TÜ teadlased: erakonnad ei suuda mõtestada kestliku arengu kõikehõlmavust

Kestliku arengu teemad on erakondade valimisprogrammides jõuliselt kohal, kuid keskenduvad majanduse-keskkonna vastasmõjudele, selgub Tartu Ülikooli ekspertide analüüsist.

Valimisprogrammid jutustavad muuhulgas kestlikult areneva Eesti lugu. Kuidas see sõnavalikutes peegelduvate väärtushinnangute abil sünnib, seda allpool analüüsimegi vaadates täisnimekirjaga Riigikokku püüdlevate erakondade valimisprogramme. Lähtume juba aastakümnete eest kokku lepitud definitsioonist: looduskeskkond, ühiskonna ja majanduse areng peavad olema tasakaalus ning tänane maailm ei tohi elada tulevaste põlvkondade arvelt.

Mida põimitumalt on meie liidritel läbi mõeldud inimühiskonna heaolu, majanduse toimimise ning looduskeskkonna piiride ja ressursside seotus, seda parem meie lastele.

ÜRO 17 kestliku arengu eesmärki on ka Eesti 2035 visioonidokumendi alus. Tegu on sihtide kogumiga, mis tänases maailmas justkui enam vaidlustamisele ei kuulu. Eesti statistika Tõetamm ehk riigi oluliste mõõdikute esitus näitab paraku, et selle puu 146 lehest 45 kolletavad, tähistades küll soovitud eesmärgi poole liikumist, kuid sageli vaevalises tempos. Arvukad punetavad lehed (54) tähistavad sihi mittetäitmist. Arenguseire Keskuse hiljutine aruanne kinnitab, et eestimaalaste elustiil ulatub 3,8 korda üle Maa taluvuspiiride ning keskkonnajalajälg on kolmandiku võrra suurem Euroopa keskmisest.

Mida põimitumalt on meie liidritel läbi mõeldud inimühiskonna heaolu, majanduse toimimise ning looduskeskkonna piiride ja ressursside seotus, seda parem meie lastele, kellele kõik erakonnad ohtralt tähelepanu pühendavad. Eeldame, et nende keerukate seoste mõistmine annab aluse targemaks valitsemiseks, sest kestlikkus ei ole ainult tehnoloogia ja majanduse, vaid ka ühiskonnaelu küsimus, sõltumata sellest, kas valitakse äkilisem või laugem sõnastus.

Keskkonnaprobleemid ei tunne riigipiire ja nõuavad meilt kõigilt pikaajalist vaadet.

Mure pole ju pelgalt keelekasutuses, kuigi sõnad annavad tegudele suuna ja raami. Keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse uuringud näitavad, et ligikaudu 80% Eesti inimestest peab end keskkonnateadlikuks. Paraku tõdeb viimatine uuringuaruanne, et kuigi kodukoha looduse pärast muretseb 60% vastajaist, siis „globaalseid probleeme tajutakse sageli kaugete ning Eesti jaoks ebaolulistena ning nende lahendamist peetakse seetõttu n-ö kellegi teise mureks.“ Keskkonnaprobleemid ei tunne aga riigipiire ja nõuavad meilt kõigilt pikaajalist vaadet, samamoodi inimese ning looduse ning Eesti ja kogu maailma lahutamatu seotuse tunnistamist.

Programmide sõnavalik kui väärtuste peegel

Tekstianalüüs ei kutsu eelistama üht parteid teisele, vaid ergutab süvenema. Me ei käsitle konkreetseid meetmeid, vaid fookuses on sõnavalikutes kajastuvad väärtused ja arusaamad.

Vaatasime ka mõnede iseloomulike sõnade esinemissagedust. Ühte liitsime „kestlik“-, „sääst-“ ning „jätkusuutlik“-tüvelised sõnad. Kahetüvelisi liitsõnu, mille esimene pool on „rohe“, on tekkinud nagu seeni pärast vihma, seega loendasime ka „rohe“- tüvelised sõnad. Sama tegime „kliimaga“ nii eraldiseisvana kui liitsõnades. Sõna „keskkond“ jätsime välja, sest see on liialt mitmetähenduslik.

Reformierakond – roh(k)esõnaline ja detailne

Nende programmis on meie loendatud sõnu rohkesti. Reformierakond on kestlikkusele pühendanud terve peatüki, mis selgelt ütleb: „Reformierakonna eesmärk on kestlik Eesti, kus keskkondlikud, majanduslikud ja sotsiaalsed hüved on tasakaalus“. ÜRO kolme sektori põimituse temaatika on äratuntav. Välja on toodud keerukate kriiside (kliima, ränne) omavahelised seosed. Sõna „kliimajulgeolek“ ei kohta üheski teises programmis.

