Millised erakonnad mõistavad, et majandus saab kasvada ainult kellegi ärakasutamise najal?
(28)Kas ja kui palju haakuvad erakondade programmid visiooniga õiglasemast ja jätkusuutlikumast maailmast?
Kestlikkus on kindlasti teemaks käimasolevatel Riigikogu valimistel. Järgnevalt anname ülevaate kaheksa suurema erakonna valimisprogrammidest läbi tasaarengu (degrowth) prisma. Ennetavalt võib öelda, et erinevalt Prantsusmaast või Hispaaniast Eestis täielikku „tasaarengu parteid“ täna paraku ei ole. Siiski on meie harjutus oluline, et seada latt edaspidiseks, isegi kui see on hetkel äärmiselt madalal.
Üldistades võib öelda, et pea kõigil erakondadel on puudu see arutelu ja analüüs, kuidas saaks kestlikult vähendama asuda ja tasaareneda. Pole mõistmist, et seni kuni püütakse jätkata tänast laristavat elustiili, mida järjest rohelisemaks püütakse värvida, pole sellest kokkuvõttes tolku. Elame piiratud ressurssidega planeedil, kuid majanduskasvu teenindav poliitika ei aita kaasa Maa taluvuspiiriga arvestamisele.
Reformierakond
Praegune peaministripartei on keskkonna ja looduskaitse teema põhjalikult lahti kirjutanud ning nii mõnegi konkreetse lubadusegi andnud. Irooniliselt saab aga küsida, miks need lubadused juba tehtud pole, sest on nad ju väga suure osa Eesti taasiseseisvunud ajast koalitsioonis olnud. Näiteks vääriselupaikade inventeerimisega lõpule jõudmine, metsanduse statistika kordategemine ja RMK muutmine - vajadus nende valimislubaduste järgi on otseselt Reformierakonna poliitika tulemus, aga hea mees, kes lõpuks lubabki.
Elurikkuse strateegia eesmärkide täitmiseks lubab Reformierakond tagada ruumiliselt oskuslikult planeeritud sidusa kaitsealade võrgustiku, mis kataks 30% Eesti maismaast ja 30% merest. Erakordselt hästi ja arvestades senist Reformierakonna poliitikat uskumatuna kõlab lubadus töötada välja rohelise rahastamise ja eelarvestamise põhimõtted, kus iga eelarvekulutus peab toetama rohereformi - sarnaselt Euroopa Liidu kestliku rahastamise printsiipidega peab iga riigi kulutus kaasa aitama mõne rohe-eesmärgi saavutamisele ega tohi kahjustada ühegi teise saavutamist. Samas kui see saaks Maa taluvuspiiri arvestades ellu viidud, oleks looduskaitsjatel ja tasaarenejatel võimalik rahulikult oma teiste tegevuste juurde naasta ja aktivism lõpetada.
Lubadusi on veel nii mahepõllumajanduse kui linna- ja kogukonnaaianduse soodustamisega, Läänemere seisundi, Väikese väina elukeskkonna, Eesti vooluveekogude seisundi parandamisega, korterelamute ja eramute tervikrenoveerimiseks vajalike toetuste piisavusega kui elurikkuse kaitsega seoses. Mainitud on kliimamuutustega kohanemist, looduskeskkonda linnadesse, loodusressursside mitteammendamise vajadust teiste liikide ja tulevaste põlvede arvelt, pestitsiidide ja herbitsiidide kasutamise reguleerimist ja kontrolli ning turba kaevanduslubade ja kaevanduste mõju loodusele analüüsimist. On rõhutatud kliimaseaduse väljatöötamine, mis loob ühtse raamistiku ettevõtetele, kohustab valitsust astuma vajalikke samme ja tagab Eesti majandusedu. Kuid kokkuvõtlikult on lähtepunktina puudu elu hoidmise eesmärk.
