles, et seda peab riiklikult tegema. Võib-olla on targem, kui riik loob võimalused, et kohalikud omavalitsused võiksid ummikumaksu või saastemaksu oma territooriumil ise kehtestada, lihtsalt sellega lisame teatavat paindlikkust. Ilmselt on Jõgeva probleemid ja Tallinna probleemid selles kontekstis kaunikesti erinevad.

Kas põhimaanteedel liiklusohutuse tõstmine, mida te ka nendel valimistel lubate, tähendab põhimaanteede ehitamist 2+2-rajaliseks?

Tegelikult sellist lauset meie programmist ei leia, mis räägiks neljarajaliste maanteede ehitamisest. Neid põhjuseid oli mitmeid, aga see võluvitsake ei ole ainult neljarajaline tee. Meetmete pakett on oluliselt laiem. Võib-olla olulisemgi veel on see, et me saaksime kruusateed kõva ja püsivama kate alla. Neid on siis lihtsam hooldada, millega me talvisel perioodil ka nende teed turvalisust suurendame.

Fossiilkütustest toodetav energia, nagu me praegu päris hästi teame ja rahakotiga tunneme, on kallim kui taastuvatest allikatest saadav elektrienergia. Samuti on teada, et selleks, et hoida ökosüsteeme ja looduskeskkonda, peame ühiskonnana vähendama energiatarbimist, ükskõik millisest allikast see tuleb. Milliste sammudega on teil plaanis aidata Eestil käituda nendele teadmistele vastavalt?

Meie suur eesmärk on aastaks 2030 kasvatada taastuvenergia allikatest toodetava elektri mahtu 100 protsendini nominaalsest väärtusest, mida me võiksime kulutada. See ei tähenda seda, et päike igal öötunnil paistab või tuul kogu aeg puhub, aga me peame oluliselt suurendama oma rohelistest allikatest pärineva elektrienergia saadavust.

Peame teiselt poolt ka vastu astuma, et me lihtsalt tarbiksime siis energiat vähem. Juba mainitud elamud ja hooned on üks võimalustest, millega tuleb tegeleda, ja tegelikult ka üleminek elektritranspordile võiks sellele kaasa aidata, kuigi juba sõna elekter seal viitab, et energiat läheb rohkem.

Elektrienergiat ilmselt läheb rohkem, mõnda muud kütust läheb vähem ja siis vaadata, palju kokku sellele energiat kulub. Selleks, et saaks energiat säästlikumalt tarbida, on üks võimalus tarbimise juhtimine. Samas võeti just eelmise aasta lõpus riigikogus vastu universaalteenuse seadus, mida ka teie erakond toetas. Sellega võeti inimestelt motivatsioon oma tarbimist juhtida, sest ööpäevaringselt on kättesaadav ühe ja sama hinnaga elekter. Mis peaks motiveerima tarbijaid elektritarbimist vähendama, kui see on kogu aeg ühtemoodi kättesaadav?

Universaalteenuse üks suuremaid miinuseid, mis suhteliselt kiiresti välja tuli, ongi juba sinu poolt mainitud ühetaolisus, et nii öösel, kui tegelik tarbimine on oluliselt väiksem, kui ka päeval on hind sama. Olgem ausad, poliitikud ei tee alati kõige paremini läbimõeldud otsuseid. Eks natukene oli ajalist survet seal ka. Ma arvan, et aus on tunnistada, kui kuskil on eksitud, ja seda, mis läks valesti, tuleks ka parandada.

On teil plaanis seda parandada?

Me loodame küll. Sõltub muidugi sellest, kuidas viiendal märtsil läheb.

Üle poolest Eestis raiutavast puidust valmistatakse lühikese eluajaga tooteid või lõpetab see üldsegi Lääne-Euroopa keskküttejaamades. Samal ajal võitlevad meie kohalikud kogukonnad tuliselt RMK-ga, et endale olulisi kogukonnametsi kaitsta, ja Eesti inimesed väga suures enamuses soovivad vähendada Eesti riigile kuuluvates tulundusmetsades raiemahtu. Mida te kavatsete teha Eesti metsanduses, et meie metsad oleksid elurikkad, seoksid süsinikku ja oleksid inimestele rõõmustavad?