Samas torkab silma, et välditakse tavapäraseks saanud, kuid vastuolulist „rohepööret“ ja räägitakse hoopis rahustavalt „rohereformist“. Erakonna nime tagasikajaga luuakse kuvand samm-sammulisest parendamisest, milles aitavad kaasa sellised vahendid nagu „rohereformi teekaart“ ja „rohereformi trepi tööriist.“ Fookus on majandusel ning kasul. Arvukalt kohtame poliitikavaldkonna mõisteid nagu „rohepoliitika“, „kliimaeesmärgid“ kui ka loodusteadusliku taustaga uudissõnu „rohevõrgustik“ ja „rohekoridorid“. Ainsad natuke tulisemad väljendid on „rohepesu“ (mida mõistagi kritiseeritakse) ning „kliimakriis“.

Eemalduda palutakse neist asjadest, mis ei nõua valijalt suurt ohvrit ei igapäevasel tasandil ega pikemas perspektiivis (nt toiduraiskamise vältimine). Rohereform on spetsialistide kätes, kes tagavad, et riigi jõukus kasvaks, kuid potentsiaalset valijat tarbimise piiramisele ei kutsuta.

Eesti200 – pikk plaan ja majandusrevolutsioon

Ka Eesti200 raamib kliimamuutuse majandusprobleemina ja -võimalusena. Samas ei kohta selles programmis kordagi sõna „kestlik“. Küll aga leidub „rohe-“ ja „kliima-“sõnu pea sama arvukalt kui Reformierakonnal.

Ka siin kohtame mõisteid nagu „kliimakriis“ ja „ringmajandus“. Erinevalt Reformierakonnast Eesti200 „rohepööret“ ei väldi, tekstis näeme seda 12 korral. Leidub ka rohe-uudissõnu, nt „rohevõlakiri“. Sõnavara tervikuna on ka pigem majanduskeskse mõtlemise teenistuses („jagamismajandus“, „toode kui teenus“). Erakond on sõnastanud ka eraldi peatüki kliimapoliitikast, mis toob välja koosmõjud majanduslike, sotsiaalsete ja julgeolekuküsimustega. Huvitavalt tõstab Eesti200 tähelepanu alla valijate hulgas potentsiaalselt ebapopulaarse tarbimisharjumuste muutmise. Kõlab radikaalne mõiste „majandusrevolutsioon“, milles Eesti peaks olema esirinnas. Selle revolutsiooni keskmes on ringmajandus, mis peaks minema kaugemale kui pelk jäätmete taaskasutus.

Keskerakond – regionaalne, säästlik ja romantiseeriv

Paigas on õiged sõnad, kuid need ei moodusta üksikasjalikult läbikirjutatud programmi.

Keskerakonna looduskeskkonna peatükk mainib otsesõnu säästvat arengut, ringmajandust, kliimamuutuste ennetamist, nagu ka tervise ja keskkonna seost. Siingi on ära mainitud kestlikkuse kolmetine jaotus (keskkond, ühiskond, majandus). Ootuspäraselt saab tähelepanu ka regionaalareng. Erakonna Kirde-Eesti valijatele on suunatud ka konkreetselt äramainitud põlevkivienergeetika säilitamine, seda küll lahti kirjutamata „säästlikul“ moel.

Siiski torkab silma romantiseeriv raamistus: „Eesti on ilusa ja puhta looduskeskkonnaga riik, kus on hea elada. Meie inimesed hoiavad ja väärtustavad puhast looduskeskkonda.“ Samamoodi kõlavad ka „putukaväilad“ ja loodusrikkus koos kohaliku tooraine väärindamisega. Ühtlasi imbub ka Keskerakonna retoorikasse majanduskeskne mõtlemine, kuid seda lõimitakse pisut ka õigluse temaatikaga. Ühtegi ringmajandusega seotud muutust läbi ei kirjutata, see jääbki jäätmekäitluse tasandile. Räägitakse ka „kliimakogust“ (küll teadlastest ja ekspertidest, mitte tavakodanikest koosnevast). Paigas on õiged sõnad, kuid need ei moodusta üksikasjalikult läbikirjutatud programmi.

