Eerik Oja: varsti laadivad kõik autosid oma kodudes

Planet42 on pikaajalist autorenditeenust pakkuv ettevõte, mille asutaja ja tegevjuht Eerik Oja missioon on vähendada transpordi ja- liikuvusega seonduvat ebavõrdsust. Tänaseks on tal õnnestunud aidata enam kui 15 000 perekonda Lõuna- Aafrika Vabariigis ja Mexico City’s. Eerik räägib tulevikutranspordist Impact Day festivalil Tallinnas, 5.-6. oktoobril.

Intervjuu hetkel on Eerik korraks Eesti kontoris, kuid enamuse ajast veedab ta Lõuna-Aafrika Vabariigis (LAV), Johannesburgis, kus elab ta pere. Mehhiko vahet lendab ta samuti regulaarselt, seal asub Planet42 kolmas kontor. See kõik on natuke nagu Eeriku ühes lemmikraamatus, Douglas Adamsi „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas“, kus peategelane peale planeedi Maa hävingut mööda galaktikat ringi rändab. Loodetavasti jõuab Eerik enne, kui midagi nii hirmsat juhtub, oma panuse inimeste heaolusse ja planeedi päästmisse anda ning ainsaks seoseks kultusteosega jääb ettevõtte nimes olev number 42.

Kui edukas on Planet42 sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamise missioon senimaani olnud?

Mehhikos ja LAVis on täna kokku üle 15 000 perekonna, kes saavad tänu meie autodele oma igapäevaseid toimetusi teha, oma baasvajadusi rahuldada. Auto omamine Eestis ja Johannesburgis, kuid ka Mexico City’is, on täiesti erinevad asjad. Ka Londonis on isikliku auto omamine luksus, liigud sellega seal kokkuvõttes aeglasemalt kui ühistranspordiga. LAVis ja Mehhikos ning enamikel arenevatel turgudel on ühistransport aga aeglane, ebausaldusväärne ja ohtlik. Eriti naistele ja lastele. Kui sul autot ei ole, siis ei saa sa isegi kõige tavalisemaid asju teha. Näiteks otsustad mitte kandideerida paremale töökohale, kuna sul ei ole võimalik sinna mõistlikul viisil kohale sõita.

Autod on keskkondlikust vaatenurgast vastakas teema. Meie ostame oma klientidele kasutatud autosid. Juba toodetud autosid peab võimalikult palju kasutama, sest uue auto tootmine on keskkonnale väga koormav. Meie eesmärk on, et inimesed teeniksid esmalt piisavalt palju, et neid huvitaks keskkond ja see, millise jalajälje nad endast jätavad. Kui aga isa peab igapäevaselt muretsema selle pärast, kuidas oma lastele süüa osta, siis teda ei huvitagi keskkonnateemad. Tal on vaja ellu jääda. Arenguriikides on kõrge transpordi - ja liikuvuse ebavõrdsus, seetõttu ka rahaline- ja sotsiaalne ebavõrdsus. Näiteks, et saad küll tööle minna, kuid ei saa vanaemale külla minna, sest ta elab liiga kaugel.

Miks just autorenditeenus ja arenguriigid?

Planet42 idee taga on kaasasutaja Marten Orgna. Ta töötas pikalt Aafrikas ja nägi, et seal ei anna pangad täiesti tavalistele stabiilse sissetulekuga inimestele laenu, et nad saaksid oma baasvajaduste rahuldamiseks auto osta. Nõudlus on seal suur, aga pakkumist ei ole. See tundus meile ebaloogiline. Tegemist on probleemiga, mida ei peaks eksisteerima.

Veetsime 2017. aastal 10 päeva Johannesburgis ja Kaplinnas, käisime ringi ja rääkisime automüüjate, kindlustusandjate, juristide ja potentsiaalsete klientidega - eesmärk oli aru saada, miks Planet42-sugust ettevõtet olemas ei ole. Kuna me ei leidnud mõistlikku põhjendust, otsustasime selle viimaks ise ära teha. Meie kliendid ei ela slummides, nad pole töötud narkomaanid vaid täiesti tavalised inimesed - õpetajad, politseinikud, telekomi töötajad jne, kellel on piisavalt kõrge palk, et igakuiseid autorendimakseid teha. Aga kohalikud pangad on liiga konservatiivsed. Meie roll oli see takistus eemaldada, et nad ise saaksid oma elu paremaks teha. See on äge tunne.

