Aleksei Turovski: tuleb end loomade kombel ohjeldama ja optimeerima õppida

Aleksei Turovski on Eesti üks armastatuimaid zoolooge, kelle huvisfääri kuulub nii parasitoloogia, bioloogia kui ka etoloogia. Alekseid vaimustab loomade käitumine ning teda kohtab sageli Tallinna loomaaias, kus ta huvilistele ekskursioone läbi viib. Sellest, mida me loomadelt õppida saaksime, tutvustab Aleksei 5.-6. oktoobril Tallinnas toimuval Impact Day festivalil.

Ka meie kohtume Tallinna loomaaias. Jalutame kotkaste juures oleva lehtla poole, mis on Aleksei üks lemmikuid paiku loomaaias. Teel möödume lumekakust. Saan teada, et lumivalged kakud saavad olla vaid isased. Seega on lausa kurioosne, et Harry Potterist tuntud lumekaku nimi Hedwig sai olla… „Ta oleks saanud olla näiteks Heinrich või Herbert,“ muigab Aleksei ning lisab veel ühe huvitava fakti - suvel pealinlaste kirgi kütnud n-ö Kalamaja ilves on end nüüd loomaaia lähistel sisse seadnud.

Istume lehtlas olevale pingile ning räägime loomadest, loodusest ning elu võimalikkusest nüüd ja edaspidi.

Inimest ei ole loodusele vaja, aga loodust inimesele on

„Loodusel on praegu väga raske, vähemalt elusal osal - biosfäär on tõsiselt vigastatud. Selles ei kahtle vist enam keegi. Praegu on käimas kuues, teadaolevalt kõige suurem ja kiirem, elusolendite väljasuremine. Nädalas sureb välja mitu-mitu liiki. See pole iseenesest mingi uudis, kuid seda on see, et peamiseks teguriks on inimtegevus,“ räägib Aleksei ning lisab, et üheks põhjuseks on näiteks troopiliste metsade hävitamine Borneo saarel, et õlipalmide kasvandusi luua. „See on üüratult suur saar, ainulaadsete ja miljonite aastate jooksul pidevalt arenenud metsade ja ökosüsteemide kompleks. Ja seda hävitatakse praegu katastroofilise kiirusega.“

Aleksei jätkab: „Loodus saab küll hakkama, aga milliseks see kujuneb? See on väga suur probleem ja väga valus küsimus. Mul on sõbrad Venemaal, kes teavad rääkida, et Ida-Siberi metsade põlengud, mis tegid hingamise raskeks isegi Moskvas, olid inimtekkelised, et peita lageraiete jälgi poole Euroopa suurusel pindalal. Ja seda kõike, sest Hiina ostis metsa kokku.“

Biosfääril on aina raskem süsteemselt dünaamilist suurt, planetaarset tasakaalu hoida, kuna kliima läheb üha soojemaks. „See pole esimene ega ka tuhandes kord, mil see juhtub, me teame, et päikesel on aktiivsuse tsüklid. On näiteks 11-aastane ja 19-aastane tsükkel, kuid on ka pikemaid tsükleid. Inimese tegevuse lõppained - kasvuhoonegaasid jms - soodustavad kliimasoojenemise kiirenemist,“ räägib Aleksei.

Loomad õpetavad meile optimeerimist

Aleksei sõnul valib jahimees, kui tal pole küttimise keeldu, endale saaklooma nii nagu liigi emane valib endale seksuaalpartneri - parimate trofeedega. „Kuid, see on absoluutne patt. Kiskja lahendab seevastu esmalt optimeerimisülesande: ta kulutab minimaalselt energiat, et saada maksimaalse tõenäolisusega kätte saakloom, kes on piisavalt suur, et katta kõik oma kulud ja kätte jääks vajalik lisa,“ selgitab ta ning lisab: „Ükski kiskja ei tööta turule. Rõhuv enamus küttidest aga töötavad turule. Mida loomadelt õppida tuleks? Tuleb end ohjeldada.“ Ja ohjeldama õppimisest pääsu ei ole. „Ökoloogias formuleeriti 1913. aastal ülitähtis reegel - Shelfordi reegel, mis ütleb et stabiilne ja lootusrikas elu on läbi aegade sellisel populatsioonil, kes kasutab ressurssi mitte minimaalselt ega maksimaalselt, vaid optimaalselt.“