Isamaa – põlvkondlik elujõud koos tänapäevase elulaadiga

Isamaa katab kestliku arengu teemat teistsuguses võtmes ja napimalt. Programmi keskmes on „eestluse elujõud“ kui elurikkuse osa. Loodushoidu nähakse valdavalt pärandi kaudu, mitte majanduse kiirendi või ühiskondliku innovatsiooni inspireerijana. Isamaa ideaalkuvand on heaperemehelik suhtumine nii metsa kui põldu, mis lubab jätkata tänapäevast elulaadi. Üksikisiku tarbimisvabadust ümberkorraldavatest muutustest ei räägita otsesõnu, kuid samas siiski mainitakse „inimeste keskkonnateadlikkuse kasvatamist.“ Sõnavaras jääb programm rohevaseseks (selliseid liitsõnu ei ole üldse).

Isamaa suhteliselt mahukast keskkonna käsitlusest leiab nii maaelu, metsandust kui põllundust, aga ka „randlust“. Loodus on siingi rahvusromantilises võtmes. Loodust pühaks pidava rahva enesepilt võib valimisretoorikas mõjuda uinutavana, eriti kuna Isamaa programm selgelt ütleb: „…meie endi võimalused kliimat mõjutada on äärmiselt ahtad.“

Samas, kuigi kestlikkuse teema ei ole Isamaa peamine telg, on märkimisväärne lause: „negatiivsete keskkonnamõjude ja saaste viimine ühest kohast teise või – globaalses kontekstis – Euroopast teistesse maailmajagudesse ei säästa keskkonda ega paranda kliimat“. See viitab keerukamate üleilmsete vastasmõjude tajumisele. Samuti mainitakse otsesõnu vajadust „ennetada kliimapopulismi“. Näib, et on tahetud tõmmata eristusjoon inimtekkelist kliimamuutust müüdiks pidajate ja enda vahele.

SDE – õigluse eestkõneleja piiridega maailmas

Ootuspäraselt on sotsiaaldemokraadid need, kes teema jõuliselt sotsiaalse õiglusega paari panevad. Märkimist väärib, et nende programmis kohtab „õigluse“ eri vorme tervelt 26 korral, võrdluseks Reformierakonnal 11, Keskerakonnal 10 ning Isamaal 6 ja Eesti200 5 korral, EKRE-l oma lühikeses programmis 4 korral. Esimene peatükk kannab pealkirja „Õiglane ja kestlik majandus“. SDE on ka ainus, kes toob lauale „energiaebavõrdsuse“ mõiste. Energeetika teema on ambitsioonikas: keskkonnasäästlikkus, julgeolek, kindlus kui ka õiglus. Täpsustusi, kuidas vastandlikud sihid saavutatakse, kuigi palju ei pakuta. Samas viitab programm otsekoheselt piiridega maailmale, kus piiramatu elustiil pole võimalik: „Oleme kõrge arengutasemega riik, mille heaolumudel peab arvestama looduse taluvuspiire.“

Eespool mainitud „rohepööret“ SDE tekstis ei kohta. Küll aga mainib nende kokkuvõte - pisut fatalistlikult, kuid siiski optimistlikult - et „Eesti peab toime tulema energiapöördega“. Huvitav on ka „liikumispööre“, millega soovitakse panna „kogu eesti rahvas regulaarselt liikuma“. Pööre on kiire kursimuutus, seega on SDE sõnastus äkilisem kui Reformierakonnal, kes räägib reformidest ja üleminekutest.

EKRE – selgelt ja rahvapäraselt fossiilkütustel põhineva elustiili kaitsel

EKRE tekst on lühike ja lööv, rahvapäraste väljendusvahenditega: „Me ei nõustu hullumeelse rohepöördega, mis teeb meie inimesed ja ettevõtted vaeseks“. Ehitatakse üles lugu elulaadist, mida käest anda ei tohi.

Välditakse ka nn peavooluparteide sõnastuses ringlevat sõnavara: puuduvad sõnad „kestlik“, „jätkusuutlik“ ja „säästlik“. Keskmes on messianistlikud päästmise kujundid: Eesti on valinud vale tee ning sellelt tuleb tagasi pöörduda. Kas mineviku juurde, on selgelt defineerimata. Nende programm aga tänapäevaseid mugavusi käest anda ei tihka. Üks asi, mida päästa soovitakse on praegune fossiilkütustel põhinev elustiil (kütuseaktsiiside alandamine on üks pakutav meede), samas kui rohepööre tähendab nende jaoks Euroopa Liidu diktaati ja vaesust. Kuigi erakonna jaoks on ülim siht etniliste eestlaste elujõulisus Eesti territooriumil, ei ole programmi väärtused siiski pärimuslikud, vaid laenatud tehnoloogia- ja tööstusekesksest mõtlemisest ja osalusest üleilmses majanduses, mille muud väärtused erakonna ideaalide hulka aga ei mahu. Kummaline on, et EKRE programmis ei ole looduskeskkonnast üldse juttu, isegi mitte rahvusromantilises võtmes.

