Saku Õlletehase juht: leidub õllepurke, mida saab lõputult taaskasutada

Ligikaudu 60 protsenti õlletööstuse joogipakenditest on korduskasutuses. 15 aasta pärast oleme jõudnud sinnani, et kõik pakendid on kokku kogutud.

Nii Eestis kui Euroopa Liidus laiemalt ja tegelikult kogu maailmas on viimasel aastal-paaril olnud palju juttu rohepöördest, selle teostatavusest ja maksumusest ning ka reaalsest mõjust. Tahtmata minna üksiknäite baasilt laia üldistamise libedale teele, tasub samas selles debatis vaadata joogitööstuse kogemusele, kus tehnoloogiline areng, tarbijate käitumine ja mõistlik regulatsioon on vaid 15 aastaga tarbimismustrid sisuliselt pea peale pööranud.

Viitan siin esmapilgul ehk väikese detailina tunduvale nüansile meie ümber - selleks on joogitööstuses pakend. Pikema mäluga inimestel on usutavasti veel meeles ajad, kui joogitaara äraviimiseks tuli suunduda mõnda hämarasse nurgatagusesse, kus polnud ees ootamas just kõige soliidsem kontingent. See olukord lahendati Eestis õnneks juba pea 20 aastat tagasi, kui rakendus tänaseni kehtiv pakenditagastussüsteem – joogipakenditele lisandus pandiraha ning kaupluste juurde tekkisid tagastusautomaadid.

See muudatus võeti inimeste poolt üsna kiiresti omaks ja annab ühtlasi tunnistust sellest, et Eesti inimene hoolib end ümbritsevast keskkonnast ja mõistlikust ressursikasutamisest. Teadmine, et kõik tagastatud joogipakendid suunatakse ühel või teisel moel ringlusesse, oli kindlasti üheks tõukejõuks sellele, miks juba teisel kaasaegse pandisüsteemi tegutsemisaastal tagastasid Eesti inimesed 64 protsenti ringlusse lastud klaas- ning 80 protsenti plastpudelitest ja 45 protsenti joogipurkidest.

Võrdluseks - eelmisel ehk 2022. aastal leidis tee automaati üheksa plast- või klaaspudelit kümnest, metallpakendite ehk purkide puhul oli tagastusmäär 83% (sh koduturul tarbitud purkide puhul samuti ca 90%).

Pööre pea lõpmatu taaskasutuse suunas

Samaaegselt on toimunud ka otsustav nihe tarbijate ostueelistustes, mis peegeldavad üheltpoolt nii tarbijate ostukäitumist kui ka tehnoloogilist edasiminekut ja omakorda selle mõju tarbijakäitumisele.

Usutavasti päris paljud veel mäletavad, et see polnud sugugi nii ammu, kui nii mõnedki õllegurmaanid krimpsutasid nina, kui alumiiniumpurki villitud õllest juttu tuli või – hoidku jumal selle eest! – seda joogiks pakuti. Ehkki faktiliselt polnud jutul, nagu oleks purgiõllel millegipärast kehvem kvaliteet kui klaaspudelisse villitud joogil, alust ka toona, siis numbrid kõnelevad iseenda eest – vaid 15 aastat tagasi villiti Eestis aastas purki vaid 20% siin müüdud õllest, samas kui klaasi osakaal oli 40 ja plastpudelitel samuti 40 protsenti.

Tänaseks on see olukord sisuliselt pea peale pööratud. Suisa pea 70 protsenti kogu müüdavast õllest on pakendatud alumiiniumpurki, klaaspudelite osakaal on kahanenud ca 20 protsendi peale ning ülejäänud 10 protsenti on plastpudelis. Sh viimane on jätkuvalt langustrendis ja ilmselt kukub lähiaastate jooksul veel.

See muutus peegeldab kahte selget trendi. Üheltpoolt on lõviosa inimestest mõistnud, et purgiõlle kvaliteet ei erine sugugi klaaspudelis müüdavast joogist. Teisisõnu – ostja ei erista enam klaasi ja purgi kuvandit. Kuvandi võrdsustumisega on astunud ühte sammu ka tootjad - poes vaatab ka purkide näol vastu väga lai tootevalik, mis on vägagi erinev 15-20 aasta tagusest ajast.