Eesti 200
Teist korda riigikokku pürgiv erakond ütleb, et nad on „tulevikku vaatav ja tulevaste põlvkondade peale mõtlev erakond“. Nad rõhutavad, et „me ei tohi oma riigiga rahul olla enne, kui Eesti on meie inimestele parim paik maailmas elamiseks.„ Eesti ei pea olema ainult inimestele parim paik, vaid ka kogu elusloodusele ja kogu elule. Inimene ei tohiks olla eraldivaadeldav liik, vaid üks osa ökosüsteemist. Nad toovad välja, et roheline pööre majanduses on Eesti võimalus, kuidas fossiilsete kütuste asendamine, taastuva energia tootmisvõimsuste välja ehitamine, majanduse ringsuse suurendamine, kliimaeesmärkide selge seadmine elurikkuse kaitseks on need sammud, kus Eesti peab olema ees mineja, mitte sabas sörkija. Tasaarengu vaatest ootaks aga superkangelastelt julgust öelda välja, et kestliku kahanemiseta pole lootustki ja et kui tahta kasutada mõistet areng, siis ainult „tasaareng“, sest majanduskasvule orienteeritud majandus kukub kokku.
Nemadki rõhutavad kliimaseaduse vajalikkust, lubavad luua kliima-ja energiaministri ametikoha, aga kuskilt ei loe välja, et nad toetavad keskkonnaministrit keskkonna hoidmise püüdlustes, rõhutavad looduskaitseseaduse ja säästva arengu seaduse täitmist. Eesti probleem ei ole halvad seadused, vaid seaduste mittetäitmine. On kiiduväärt, et lubatud on loodusväärtuste kaardistamine, püsimetsandusvõtete kasutamise toetamine, elurikkuse hoidmine, ohustatud liikide ja elupaikade kaitse alla võtmine, RMK kujundamine säästlikku metsamajandamist, elurikkust hoidvaks ja loodusturismi edendavaks riiklikuks organisatsiooniks.
EKRE
Erakonna valimisprogrammi avalaused ei ole tasaarengu perspektiivist paljutõotavad „Rahvuskonservatiivid teavad ainsana, kuidas panna majandus kasvama ja kuidas pöörata meie inimeste heaolu tõusule.“ Samas võib suure tahtmise juures näha ka pisikest lootusekiirekest - et äkki majanduskasv ja heaolu tõus ei olegi samad asjad. Seda näitab muideks ka teaduskirjandus.
Teksti seest leiab ka muid viiteid, mis justkui haakuksid tasaarengu ideaalidega võrdsemast ühiskonnast: „Hoolitseme selle eest, et ühiskond toetab oma kõige nõrgemaid.“ Ainuüksi programmi lugedes võiks siinkohal teha väikese aplausi, kuid natukenegi taustateadmisi omades tekib kohe küsimus, et kes on EKRE arvates need kõige nõrgemad, keda peaks toetama. Varasemate tegevuste põhjal saab öelda, et sinna kategooriasse ei kuulu EKRE kohaselt vähemused, naised, muu emakeelega eestlased, mitte-valge nahatooniga inimesed, muulased ega sõjapõgenikud. Päästame keskealise nõrga Eesti mehe? EKRE lubab ka lõpetada majanduslikult kahjuliku ja ebamõistlikult kalli Rail Balticu projekti. Oleks veel juures ka keskkonnaalane põhjendus, võiks jällegi skooride kõrged punktid tasaarengu tabelis. Ainult et, miks ei tehtud seda siis, kui juba kord valitsuses oldi ja projekti eest vastutas Martin Helme isiklikult?
Tasaareng näeb kindlasti ette ka toidutootmise lokaliseerimist ja mahestamist. EKRE lubab sellel suunal Eesti toidujulgeoleku ja stabiilse isevarustamise tagamist kõigi põhitoiduainetega koos vajalike reservidega kriiside puhuks. Ebaselgeks jääb, kas mõeldakse kohalikumat mahedtoidutootmist või lihtsalt tohutus koguses import konservubade varumist.