Parempoolsed - ettevõtja- ja majanduskeskne vaade

Parempoolsete napisõnaline programm samuti kestlikkuse teemaga ei tegele: fookuses on majandus, maksud, õhuke riik, riigikaitse ja eestimeelsus. Jõuliselt on väidetud, et „Nendel valimistel on Parempoolsed ainus erakond, kelle prioriteet on tugev ja kiirelt kasvav majandus.“ Keskkondki figureerib pigem ettevõtluskeskkonnana. Mõtlema paneb lubadus kärpida „massilist õigusloomet.“ Küsimus sellest, kas seadusandlus on vajalik näiteks eesti kultuuri elujõulisuse tagamiseks, ei tõusetu. Lühike programm aga paistab silma otseütlemise poolest, milles on välditud populistlikku kerge menu taotlemist.

Eestimaa Rohelised – keskkonnast emotsionaalselt

Ei üllata, et Eestimaa Roheliste programm on kestlikkuse kontekstis kõige üksikasjalikum. Eraldi peatüki saavad mitmekülgselt sisustatud keskkonnahoid ja energeetika. Kliima- ja keskkonnakriis on mainitud kohe alguses, kindlas kõneviisis ning luues selgeid seoseid kliima, ühiskonna ja majanduse vahel. Jõuliselt on välja joonistatud seos fossiilkütustest sõltumise, sõja ja rändekriiside vahel.

Keelekasutus püüab pigem hoiduda kantseliidist. Kliimaga seotud sõnavaras on rohkem erinevaid emotsioone. Kohtame enam konkreetseid mõisteid, nt „vääriselupaigad“ ja „pesitsusrahu“. Ära mainimist leiavad ka näiteks angerjas ja nepp.

Samas ei kardeta ka mõnevõrra apokalüptilist meeleolu: „Ei ole kaugel päev, mil inimkonna arusaam jõukusest saab uue tähenduse ning mõistetakse, et riikide rikkuse mõõdupuuks on neisse alles jäänud looduslik mitmekesisus.“ Lahenduseks on laiem kodanikuühiskonna kaasamine ja riigi jõulisem tegutsemine kestlikkust vähendavate tegevuste piiramisel. Muuhulgas mainitakse ka tasaarengut, tandemis lubadusega mõõta mitte SKT-d, vaid võtta kasutusele „inimese ja keskkonna heaolu arvestavad majandust ning eelarvepoliitikat iseloomustavad näitajad“. Millised, jääb täpsustamata.

Kokkuvõtteks: keeleline küllus ja kommunikatiivne segadus

Kestliku arengu kolmetine jaotus (keskkond-majandus-ühiskond) on suhteliselt põhjalikult läbi mõtestatud teljel majandus-keskkond (v.a, EKRE ja Parempoolsed). Mõnes programmis on nähtavad ka tervise ja keskkonna seosed (nt Keskerakond, Reformierakond ja ka Eesti200), SDE toob sisse õigluse seose. Kultuur ja looduskeskkond on enamasti sildamata, v.a. keskkonnaharidus, mis ilmutab end enamikus programmides, või siis rahvusromantiline pilt eestlasest kui loodusearmastajast. Põimitumate seoste nägemine on siiski deklaratsiooni tasandil.

Valimisprogrammide sõnastus annab aimu kestliku arengu laial tähendusväljal ringlevatest poliit- ja administratiivmõistetest, natuke sekka värvikamaid väljendeid nagu „rohepesu“ või „kliimapopulism“. Kontrasõnu nagu „rohehullus“, „rohekommunism“ või „kliimapaanika“ neist tekstidest mõistagi ei leia, kuid avalikus meediaruumis on nad olemas ja loovad ühtpidi sõnarikkust juurde, teisalt külvavad kommunikatiivset segadust. Oma vindi keerab peale pigem aktivistide ja keskkonnahoidjate mahlakas sõnavara: „roheline error“, „rohekrabamine“ või „kliimasüüdimatus“. Väärika ja argumenteeritud suhtluse püüdlejad paneb see kirjusus proovikivi ette: anda sõnadele argikogemuslik sisu, mis päriselt kõnetab ja headele tegudele innustab ning kestlikku arengut bürokraatia ja tehnokraatia ega ka tundeid üleskütvasse polariseerimisse ei uputa.