Tänast tagastusdünaamikat hinnates saame väita, et ligi 60 protsenti õlletööstuse joogipakenditest on olemuselt püsiringluses, kuna alumiiniumpurki saab sisuliselt lõputult taaskasutada. Sh on kokkukogutud alumiiniumist uue pakendi valmistamise energiakulu vaid 5% sellest, mis kulub purgi esmakordsel valmistamisel – seda ennekõike tänu sellele, et algset toormaterjali ehk alumiiniumi pole vaja nullist toota.

Klaas vs plast

Peaaegu püsiringluses või õigemini öeldes väga pikas ringluses on ka korduvkasutatavad klaaspudelid. Pakendiringluse kaudu tootjani tagasi jõudnud korduvkasutatavaid pudeleid on võimalik taas kasutada –pesta ja sinna uuesti jooki villida – isegi kuni 20 korda. Arvestades, et Eestis on korduvkasutatavate ja ühekordsete pudelite suhe suurusjärgus 60/40, siis pea kaks kolmandikku kõigist pudelitest lähevad uuele ringile ja seda kuni paarkümmend korda järjest! Taaskord – iga taaskasutuskorraga jääb kasutamata uue pudeli tootmiseks kuluv energia ja loodusressurss (räniliiv, lubjakivi, sooda).

Taaskasutusse lähevad ka pakenditena kokku kogutud ühekordsed klaaspudelid ehk importõlled ja väiksemate tootjate pakendid. Nende puhul tuleb arvestada, et kokku kogumine ei tähenda taaskasutust pudelitena, vaid need purustatakse ja saab alles seejärel taaskasutusse võtta. See võib tähendada osaliselt muidugi ka klaasitootmist, aga samas muid valdkondi, nagu näiteks ehitusmaterjalide tootmine jm. Võrreldes korduvkasutatavatega on samas ühekordsete pudelite puhul tegu oluliselt – kuus korda – suurema keskkonnajalajäljega.

Sarnaselt ühekordsete klaaspudelitega on ka plastik- ehk PET-pudel taaskasutatav, eeldades selleks samuti ümbertöötlemist. Seevastu on ümbertöötlemise võimalused laiad – alates uutest plastpudelitest kuni spordisärkide, jooksujalatsite ja suusajopedeni. Siinjuures väärib märkimist, et juba lähiaastateks on Euroopa Liidus paika pandud lävendid, kui palju peab ühes plastikut joogipudelis olema juba ringlusest kokku kogutud toormaterjali.

Vaade tulevikule

Eelneva põhjal võib julgelt öelda, et lähenedes tööstuses ühele olulisele ressursikulu allikaks olevale aspektile eesmärgistatult, harides tarbijat ja kasvades koos nendega, on võimalik muutusi ellu kutsuda ja seda täiesti hoomatavas ajaperspektiivis. Täna homsele ette vaadates võib tunduda, et 10-15 aastat on ilmatuma pikk ja kauge tulevik. Samas - see oli täpselt 10 aastat tagasi, kui orbiidile lendas esimene Eesti tudengite ja gümnaasiumiõpilaste koostöös valminud satelliit ESTCube-1.

Ning minnes sellest veel viis aastat varasemasse, ülalpool viidatud 2008. aastasse – mitte ainult ei esindanud sel aastal Eestit Eurovisioonil „Leto Svet“, vaid tol mälestusväärsel suvel rõõmustas Gerd Kanter Eesti rahvast Pekingi olümpiamängudel kuldmedaliga kettaheitevõistlusel.

Usutavast 15 aasta pärast, 2038. aastal oleme jõudnud juba sinna, kus kokku on kogutud kõik pakendid ning nende keskkonnajalajälg on viidud miinimumini. Juba täna töötab Carlsberg Grupp innovaatiliste materjalidega, et tuua turule sajaprotsendiliselt biolagunev pudel, mis täiendaks korduvkasutatavat klaasi ja alumiiniumpurki, olles seejuures ülimalt keskkonnasõbralik.