Mis tunne on õppida bioloogiks keset keskkonnakriise? „Loengu lõpuks tahaks lihtsalt nutta“

Kas bioloogiatudengid raiskavad oma aega, õppides tundma elusloodust, mis aina kiiremas tempos hävineb?

Ajal, kui looduskeskkond hääbub, liigid kaovad ja kliima kuumeneb, leidub siiski veel inimesi, kes soovivad allesjäänut päästa. Nende hulka kuuluvad ka kolm bioloogiatudengit: Ilona Tamm (20), Annaleena Vaher (25) ja Tõnis Tamme (26). Kuidas leiavad nad motivatsiooni õpingute jätkamiseks, kui elusloodusega on asjalood niivõrd nigelad? Ega nad pelga tulevikus tööta jääda, kui ei pruugi enam olla loodustki, mida kaitsta?

Lootusetus ei ole võõras tunne