Rasmus Rask: planeet säilib, aga kas inimkond säilib?

Rasmus Rask on olnud mitmete tulevikku vaatavate ettevõtmiste loomise juures, millest jäätisevabrik La Muu on ehk tuntuim. Kõiki neid ettevõtmisi ühendab üks teema – jätkusuutlikkus. Lähituleviku toiduharjumuste ja keskkonna teemadel räägib Rasmus 5.–6. oktoobril toimuval Impact Day festivalil Tallinnas. Mõned tema mõtted ja võimalikud lahendused leiad lugemiseks allolevast artiklist.

Kuigi täna on Rasmus osa mitmest ühiskonna elu edasiviivast projektis, soovis ta lapsena hoopis sportlaseks saada. „Mulle meeldis kaugust hüpata ja hiljem hakkasin korvpalli mängima. Nõukogude aja lõpus, kui noor olin, oli spordil kultuurielus suur osakaal, seda näidati palju telekast ning lapsed olid loomulik osa sellest. Minust sportlast ei saanud, aga mu 16-aastane poed teeb triatloni,“ räägib Rasmus ja lisab naerdes, et ta elab nüüd oma lapsepõlveunistusi poja kaudu välja.

Tagasi ookeanide juurde

Rasmuse unistused ja soovid on tänaseks palju muutunud: „Olen mures kliima soojenemise pärast. Tundub, et toimunud nihked on juba pöördumatud. 1,5 kraadist ei ole enam mõtet rääkida, pigem tõuseb planeedi temperatuur sajandi lõpuks 3-4 kraadi. Elupaiku saab vähem olema. Planeet säilib, aga kas inimkond säilib?“

Seda Rasmus ei karda, et kliimakriisi tagajärjel toidunappust karta on. „Meil on kasutada kasvõi kogu ookeanide ressurss. Siin on potentsiaal, mis on senini veel suuresti kasutamata. Küsimus on selle ressursi ära kasutamises – kui efektiivselt ja odavalt me suudame toitu toota. Ma ei arva, et toidu küsimus oleks eksistentsialistlik, baastasandil ei ole viimnepäev veel kätte jõudnud,“ selgitab ta.

Uurin, kas viljakas pinnas, kus toitu kasvatada, on ohus. „Traditsioonilises, n-ö porgand mullas tüüpi põllumajanduses, on puutumata ressurssi ja viljakat pinnast tõesti üha vähem. Põhjuseks on intensiivne tegevus, mille käigus viljakas muld aina lühema tsükli käigus ära kasutatakse. Mahetoidu tootmise tsükkel, mil kasulikud ressursid ära kasutatakse, võiks olla ca 30-50 aasta pikkune, kuid intensiivses põllumajanduses on see vaid 3-5 aasta pikkune.“

Ta jätkab: „Ettevõtjana näen riskide kõrval ka võimalusi. Kui oleksin analüütik või teadur, siis võiksin seda pilti näha puhtalt negatiivse trendina, kuid ma ei ole ega näe ka olukorda nii. Ma usun, et inimkond on võimeline neis väljakutsetes jõudma uute innovatsioonide ja teadmiste ning seega ka uue tasakaaluni. 100 aasta taguse kogukondliku põllumajanduse juurde, isegi kui me seda tahame, ei lähe me tõenäoliselt kunagi tagasi. Tahan ise üha rohkem näpud mulda panna ja oma toitu kasvatada, kuid ma ei näe, et see võiks olla jätkusuutlik mudel. Me ei saa kõik endale tulevikus ise toitu kasvatada.“

Kus on probleem, seal on ka lahendus

„Mõni aeg tagasi alustasime sõbra Priiduga Bringbacki projekti. Idee on taaskasutatavate toidukonteinerite süsteemile tavateenusena toimiv alternatiiv luua ning asendada seeläbi kõik ühekordsed plastiktooted. Pärast pilootprojekti sai aga selgeks, et kuigi inimesed üldiselt toetavad vajadust pakendijäätmete vähendamiseks, ei vasta nende suhtumine nende tarbimiskäitumisele. Vaid mõned inimesed on valmis tegema lisasamme,“ ütleb ta ja lisab: „Kardan, et keskmist tarbijat on raske veenda taaskasutatavate toidupakendite kasutamist alustama. On juhtumeid, kus taaskasutatavad lahendused toimivad suhteliselt hästi, näiteks üritustel, suvistel festivalidel või kogukondades, kuid ma pole veendunud, et see saab olema universaalne lahendus.“

