Õigus nõuda toote parandamist

Viimastel aastakümnetel on olnud kombeks katkised tooted parandamise asemel pigem uute vastu välja vahetada ning tarbijale ei ole loodud piisavalt stiimuleid, et nad laseksid tooteid pärast garantiiaja lõppu parandada.

Komisjoni ettepanek annab tarbijale õiguse tooteid parandada nii seadusega ette nähtud garantiiaja jooksul kui ka pärast seda. Kui garantii veel kehtib, peavad müüjad pakkuma parandamisvõimalust, kui see ei ole asendamisest kulukam.

Kui garantii enam ei kehti, tekivad tarbija jaoks uued õigused ja vahendid, mis muudavad parandamise lihtsaks ja taskukohaseks. Näiteks saab tarbija õiguse nõuda tootjalt toote parandamist, kui see on ELi õiguse järgi tehniliselt võimalik, näiteks pesumasina või teleri puhul. Samuti tekib ettepanekuga tootjal kohustus teavitada tarbijat sellest, milliseid tooteid tootja on ise kohustatud parandama.

Ettepanek näeb ette ka veebipõhine platvormi loomist, et viia tarbijad kokku nende kodukohas tegutsevate parandajate ja taastatud kaupade müüjatega. Platvormil saab otsida tooteid asukoha ja seisukorra järgi, mis aitab tarbijatel leida häid pakkumisi ja suurendab parandajate nähtavust.

Lisaks võetakse kasutusele teabeleht, mida tarbija saab nõuda igalt parandajalt, et tagada parandamistingimuste ja -hinna läbipaistvus ning et tarbijal oleks lihtsam paranduspakkumisi omavahel võrrelda. Samuti töötatakse välja Euroopa parandusteenuste kvaliteedistandard, et tarbijal oleks võimalik teha kindlaks, millised parandajad kohustuvad pakkuma paremat kvaliteeti.

Hiljutine Eurobaromeetri uuring näitas, et 77 % eurooplastest tunneb, et peab isiklikult midagi tegema kliimamuutuste piiramiseks. Katkisi tooteid saab sageli veel kasutada ja parandada, kuid need visatakse kergekäeliselt ära. Seetõttu tekib ELis igal aastal 35 miljonit tonni jäätmeid ja 261 miljonit tonni kasvuhoonegaaside heidet ning kulutatakse 30 miljonit tonni ressursse. Lisaks toob toodete asendamine parandamise asemel tarbijatele lisakulu ligikaudu 12 miljardit eurot aastas. Täiendava plussina kasvatab algatus ELis hinnanguliselt 4,8 miljardi euro ulatuses majandust ja investeeringuid.

Roheväited olgu teaduslikult tõendatud

Teise tänase ettepanekuga soovib Euroopa Komisjon kehtestada ühtsed kriteeriumid, mis aitaksid vähendada rohepesu ja tarbija eksitamist. See annaks tarbijale rohkem selgust ja kindlustunde, et keskkonnahoidlikena ehk rohelisena reklaamitud tooted on ka tegelikult keskkonnahoidlikud, ning pakutakse täpsemat teavet, et tarbija võiks valida keskkonnasõbralikke tooteid ja teenuseid. Kasu saavad ka ettevõtjad, sest neid, kes pingutavad oma toodete keskkonnakestlikkuse parandamise nimel, on tarbijatel lihtsam leida.

Ettepaneku järgi peavad ettevõtjad, kes otsustavad esitada roheväiteid oma toodete või teenuste keskkonnahoidlikkuse kohta, järgima selliste väidete põhjendamiseks ja esitamiseks kehtestatud miinimumnorme.

Ettepanek puudutab väiteid nagu „T-särk on valmistatud ringlussevõetud plastpudelitest“, „süsinikuneutraalne transport“, „ringlussevõetud plast moodustab 30% pakendi materjalist“ või „ookeanisõbralik päikesekreem“. Lisaks on ettepaneku eesmärk piirata keskkonnamärgiste, sh nii avalike kui ka eramärgiste, lisandumist. Ettepanek hõlmab kõiki vabatahtlikke väiteid toote, teenuse või kaupleja enda keskkonnamõju, -aspektide või -toime kohta. Välja jäetakse väited, mis on hõlmatud kehtivate ELi eeskirjadega (ELi ökomärgis või mahetoidu logo), sest selliste väidete usaldusväärsus on juba tagatud kehtivate õigusaktidega. Samal põhjusel jäetakse välja nõuded, mis on hõlmatud ELi tulevaste õigusnormidega.

Enne kui ettevõtjad tohivad roheväiteid tarbijatele esitada, peavad väited olema sõltumatult kontrollitud ja teaduslikult tõendatud. Ettevõtjad peavad teadusliku analüüsi käigus kindlaks tegema oma toote tegelikud keskkonnamõjud ning neid mõjusid võrdlema, et saada neist täielik ja täpne ülevaade.

Komisjoni 2020. aasta uuring näitas, et 53,3% kontrollitud keskkonnaalastest väidetest ELis leiti olevat ebamäärased, eksitavad või alusetud ning 40% olid põhjendamatud. See, et ettevõtjatele ei ole kehtestatud ühtseid eeskirju vabatahtlike roheväidete kohta, annab võimalusi rohepesuks ja loob ELi turul ebavõrdsed tingimused tõeliselt keskkonnahoidlike ettevõtete kahjuks.