Meie suurim südamest tulenev soov on see, et tahame Eesti metsade raiemahtu vähendada alla üheksa miljoni tihumeetri aastas. Me ei saa öelda, et see on tänase päevaga vot nii ja nii mitu protsenti vähem, sest viimastel aastatel on raiemaht natukene kõikunud, aga laias plaanis kuskil viiendiku kuni neljandiku võrra vähem. See on üks esimesi ja võib-olla kõige käega katsutavamaid tegevusi.

Tahame Eesti metsade raiemahtu vähendada alla üheksa miljoni tihumeetri aastas.

Teine asi on see, et me peame hakkama soodustama enda biomassitarbijaid ja RMK puhul välja lõikama vahendajaid, kes ostavad biomassi kokku, nii et pahatihti see jõuabki meie riigist väljapoole. Midagi ei ole teha, tuleb eelistada omasid.

Te lubate liikuda metsa püsimetsana majandamise suunas nii era- kui ka riigimetsas. Kui kaugele teie plaan ulatub? Kas ühel hetkel ja kui, siis millal, majandatakse kogu Eestis olevat metsa püsimetsana?

Ma ei julge lubada, et on võimalik, et kogu mets on püsimetsana majandatav, aga eesmärk on kindlasti vähendada eeskätt lageraiete osakaalu. Juurte juurde tagasi pöördumine ei ole alati kõige mõistlikum, aga mis puudutab näiteks metsandust, siis mul oli just oma 95-aastase vanaemaga meeldiv dialoog teemal, et kui tema isa oli metsavaht, siis käidi ja valiti puu kaupa välja, mida langetatakse. Jah, see toob kaasa teatud efektiivsuse kao, aga kui tahame rääkida elurikkuse säilimisest, siis mingisuguseid kompromisse me peame tegema.

Kuidas kavatsete rakendada ja tugevdada Eestis linnurahu kokkulepet?

Linnurahu on jällegi teema, mis on siis kahe või enama osapoole omavaheline nii-öelda kokkuleppe. Meie metsa ülestöötajad on kohati olnud vastutulelikumad, kui esmapilgul tunduks. Mitte kõik metsa ülestöötajad ei ole n-ö halvad kapitalistid, kes tahavad võimalikult kiiresti kõik ära raiuda. Eks see ongi tasakaalu leidmine, aga ma julgen öelda, et tegelikult on ettevõtjad, kes meie metsa majandamisega ja ülestöötamisega tegelevad, oluliselt laiema silmaringiga, kui me võib-olla teinekord meediast seda kuuleme. Nendega kindlasti annab koostööd teha ja see on selline teema, kus me jõuame jälle usalduse juurde tagasi, et mis kokkuvõttes meile kõigile parem on.

Kas olete Eestis lageraiete keelustamise poolt või vastu?

Kas mina isiklikult või Sotsiaaldemokraatlik Erakond?

Äkki saate mõlemale vastata?

Minul on perekonnas üksjagu metsamehi, nii et seda vastust on selles suhtes keeruline anda. Kui on majandatavad metsad, siis visuaalselt on see kaunikesti inetu ja õnnetu vaatepilt, kui suured metsamassiivid on korraga maha võetud. Teistpidi, kui me räägime puupõldudest, see termin ei ole küll väga armas, aga sellises kontekstis, kus me saaksime kiiresti metsa majandada, siis seal võib olla on see hea lahendus. Kokkuvõttes, eks see on tasakaalu leidmise koht, kus visuaalne pool, majanduslik pool ja liigirikkuse pool ongi omavahel seotud. Ma ütlen igal juhul, et lageraiete hulka tuleks kindlasti vähendada.