Martin Vares: õige pea prindivad kõik vajalikke asju koduse 3D printeriga

Martin Vares on metallitööde platvormi Fractory kaasasutaja ja tegevjuht. Ta kuulub Forbes ajakirja poolt koostatud prestiižsesse 30 Under 30 nimekirja ning on valitud ka Aasta nooreks ettevõtjaks Eestis. Martini missioon on muuta globaalne tööstussektor jätkusuutlikumaks. Tule kuula tema mõtteid 5.-6. oktoobril toimuval Impact Day festivalil Tallinnas.

Kuidas tööstussektori kestlikumaks muutmise missioon läheb?

Statistikat hetkel veel väga ei ole, kuna sektor, kus toimetame, on kompleksne. Tulemustest räägivad aga meie klientide ja partnerite kogemuslood. Näiteks oli üks neist ostmas uut kallist laserpinki, kuna oli allhankeprotsessis väga pettunud. Metalli lõikava laserpingi maksumus võib ulatuda paarisajast tuhandest kuni poole miljonin euroni. Lisaks nõuab see pinda, hooldust, inimesi jne. Läbi Fractory said nad ostmise asemel kasutada laserlõikamise teenust ja teha seda sama mugavalt justkui oleks tegemist majasisese võimekusega.

See ongi üks Fractory eesmärkidest, mille järgi me ka oma tegevusi joondame. Meilt tootmistellimuse tegemine on nagu selle ettevõtte sisendsüsteemi kasutamine. See peab olema sama lihtne ja efektiivne ning on oluline ka keskkonna vaatenurgast: mida vähem me suuri masinaid toodame, seda parem. Teine oluline aspekt on, et me koondame tellimusi vastavalt materjalidele ja tootmisprotsessidele ning läbi selle vähendame transporti ja materjalijääke, sest samast toormaterjalist saab teha erinevaid tellimusi. Tootja jaoks on see ka lihtsam, sest kulub vähem ressurssi.

Lisaks on meie jaoks väga oluline inseneride ressurss. Loeme pidevalt, et insere on puudu ja kuskilt juurde tulemas ei ole. See ongi kõige kurja juur, sest kui insenere ei ole, siis ei teki juurde ka uusi keskkonda säästvaid lahendusi. Inseneride ressurss on meie jaoks väga oluline kaitsta ja edendada. Fractory tootel on siin väga otsene mõju, sest saame tellimusi sisse anda ilma traditsioonilisi joonised tegemata, 3D mudeli järgi. Hinnanguliselt saab öelda, et 25% inseneri ajast läheb paberjooniste tegemisele. Kui meil on Eestis 10 000 inseneri puudu, siis selle järgi, kui kõik saaksid 3D mudelite põhjal oma tööd teha, võiks öelda, et 2500 inseneri on justkui maast leitud.

Milline on paljuräägitud AI roll tööstuses?

Tööstusvaldkond on matemaatiliselt loominguline. See tähendab, et inseneri töös on kombineeritud materjalide tundmine, matemaatiline projekteerimine ning loomingulisus. Tänane AI tase on tööstuses selline, et see suudab olla kas väga-väga loominguline või üldse mitte. Vahepealne versioon on veel nõrgavõitu. Toote loomisprotsessist lähtuvalt täna otsest ohtu ei ole. Inimene on täna veel hädavajalik. Tootmises on automatiseerimine käinud juba mõnda aega, kuid arvan, et seda ei hakka küll keegi kunagi taga igatsema, et robotkäpa, millele on antud keevituse ülesanne, võtaks AI üle.

Tuleviku mõttes on AI kaasatus väga tore. Kui vaatame keskkonna aspektist, siis hakkavad varsti 3D printimine ja generatiivne disain ehk arvuti poolt loodud kujundid käsikäes käima. See tähendab, et insener määrab vajalikud detailipiirangud ehk selle, kust see on kinnitatud ja mida peab kandma, kui palju mõjub detailile raskus, mis on ruum, kuhu see peab ära mahtuma jne. Ja sellest suudab tarkvara luua täna poolorgaanilise kolmemõõtmelise ämblikuvõrgulaadse struktuuri, mille kaudu pinge läbi detaili mõjub. Lihtsalt öeldes otsime raskusi, mis avalduvad ja otsime kohti, kuhu need kanduvad. See on hea, sest nii saab toodet valmistada kasutades võimalikult vähe materjali. Varem ei olnud disainil suurt rolli, sest oleks pidanud lõikusmeetodiga detailide vahelt üleliigse materjali pärast eemaldama. 3D printimise abil on võimalik ehitada kiht kihi abil ja lisada materjali vaid sinna, kus seda vaja on. Kokkuvõttes võib nii toimides olla detaili loomise materjalikulu 95% vähem kui täna.

Millised on tulevikumaterjalid?