Keskerakond
Partei toetab vankumatult kasvumajandust, kuid mõru tableti allasurumiseks lisatakse magusaid sõnu nagu „jätkusuutlik majanduskasv“. Vähemalt nenditakse programmis, et majanduskasv ei tohi olla eesmärk omaette, tulu sellest peab jõudma iga Eestimaa pereni. Tegemist on vana hea „trickle down economics„ müüdiga - et kui meil ainult oleks rohkem ülirikkaid inimesi, siis nende pillava elustiili kõrvaltegevusena pudeneks rohkem palukesi ka lihtinimestele ja muidugi ka poliitikutele endile. Siin valitseb loogikaviga ja eeldus, et ülirikastel inimestel saab üldse kunagi rahast küllalt, et „ülejääk“ saaks tekkida. Tegelik statistika näitab, et lõhe rikaste ja vaeste vahel on suurenemas. Täielik mitte-tasaareng, kuna ebavõrdses ühiskonnas on suurte pöörete tegemine praktiliselt soovunelm. Siin ei aita ka Keskkerakonna ilus lause: „Me peame oluliseks ühiskonna suuremat sidusust, inimeste ja ettevõtete hakkama saamist ning abikäe ulatamist nendele, kes seda vajavad.“
Aga võib-olla oleme liiga karmid. Arvestades, et kobarkriisidest räsitud majandus niikuinii lähiajal reaalselt kasvama ei hakka ning süsteem peab muutuma, siis tegelikult on Keskerakonnal nii mõnigi hea idee: kogukondade väiketootmiste ja kogukonnaaedade tekke toetamine üle Eesti, toiduraiskamise vähendamine, astmeline tulumaksusüsteem, mitmekesine otsedemokraatia. Eraldi äramärkimist väärib ka mõte viia läbi kodanikupalga pilootprojekt mõnes regioonis või omavalitsuses. Kuigi tasaarengu ringkondades käib tuline vaidlus, kas mõttekam ei oleks universaalsissetuleku asemel katsetada universaalteenustega - tarbid seda, mida eluks vaja, mitte ei kahma kokku tasuta raha.
Keskerakond lubab liikuda jätkusuutliku ja keskkonnahoidliku majandusmudeli suunas langetamata meie ettevõtete konkurentsivõimet võrreldes teiste riikidega. Teisiti lugedes: muudame kõike, nii et kõik jääks täpselt samaks. Ilusat visiooni varjutavad aga Keskkerakonna senised reaalsed teod: klammerdumine saastava põlevkivienergeetika külge, ülimalt intensiivse metsaraie toetamine ning suurte tarbetute megaprojektide jätkuv läbisurumine. Võib-olla on see kuidagi äraspidiselt liikumine jätkusuutliku ja keskkonnahoidliku majandusmudeli poole, aga kindlasti ei ole see tasaareng.
Isamaa
Kuigi Helir-Valdor Seeder ütles hiljutises Delfi Kohepöörde intervjuus, et Isamaa ei ole kunagi seadnud eesmärgiks sisemajanduse kogutoodangu kasvu või majanduse arendamist ükskõik mis hinnaga, siis majandusprogrammi esimese punktina on nad sõnastanud eesmärgiks 3% ületava majanduse reaalkasvu. Sellise kasvu juures kahekordistuks majanduse maht vähem kui 25 aastaga, mis teadlaste väitel tähendab ka ressursside- ja energiakasutuse kahekordistumist.
Lisaks majanduskasvule on neil programmis otseselt ebavõrdsust suurendavad valimislubadused, näiteks läheksid nad kurikuulsast kolmanda lapse toetusest ebavõrdsuse suurendamises sammu kaugemale, lubades neljanda või enama lapse sündimisel perre investeeringut eluasemesse kuni 75 000 euro ulatuses pere kohta. Olukorras, kus kinnisvara hinnad on niigi teinud kinnisvara järjest enamatele inimestele kättesaamatuks, tõstaks lubaduse elluviimine kinnisvara hindasid veelgi.
Samas on nende rahvastikuprogrammis ka tasaarengu vaatest positiivseid lubadusi, näiteks lubavad nad tõsta elatisabi ülempiiri, mida riik maksab lapsele, kelle vanem ei täida ülalpidamiskohustust ning lubavad võrdsustada esimese ja teise lapse toetuse. Samuti on positiivne nende keskkonnaprogramm, kus nad lubavad näiteks viia lasteaiad, koolid ja kaitseväelised asutused üle mahetoitlustamisele, eelistades kohalikku toorainet - puhas tasaareng!
