Joseph Kim: eesmärk ei ole võita, vaid mängus püsida

Joseph Kim on Simon Sineki asutatud optimismi süstiva ettevõtte The Optimism Company koolitaja. Tema missiooniks on suunata inimeste mõtteviisi nii, et nad mõtleksid ja tegutseksid kestvuse egiidi all, mitte ei seaks eesmärgiks võitmist. Selle kontseptsiooni aluseks on Infinite Game ehk lõpmatu mäng. Tule kuula Josephi ettekannet sel teemal ka Impact Day festivalil Tallinnas, 5.-6. oktoobril.

Kui Joseph esimest korda ühte Simon Sineki „miks“ ettekannetest kuulis töötas ta Jaapanis professorina. „See oli umbes 8-9 aastat tagasi. Tegemist oli väga hea ettekandega ning ma vaatasin pärast veel tema erinevaid videosid ja rääkisin neist ka teistele, kuid siis ununes see teema ära. Hiljem, kui elasin ja õpetasin Lõuna-Koreas, kuulsin kedagi teist Simoni ideedest rääkimas ning sain üllatusena teada, et tal on ka oma ettevõte. Mulle meeldis olla professor, kuid tahtsin oma n-ö mõju jalajälge suurendada ja teha seda just Simonilt õppides.

Minu taust on äris, olen ärikooli professor. Mulle meeldib, mida Simon ütleb, et meie organisatsioon keskendub inimlikkusele, erinevatele inimeste oskustele. On olemas tehnilised oskused, kuid me vajame ka inimlikke oskusi. Oluline pole mitte ainult kommunikatsioon, vaid ka eesmärkide seadmine ja tähenduse leidmise oskus,“ selgitab ta.

Mida tähendab Infinite Game´i kontseptsioon?

Selle kontseptsiooni arendas esmakordselt välja teoloogia ja religiooni uurija James P. Carse New Yorgu Ülikoolis. Ta märkas, et kui me räägime mängudest, siis mõtleme alati ka võitjatest ja kaotajatest. Näiteks jalgpall, pesapall, kaardimängud või isegi kulli mängimine. Professor Carse märkas aga, et on olemas ka teist tüüpi mänge, mida ei piira reeglid, kus ei ole võitjaid ega kaotajaid. Sellisteks mängudeks võivad olla poliitika, religioon, abielu või sõprussuhted. Lõpmatute mängude olulisus ei seisne võitmises või kaotamises, vaid pigem selles, kas sul on tahet ja kindlust jätkata.

Meie ettevõtte asutaja Simon Sinek tõi selle idee ärimaailma keskkonda. Idee seisneb selles, et kui me rakendame piiratud mängude strateegiaid valdkondades, mis on lõpmatud, siis satume keerulisse olukorda, kus need strateegiad ei toimi. Lõpmatu mõtteviisi eesmärk ei ole võidu saavutamine, vaid pigem mängus osalemine ja selle järjepidev jätkamine.

Kust see pidev vajadus võita pärit on?

Arvan, et see on lihtsalt meile kui liigile sisse programmeeritud, meile meeldib end teistega võrrelda. Hea näide on abielu ja vanemlus. Kaks perekonda võivad teha asju täiesti erinevalt ja sellest hoolimata olla väga head lapsevanemad. Asja tuum ei peitu võrdlemises.

Olen elanud kolmes erinevas riigis, mis on kõik väga erinevad - kuidas nende ühiskond on üles ehitatud, juhitud jne. Kas üks on teisest edukam? Ei, nad on lihtsalt erinevad. Sageli tunneme end inimesena paremini, kui võrdleme end kellegi teisega. See võib olla isegi kasulik, kuid probleem tekib, kui rakendame neid mõõdikuid või midagi piiratut millelegi, mis peaks olema lõpmatu. Kui need kategooriad omavahel segunevad tekib segadus.

Kust sinu optimismi geen pärit on?

Minu enda optimism ja tulevikku suunatud mõtteviis tulenevad suuresti minu kasvatusest ja keskkonnast, kus ma pärit olen. Olen näinud, kuidas asjad paremaks muutuvad. Usun ja tean, et saan enda elu paremaks muuta. See on osa sellest, kuidas ma maailma näen ja ka üks põhjustest miks ma liitusin The Optimism Company'iga.

