Raport: Eesti tulevik on kunstliha

Arenguseire keskuse rohepöörde raport leidis, et Eesti majanduse jaoks peitub suurim potentsiaal teadus- ja arendustegevuses ning uute toodete väljatöötamises.

Täna avaldatav arenguseire keskuse raport „Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis“ hindab, kuidas saaks rohepööre Eesti jaoks võimalikult kasulik olla. Raport leiab, et Eesti majanduse konkurentsivõime suurendamiseks ja kestlikuks arenguks tuleb senisest enam panustada rohetehnoloogiate arendamisse.

Arenguseire keskuse juhataja Tea Danilov sõnas, et Eestil tuleb rohetehnoloogiate arendamisel teha julgeid panuseid, kui soovime, et rohepööre oleks majanduslikult tulus. „Erinevad rohepöördega seotud tehnoloogiad konkureerivad täna omavahel ning paljudes valdkondades ei ole selge, mis saab olema läbimurdeline lahendus. On aga kindel, et tehnoloogiate kiire areng toob suuri muutusi ja uusi majanduslikke võimalusi riikidele, kes nende arendamisse teadlikult ja järjekindlalt investeerivad,“ ütles Danilov.

Liha alternatiivide tootmisega seotud võimalused seisnevad Eesti jaoks testimise reguleerimises ja testlaborite loomises.

Uurimistöösse kaasatud eksperdid valisid välja rohepööret enim toetavad tehnoloogiad, kus Eesti võimalused tehnoloogilise arendustegevuse võidujooksus on suurimad. Näiteks liha alternatiivide tootmisega seotud võimalused seisnevad Eesti jaoks testimise reguleerimises ja testlaborite loomises. Kuna Eesti teadlased omavad liha alternatiivide tootmise seisukohalt olulistes valdkondades maailmatasemel kompetentsi, oleks ekspertide arvates perspektiivne investeerida Eestis ka bioreaktorite ehk loomsete rakkude laboris kasvatamise kohtade tootmisse.

Arenguseire keskuse uuringute juht Uku Varblane tõi välja, et rohetehnoloogiate arendamisel on keskne tähtsus ülikoolidel ja ettevõtlussektoril, sh iduettevõtetel. „Tehnoloogiaarendusega seotud riskide võtmisel on väga tähtis riigi tugi ettevõtetele, kuid Eestis on riigi toetus ettevõtete teadus- ja arendustegevusele üle kolme korra madalam kui OECD riikide keskmine. Lisaks on toetuse mahud väga palju kõikunud, sõltudes Euroopa Liidu tõukefondide perioodidest ja tingimustest. Ettevõtete teadus- ja arendustegevuse investeeringutest on riigi toetuse osakaal kõikunud 4–11 protsendi vahel ning aastane toetussumma on ulatunud 6–7 miljonist eurost 20 miljoni euroni,“ tõi Varblane näite.

Potentsiaal on ka vesinikul, puidul ja digitaliseeritud rakkudel

Eksperdid toovad raportis välja, et vesinikul ning selle tootmise ja kasutamise tehnoloogiatel on suur potentsiaal muutuda olulisteks kaubandusartikliteks. Eesti kõrgkoolides tegutseb mitmeid teadusgruppe, mis on keskendunud kütuseelementide ja elektrolüüseritega seotud materjalide arendamisele. Rohevesiniku tootmiseks loovad eeldusi Eesti taristuinvesteeringud päikese- ja tuuleparkide võrkude ja nendega seotud vesiniksalvestuse arendamisse, samuti investeeringud süvasadamatesse ja vesiniku transportimise võimekuse loomisse. Rohelise vesiniku tootmispotentsiaali on Eestis hinnatud 2000–40 000 tonni aastas 2030. aastaks.

Biorafineerimine aitaks asendada naftapõhiseid tooteid biotoormel põhinevatega, lisaks vähendada sõltuvust imporditud fossiilkütustest ning suurendada energiasõltumatust. Puidu biorafineerimisse panustamine võimaldaks konkurentsieelist Skandinaavia ees, kus puidukeemiaga on tegeletud viimased 20 aastat, kuid kasutusel on pigem traditsioonilised tselluloositehased ning investeeringutes on vähem arvestatud sünteetilise bioloogiaga.