Sotsiaaldemokraadid
Sotside valimisprogrammist jookseb kõikjalt läbi võrdsus - välistatud on igasugune diskrimineerimine ning eesmärgina on sõnastatud palgavaesuse vähendamine ja vanaduspensioni tõstmine. Kui Isamaa üks valimislubadus parandab kodu kättesaadavust ainult paljulapselistele, siis sotsidel on programmis eraldi lubadused kodu kättesaadavuse parandamiseks - selleks lubavad nad arendada üürielamute programmi ning ehitada üle Eesti 5000 uut korterit, kaitsta inimesi kommunaalkulude ja üürikulude suurte kõikumiste eest ning maksta toetust liiga kõrgete ja kõikuvate energiahindade leevendamiseks.
Energeetikas lubavad sotsid 2030. aastaks üleminekut taastuvenergeetikale ning soosivad hajutatud väiketootmist - näiteks lubavad nad kodutarbijatele ja korteriühistutele tasuta liitumist elektritootjana 30 kW ulatuses. Hajutatud ja demokraatlik energiatootmine järgib igati tasaarengu vaimu.
Majanduspoliitika peatükk on sotsidel huvitav: alustuseks sõnastavad nad eesmärgiks „jätkusuutliku ja õiglase majanduskasvu“, mida iganes see tähendab. Siiski on programmis ka näiteks mitu tööaja vähendamise ettepanekut, mis on tasaarengu ideega kooskõlas. Näiteks lubavad sotsid anda töötajale lisapuhkepäeva nädalavahetusele langeva riigipüha korral ja muuta töönädala 4-päevaseks neile, kes ühe päeva nädalas õpivad.
Sotside ammune arm - astmeline tulumaks - ei puudu programmist ka seekord ning ebavõrdsust vähendavad meetmena oleks see tasaarenguga igati kooskõlas. Maksupoliitikas on huvitavamad ettepanekud ka jalgrataste ja tõukerataste käibemaksu alandamine 5 protsendini, mis teoreetiliselt võiks ka aeglustada autostumist. Seda toetab ka lubadus tihendada reisirongiliiklust ning maakondades ühistranspordi liinivõrku.
Eestimaa Rohelised
Kõigist valmisplatvormidest on Roheliste oma tasaarengu väärtustele kõige lähemal - nende programmis on see mõiste isegi spetsiaalselt välja toodud, nagu ka rõhk heaolu kasvatamisel ilma majanduskasvuta. Need visioonid käivad käsikäes looduskeskkonna hoidmise ja väärtustamisega, mis on roheliste peamine eesmärk. Inimeste heaolu tagamiseks panustatakse muuhulgas ennetavale tervishoiule, tingimusteta toimetulekule kõigis sotsiaalsetes gruppides, lokaalsele ja taastavale põllumajandusele, turvalisele ja hajutatud energiatootmisele jne. Seega klapib Roheliste visioon tasaarenguga hästi, kui jätta kõrvale mõned sügavamat analüüsi vajavad aspektid nagu hea elatustaseme tagamise meetod. Rohelised soovivad läbi viia kodanikupalga pilootprojekti, samas kui tasaarengus peetakse primaarseks just baasteenuste kättesaadavust kõigile ühiskonnaliikmetele.
Parempoolsed
Parempoolsete erakonna maailmavaade ja väärtused vastavad eeskujulikult nende nimele. Sellest tulenevalt on kattuvuspunkte tasaarenguga paraku vähe. Põhimõtteliselt ollakse vastu meetmetele, mis on vajalikud selleks, et ühiskond liiguks keskkonnasäästlikuma ja sotsiaalselt võrdsema tuleviku poole. Üldiselt jääb programm seisukohale, et neoliberaalne majandusmudel koos tugevat individualismi väärtustava ühiskonnaga on lahendus probleemile, mis paljuski on põhjustatud sellesama süsteemi poolt.