Olen immigrantide laps. Minu vanemad emigreerusid 1970. aastatel USA-sse. Lõuna-Korea oli tol ajal vaene riik ja mu vanemad soovisid oma perele paremat elu pakkuda. Minu isa jaoks oli haridus alati väga oluline. Ta kasvas üles vaeses põllumajanduslinnas Lõuna-Koreas, kus vaid mõned tema sõpradest ja pereliikmetest keskkoolis käisid. Ta ise käis ka ühes sealses väikses ülikoolis. Seejärel tuli ta rahvusvahelise tudengina USA-sse ja omandas seal ärialase magistrikraadi. Tema jaoks oli see väga suur saavutus. Ta uskus, et haridus mõjutab ka järgmisi põlvkondi. Täna on minu vend advokaat ja mina olen professor.

Kelleks sa tahtsid lapsena saada?

Minu taust on tegelikult muusikas. Tahtsin saada tšellistiks ja suhtusin oma õpingutesse väga tõsiselt. Samas teadsin ma alati, et olen küll hea, kuid mitte suurepärane. Vahetasin siis instrumenti ja hakkasin mängima elektrikitarri. Teen seda siiani, mängin oma kirikus ja vahel ka koos erinevate bändidega, kuid täna on see pigem lihtsalt hobi. Mul on Paul Reed Smithi kitarr (Joe näitab oma kitarri, mida ta kogu aeg enda lähedal hoiab). Kuid, teadsin, et tahtsin alati, et minu tegevustel oleks suurem mõju ning haridusvaldkond tundus suurepärane viis seda saavutada.

Kas inimeste muutunud (optimistlikum) mõtteviis suudab planeedi päästa?

Paljudes riikides mõõdetakse jätkusuutlikkust peamiselt süsinikujalajälje järgi, aga Lõuna-Koreas on selleks mõõdikuks lapsed. Inimesed ei mõtle planeedile, vaid keskenduvad rohkem laste saamisele. Iive on siin juba viis aastat järjest olnud alla 1,0 (näitaja peaks olema vähemalt 2,1 - toim). Inimesed saavad aru, et pole mõtet panna kogu oma energiat prügi sorteerimisele ja ökoloogilise jalajälje vähendamisele, kui pole piisavalt inimesi. Noored abielupaarid on suure sotsiaalse surve all, mis on üheks põhjuseks miks iive nii madal on.

Ma arvan, et idee planeedi päästmisest on vaid üks viis sellele probleemile läheneda. Teine võimalus on see, et me tahame, et meie elu jätkuks ja planeet säiliks. Kui me elame vastutustundetult, nii, et me ei kanna keskkonna eest hoolt, peavad tulevased põlvkonnad selle eest kõrget hinda maksma. Olen alati jätkusuutlikkuse teemat nõnda näinud.

Me võime kõik väga lõbusalt aega veeta, aga mis alles jääb? Tesla juht Elon Musk tahab meid Marsile saata, see võib-olla on üks võimalustest, aga kes teab, kas see üldse võimalik on. Me tahame, et elu Maa peal jätkuks. See on miski, millega arenguriigid rinda pistavad. Nad võitlevad enda põhivajaduste rahuldamise eest. Nad ei mõtle oma süsinikujalajäljele, vaid tahavad teha head tööd, süüa tervislikku toitu ja pakkuda häid haridusvõimalusi oma lastele.

Konverentsid nagu Impact Day, kus sarnase mõtteviisiga inimesed kokku saavad, aitavad õpetada järgmistele põlvkondadele, et keskkonnateemad on olulised. Ma arvan, et sellel konverentsil olevad inimesed saavad Infinite Game`i kontseptsioonist aru. Ma arvan, et nad teavad täpselt, mida tähendab mängida mängu, millel ei ole lõppu. See ei ole võitmise ega kaotamise küsimus, vaid jätkamise küsimus. Me tahame, et elu jätkuks, ja see ongi see mõju, mis meil oma planeedile on.