Rasmus pakub, et lahenduseks võiks olla võimalikult lihtne süsteem, mis keskendub tarbijakäitumise muutmise asemel ringlussevõtule. „Kodune ringlussevõtt on kindlasti disaini osa, kuid ma ei teeks seda palju keerulisemaks, kui see juba on. Oluline on tagada, et ringlussevõetud konteinerid skaneeritakse ja eraldatakse automaatselt nende klassifikatsiooni järgi jäätmejaamades. Automaatne skännimine on parem kui paluda inimestel oma korterelamus 55 erinevat pakendikonteinerit üles seada. Automaatne sõelumine peaks võimaldama meil sorteerida pakendid selliselt, et saaksime neid 100-protsendiliselt taaskasutada uue pakendi valmistamisel.

See tehnoloogia on juba olemas ja loodetavasti saab peagi standardiks. Näiteks pakendame La Muus oma jäätisekoonused ja -pulgad juba kile sisse, mis on valmistatud vähemalt 85% ulatuses taaskasutatud plastikust.“

Räägime ka tuleviku toidust. Rasmus ei usu hetkel laboris kasvatatud toidu suurde tulemisse. „Tootearenduses võib ju eksperimente teha, kuid kas selle kunstlikult kasvatamine on seda väärt? Tööd selle nimel tehakse ja ehk järgnevad ka suured saavutused, kuid minu arvates saab takistuseks see, kas seda saab tööstuslikult teha. Vaja oleks staadioni suuruseid rajatisi, kus tohutud tünnid pidevalt fermenteerivad. Ookeanide juurde naasmine tundub lihtsam, seal juba on toimiv ökosüsteem. Selle asemel, et luua midagi kunstlikult, saame kasutada juba olemasolevaid ressursse. Lisaks kasvab ookeanides kõik täiesti sõltumatult inimtegevusest ning see ei paista ka vähenevat.“

Eesrindlik La Muu

„Väikesel skaalal tahaks tutvustada viise, kuidas on võimalik asju paremini teha. La Muu kui toidutöötleja seisukohast oleme pigem olemasolevate innovatsioonide kasutajad. Praegu on meil näiteks TF TAK toidutehnoloogia laboriga koostöös käimas projekt, kuidas teha n-ö tavalise kreemi baasil valget vegan jäätist kaerapiimast, rohelise herne ja kikerherne põhisest valgust. See ei ole fundamentaalsel tasandil innovatsioon, me pigem juba rakendame olemasolevaid lahendusi,“ räägib Rasmus ning jätkab: „La Muu roll tulevikutoidu teema kujundamisel võikski olla eesrindlik. Eelmisel aastal kasutasime näiteks Rimiga koos toiduraiskamise egiidi all ära nende plekilised banaanid, mis enam müügiks ei kõlvanud ning tegime neist banaanijäätist. See projekt sai palju tähelepanu, eriti noorte seas. Väiketootja paindlikkus lubab meil asju kiirelt ära teha, aga suurema mõju saavutamiseks võiksid suuremad tegijad meist eeskuju võtta.“

Kuidas Rasmus jäätiseni üleüldse jõudis? „Kui lapsed sündisid, olime abikaasa Kariniga nagu paljud teised noorpered, kes tahtsid lastele puhast ja paremat toitu anda. Leidsime selleks talupidajad, kellelt porgandeid ja kaalikaid osta, aga poejäätised tundusid imelikke aineid täis olevat. Karin oli see, kes esimesed koduse jäätise katsetused tegi ja juba tundus, et oleks ka nõudlust. Tulin pangast ära ning uurisime koos sõbra Priiduga, kes veab Biomarketi ketti, võimalusi, kas me saaksime toota ja turundada orgaanilist toitu Priidu poodides. Valisime jäätise ja pole senimaani tagasi vaadanud.“

Unistusi on Rasmusel veel, ta tahaks, et saaks lähiperspektiivis natuke kergemalt hingata. „Toidutootjatel on need viimased kolm aastat väga keerulised olnud. Alates pandeemiast, mis viis tarneahela kriisini, millele järgnes Ukraina sõda ning energiakriis, kulmineerudes üha tõusvate toormaterjali hindade, inflatsiooni ning järsult langeva ostujõuga - ühesõnaga ideaalne torm. Mingisuguseid päikesekiiri on juba tunda ka. Suvi on tulemas! Ka tervikuna tundub pilt helgem, nii kohalikus poliitikas kui ka Ukraina rindel.“