Suurimaks vastuoluks on erakonna majandusprogramm, mis näeb ette kiiret majanduskasvu, mida peetakse Eesti elanike väärika elu pandiks. Programmis keskendutakse palju üksikisiku varajõukusele ja omandile, mille suurenemist peetakse keskkonnahoiu eelduseks - seda olla lääneriikide eeskuju näidanud. Pole kindel, millist eeskuju silmas peetakse. Emissioonid ja keskkonnareostus on lääneriikides küll paralleelselt SKT tõusuga kahanenud, aga globaalne kasv näitab, et rikka maailma tööstus koos emissioonide ja saastega on lihtsalt viidud ära arengumaadesse. Siin ei ole tegu rikka inimese „hoolimise“, vaid probleemi silma alt ära lükkamisega - seda enam, et kaugemal on odavam toota ja keskkonnanõudeid praktiliselt pole.
Parempoolsed toetavad riigi võimalikult väikest sekkumist inimeste majandusellu - maksud on võimalikult väikesed, toetusi pigem vähe, väärtustatakse töötamist ja ise hakkama saamist. Tõsi ta on, et selline suund on Eestit siiani hästi teeninud. Küll aga on läänemaailma eeskujul näha, et samamoodi jätkates inimeste heaolu enam oluliselt ei kasva ning taas hakkavad suurenema sotsiaalsed lõhed, mis tasaarengu seisukohast on üks meie fundamentaalsemaid probleeme jätkusuutliku tuleviku teel. Jääb mulje, et sotsiaalset ebavõrdsust peaks Parempoolsete meelest edukalt lahendama raha suunamine erakätesse (palkade ja võimalikult väikeste maksude näol) selle asemel, et jagada seda kollektiivsete hüvede loomiseks, mis rahuldaks rohkem vajadusi kokkuvõttes väiksema rahakuluga, nagu peab õigeks tasaareng. Tugev eraomandi väärtustamine üle kollektiivsete huvide, mida ilmestab näiteks vastuseis tasuta ühistranspordile ja riiklike üürimajade programmile, ei käi samuti kokku tasaarengu väärtustega.
Tasaarengu aluseks on keskkonnaprobleemide teadvustamine ja jätkusuutlik eluviis planeet Maa taluvuspiirides. Kliimakriis kui selline pole Parempoolsetele võõras teema ja on nemadki nõus hüppama pardale, et seda leevendada. Paraku aga seostub keskkond Parempoolsetele peaasjalikult süsinikubilansiga, mis tasakaalu jõudes lahendab ka kliimakriisi. Tugevalt individuaalsusele rõhuvad Parempoolsed panustavad keskkonnaküsimustes inimeste isiklikule vastutusele ja teadmistele, mis peaksid tagama, et inimesed teevad edaspidi õigeid valikuid. Riigipoolset regulatsiooni ei soosita, mis tasaarenenud maailmas on üks olulisi hoobasid, tagamaks süsteemsed muutused.
Parempoolsed ja tasaarenejad on ses mõttes ühel nõul, et keskkonna hoidmiseks peab inimene olema teadlik ning oma elujärjega rahul. Meetmed selle saavutamiseks aga erinevad kardinaalselt. Parempoolsed näevad lahendusena ainult majanduskasvu, jõukuse kasvu, intensiivset töötamist, kõikvõimsa tehnoloogia arengut. Tasaareng aga vaatab asja nurga alt, kus väärika elu tagavad terve keskkond, tugev ja läbipõimunud kogukond, sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine ning inimeste töökoormuse kahandamine, mis jätab rohkem vaba aega elu enese jaoks. Parempoolsed ei näe probleemi, et intensiivne majanduskasv hävitab loodust, vastupidi, nad näevad selles lahendust - rohkem majanduskasvu = rohkem innovatsiooni, mis lahendab meie probleemid. Tasaareng on ses osas pessimistlik ning näeb lahendusena majanduse koomaletõmbamist, et säästa seda loodust, mis meil veel alles on.