Rakutüvede digitaliseeritud arendamine on rakendatav toidutootmises ja meditsiinis ning biotehnoloogiliste protsesside abil saab toota erinevaid materjale, ravimeid, kemikaale, kütuseid ja toitu. Eestis on alustatud rakuvabrikute käivitamist, millel on potentsiaal areneda uueks jätkusuutliku biotööstuse sektoriks. See annaks tulevikus suure panuse Eesti keemiatööstusse.

Raportis tuuakse välja, et üksnes tehnoloogiate olemasolu ei too siiski kaasa nende kiiret levikut – vaja on ka ühiskonna toetust ja sobilikku tegevuskeskkonda.

Reostame enam kui keskmine eurooplane

Raport leidis, et keskmine Eesti elanik ületas 2019. aastal Maa taluvuspiire 3,8-kordselt. Keskmise eurooplase puhul oli see arv 2,9. Suurim osa ehk tervelt 43 protsenti Eesti elanike keskkonnajäljest tuleb elukohas tarbitavast elektrist ja küttest, 30 protsenti tarbitud toidu tootmisest ja 17 protsenti liikuvusest. Raporti kohaselt peakski esmane koht, kuhu suunata jõupingutused keskkonnajälje vähendamiseks, olema elukoha elekter ja küte, sest just selle poolest erineme enim Euroopa keskmisest.

Ühelt poolt on selle põhjuseks jahedam kliima, teisalt erinevus energiaallikates. Nimelt on Eestis sagedamini kasutusel ahiküte, mille keskkonna jalajälg on ühe KWh kohta kaks korda suurem kui maagaasil, mis oli 2019. aastal Euroopas ülekaalukalt levinuim kütteallikas. Nii tõdes raport, et poolte ahikütte kasutajate kaugküttele üleminek vähendaks linnades keskkonnajälge 15 protsendi ning Eestis tervikuna 10 protsendi võrra.

Tavapäraselt kasutatav toetuse pakkumine aitab eelkõige jõukamat elanikkonda.

Raporti kohaselt saaks keskkonnajälge vähendada ka inimeste liikumisharjumuste kaudu. Keskkonnajälg kahaneks kolme protsendi võrra, kui sõidud sõiduautoga asendataks vaid viiendiku ulatuses ühistranspordiga. Uuring tõdes, et mootorsõidukeid on rohkem just jõukamates leibkondades, kus läbitakse ka enam kilomeetreid mootori jõul.

Arenguseire keskuse raport leidis, et riik saaks aidata olukorda parandada mitte ainult muutes suurema keskkonnajäljega valikud kallimaks, vaid mõeldes ka sellele, kuidas muuta kestlikud valikud odavamaks. Uuringu järgi aitab tavapäraselt kasutatav toetuste pakkumine, millest Eestis on kasutusel näiteks elektriauto ostutoetus, renoveerimistoetus, küttesüsteemi vahetamise toetus, eelkõige jõukamat elanikkonda, kes suudab tulla toime omafinantseeringu ja taotlemisprotsessi keerukusega.

Probleemid mitmes majandusharus

Raport tõdes, et kuigi Eesti majanduse heitmemahukus on kiiresti kahanenud, on see siiski 60 protsenti kõrgem Euroopa Liidu keskmisest. Seejuures moodustavad Eesti kasvuhoonegaaside koguheitmetest ligi poole heitmed energiatootmisest ning kui Eesti elektritootmise heitmed oleks ELi keskmisel tasemel, oleks ka Eesti koguheide ELi keskmisega sarnane ja jääks juba praegu alla 2035. aastaks seatud sihttaseme. Uuringu kohaselt oleme kord sellele ka lähedal olnud: „2035. aastaks seatud eesmärk oli 2020. aastal, kui põlevkivienergia ei olnud turul konkurentsivõimeline, juba käeulatuses.“

Elektri kõrval mängivad olulist rolli töötlev tööstus, põllumajandus ning veondus ja laondus, mis moodustavad kokku 42 protsenti koguheitest. Nii tõdes raport, et kui 2008. aastal oli Eesti põllumajanduse heitemahukus ELi keskmisest madalam, siis 2021. aastal tekkis miljoni euro lisandväärtuse loomiseks Eesti põllumajanduses ELi keskmisest enam kasvuhoonegaase. Samuti on raporti kohaselt veondus ja laondus küll heitemahukas sektor ka teistes ELi riikides, kuid keskmine lisandväärtuse ja heitmete suhtarv on ELis vähenenud märksa kiiremini kui Eestis.