Arenevatel turgudel on suurem mõju, saab rohkem ära teha. Eestis ja suurematel turgudel on tegemist pigem optimeerimisega, et üritad asju natukene paremaks teha. Turud on väiksemad ja inimestel läheb juba tegelikult hästi. LAVi laadne turg on aga väga ebaefektiivne. Kui oled oma ettevõtmisega edukas, siis on võimalik seal paljude inimeste elu tunduvalt paremaks muuta. Tegemist ei ole enam peenhäälestamisega, vaid suurte otsustega, mis mõjutavad väga palju inimesi.

Millised on LAVi ja Mehhiko turu omapärad?

Läksime digitaalsete eestlastena LAVi arvates, et teeme seal kõik hästi palju paremaks. Kohapeal saime aga aru, et seal tehakse asju teisiti. Me ei saanud alguses mitu kuud kohalike automüüjatega koostööd käima. Nad on harjunud töötama pabertaotlustega, mille nad siis pärast arvutisse ümber trükivad. Kokkuvõttes on see väga pikk protsess, mida meie tahtsime efektiivsemaks muuta. Pärast mitut kuud proovimist ja oma elektroonilise avalduse parandamist mõistsime viimaks, et tuleb need avaldused lihtsalt välja printida. Viisime tuhandeid avaldusi automüüjate juurde ja kohe hakkas ka taotlusi tulema. Nüüdseks nad enam pabereid ei kasuta neid ning on digitaalsed meetodid üle võtnud, kuid meil oli vaja see samm esmalt läbi teha.

Johannesburgis pole mul õnnestunud näiteks mitte kunagi nii vara tööle tulla, et sealses kontoris esimene oleksin. Isegi kell seitse hommikul. Ja kui kell lööb 17.30, siis pastakas kukub. Olen pidevalt viimane, kes ära läheb. Mehhikos on täpselt vastupidi. Tulen kontorisse enamasti üheksa ajal ning olen peaaegu alati esimene. Ja kui siis kuue-seitsme paiku ära lähen, olen esimene. Nad töötavad seal kaheksani, kell üheksa õhtul lähevad välja, et kümnest õhtusööki süüa. Ja mõlemad süsteemid töötavad.

Kuhu järgmiseks?

Sisuliselt on meil silmapiiril iga arenev turg, kuid uude riiki sisenemine on hästi keeruline. Peame esmalt regulatsioonid üle vaatama, kohaliku tiimi looma jms. Oleme vaadanud Aafrikas ringi, kuigi sealsed turud on kõik väiksemad kui LAVi oma ja me hetkel neid ei rihi. Ladina-Ameerikas on näiteks Brasiilia, mis on huvitav turg. Oleme vaadanud ka Aasia poole, näiteks Indoneesia ja Filipiinid, ehk isegi Vietnam, kuigi seal oleks tooteks pigem tsikkel mitte auto. Keskendume hetkel pigem sellele, et LAV ja Mehhiko hästi tööle saada, siis on lihtsam ka uusi turge rahastada.

Milline on transpordisektor ja -võimalused aastal 2030?

2030. aastaks tuleb jätkusuutlikkuse teema kindlasti üha rohkem sisse. Sisepõlemismootoriga autode müük väheneb ning müügi ja kasutamisega seonduvad piirangud jõuavad ka arenguriikidesse. Rikkad riigid on selleks, et jõuda sinna, kus nad täna on, palju saastanud. Ja nüüd ütlevad nad vaesematele riikidele, et teie ei tohi seda teha. Et see loogiline oleks, peaks näiteks Prantsusmaa toetama jätkusuutlike algatusi - ehitama frankofoonsesse Aafrikasse elektriautodele laadimistaristud. Kui tahad, et autod ei saastaks keskkonda sisepõlemismootoriga, siis pead selleks ka võimalused looma. Ei saa lihtsalt öelda, et ei tohi. See ei tööta.

Elektrifitseerimise revolutsioon tuleb. Aafrikas on palju taaskasutatava energia allikaid - päikest ja tuult. Johannesburgis ehitatakse juba praegu palju iseseisvaid elektrivõrke ning sellest järgmine samm on see, et inimesed laadivad autosid oma kodudes. Usun, et siit läheb areng juba kiiresti edasi ja aina paremaks. Maailmapank ning riigid peavad laadimisjaamadesse investeerima, siis saab ka elektriautode kasutuselevõtmine korraliku hoo sisse.

Mina ise unistan sellest, et Planet42 ärimudel oleks jätkuvalt kasulik ja kasumlik. Et ettevõte jätkusuutlikult kasvaks ja oleks hea koht, kus töötada. Et meie tegevusel oleks positiivne mõju nii klientidele kui ka koostööpartneritele. Isiklikus plaanis soovin tasakaalu hoida, et kõvasti töö tegemise kõrvalt ka perega aega koos veeta. Mul on terve elu vedanud, olen väga heas kohas ja tänulik selle üle. Olen õnnelik inimene.