Hetkel tegeletakse palju olemasolevate materjalide kombineerimisega, segatakse väga pehmeid ja elastseid materjale väga tugevatega. Tulemuseks on midagi, mis suudab hoida palju raskust, kuid talub ka vibratsioone.

3D printimine suunab väga palju seda, kuhu materjalid arenevad. Mul on endal ka kodus 3D printer. See on andnud mulle võimaluse teha ise vajalikke asju ilma, et ma peaks poodidesse neid otsima minema. Ma ei pea ringi sõitma ja ostma midagi, mis on toodetud ja pakendatud Hiinas kellegi poolt, kes saab liiga vähe palka. Transporditud seejärel laevadega siia, mille eest ma maksan lõpuks 2 eurot ja viskan siis 2/3 asja kaalust pakendi näol prügikasti.

Kas inimesed hakkavadki endale kodus vajalikke asju printima?

Arvan, et see on 100% meie tulevik. Tänane printimistehnoloogia nõuab juba üsna vähest hoolt, see pole erilisem kui külmkapp, muruniiduk või mikrolaineahi. See on keskkonnasästlik ja kättesaadav. Täna saab süsinikukiust ja mereplastist printimiseks vajalikku materjali väga lihtsalt osta.

3D printimise kogukonnas on palju inimesi, kes ise tootedisaini ega -mudeldamist ei oska, kuid neil on oma printer. On olemas lehti, kuhu kogukond laeb üles mudelid, mida saab siis alla laadida. Saame täna kodus juba väga praktilisi asju printida, vaja on vaid masinat ja materjali.

Milline on teie visioon päästetud planeedist?

Fractory seisukohalt vaadates oleme platvormteenus, kus ühel pool on tootmisettevõtted ja teisel pool kliendid, kes teenust vajavad. Turg on aastakümneid, isegi sadu ja tuhandeid aastaid, nõnda toiminud. Näeme, et siin on aga meeletu efektiivsus peidus. Suudame kliendile pakkuda läbi targa optimeerimise teenust, mis on üldpildis kvaliteetsem, parema hinnaga, saame ise marginaali vahelt ja tootjad pole ka alamakstud, vaid saavad õiglast tasu. Ja see tuleneb puhtalt sellest, et me suuname ressurssi õigesse kohta, jaotame töid laiali, samas komplekteerime erinevate klientide töid kokku, et saavutada efektiivsus, mis tagab kõigile osapooltele rahalise võidu, sealt edasi veel igasugu alternatiivtulusid, mis omakorda säästab ka keskkonda. Oleme oma mudeliga ära tõestanud, et saab paremini ja nii, et kõik võidavad. Sellest tulenevalt oleks ideaalne olukord tootmise allhankimises see, et me ei pea mõnda aega ühtegi masinat juurde ostma, va kui on toimunud tehnoloogiline arenguhüpe.

Tootmine on alati suunatud sinna, kus on täna kõige efektiivsem tööd teha. Toon ühe näite: ühel päeval on vaba ja konkreetse detaili jaoks sobiv masin kõrvaltänavas - töö tehakse lähedal ja masina poolt, mis on konkreetse toote jaoks kõige mõistlikum, transpordikulu on väike jne. Homme on olukord ehk teine ja see masin on järgmised kaks nädalat hõivatud. Selle aja peale tekib kliendi tootmises tõrge, mistõttu peab mingi osa inimressursist tööd ootama. Sellisel juhul kaalub inimressursi alakasutatus üle kõige optimaalsema masina kasutamise. Sinna tulevad juurde transpordikulud, riigid, palgad, sotsiaalkindlustused ja -nõuded, tervishoiunõuded jne. Ideaalses maailmas võiks see kõik olla ühe tootmisprotsessi või tootmisallhanke otsuse osa. Inimlikult ei ole seda mõistliku aja jooksul aga võimalik teha. Kaalukausil on protsessikulud versus võit. Ja see valem ei saa töötada.

Küll aga on meil täna selliste protsesside jaoks pilla-palla tehnoloogiad olemas ja Fractory töö on otsida need kokku ja omavahel ühendada. Vahel on valmis tootetükk juba olemas, nt finantssektoris, ja saame need lihtsalt liidestada ilma neid ise ehitamata. Teisalt on hinna ja tootmiskulu arvutamise metoodika ja valemid kõik majasiseselt tehtud, ka 3D mudelite lugemised ja jooniste genereerimised. Selle jaoks on maailmas olemas küll tehnoloogiline võimekus, kuid puudub hea valmiskujul tehnoloogia. Meie paneme need erinevad asjad kokku ja loodame, et kui ise valmistooteni ei jõua, siis näitame vähemalt, et paremini on võimalik.

Lihtsalt öeldes võime öelda, et meie visioon Fractorys päästetud planeedist keerleb ressursside efektiivse kasutuse ümber. Me tarbime ja jäämegi tarbima, küsimus on selles, kas me suudame neid tarbida optimeeritult ja nii, et me kulutame selleks võimalikult vähe loodust, inimtunde ning ressursse.