Nõukogude Liidus võeti Stalini valitsemise ajal vastu kongressi seadus, et reguleerida suurte Kesk-Aasia jõgede - Sõrdarja ja Amudarja - veevool nii, et see suunduks kõrbesse loomaks sinna õitsev aed. „Ilus mõte, eksole. Geoloog ja geokeemik Aleksandr Fersman, julge mees, kirjutas Stalinile, et seda ei tohi teha. Esiteks, kui reguleerida nende jõgede veevool, siis kannatab nii Kaspia kui ka Araali meri. Teine asi, veel hullem, kui kõik see vesi, ja seda on suur maht, neist kõrbeliivadest läbi läheb, siis sulatab see üles mitmesadade meetrite paksude kihtide all oleva iidsete ookeanide soolade kihid, mis seejärel üles tõusevad. Ja nii läkski. Mitte mingit õitsvat aeda. Seal, kuhu vesi oli suunatud, ei kasvanud mitte midagi.“

Selleks, et kõik eelmainitud tööd läbi viia, andis Kommunistlik partei korralduse likvideerida Tugai metsadest, mis on tihedad galeriimetsad ning kasvavad veekogude kallastel, seal elavad Turani tiigrid. „Sealsetes metsades elas ka Buhara hirv, kes oksi süües metsade lõõrid ja teed lahti hoidis. Suur tiiger, metsa vürst, sööb aastas ca 50 hirve, ülejäänud on kaitstud susi vastu. Sinna, kus elab tiiger, susi, tark loom, ei lähe. Kui tiigrid hävitati, jäid kõik hirved ellu ja võtsid metsast maksimaalse ressursi, sest kontrollivat mehhanismi enam ei olnud. Metsa tihedus kasvas ja metsad hakkasid kuivama. Hirved läksid rändama, mujalt toitu otsima. Sellest, et vürst on läinud, sai teada hunt ja Buhara hirv sattus pea paari aastaga punase raamatu kõige punasemale lehele,“ räägib Aleksei ning lisab, et õnneks paljuneb Buhara hirv täna meil siin (Tallinna loomaaias - toim) ka.

Ära ole nagu pärm

Inimene kui liik on tekkinud koos teiste liikidega. Inimesel on aga olemas mitu unikaalset omadust ja võimet. „Meie aju näiteks, aga alustame sellest, et me käime püstise seljaga. Teist sellist imetajat ei ole. Sellel võimel on palju eeliseid, kuid on ka palju nõudmisi,“ selgitab Aleksei ning jätkab: „Inimest iseloomustab erakordne sotsiaalsus, abi ja koostöö - oleme sellest abslouutselt sõltuvad. Meil on unikaalne suhtlemissüsteem ehk keel. Häälepaelad on meil ja šimpansitel identsed, aga see, kus need paiknevad, on erinev. Šimpansil on need keeleluu all, mistõttu saavad nad häälitseda vaid sisse hingates.

Kahejalgsus ehk püstise seljaga käimine annab inimesele sõna otseses mõttes vabad käed. Ja sellel oli tohutu mõju - see tegi inimese jaoks võimalikuks progressiivse arengu, kultuuri ning tsiviliseerumise. Kultuur on tegelikult keeldude süsteem, tsivilisatsioon on oskuste süsteem. Tean inimesena, kust ma saan lusika, et suppi mitte pihuga lürpida.“

Inimesel on võimekus positsioneerida igat ressurssi nii, et kasutamise meetod annab selle üle pea täieliku kontrolli. „Kui sellised võimed oleksid ka teistel organismidel, ega see tulemus siis palju teistsugune oleks. Näiteks, kui šimpansid jäetaks rahule, neid süüakse Aafrikas kahe suu poolega, siis ma usun, et tuhande, ja ehk ka juba mõnesaja aasta pärast, oleks nende areng märkimisväärne.

Siis, pärmid tarbivad suhkrulahuses kogu suhkru ära ja seejärel surevad, upuvad oma ekskrementidesse ning meie nimetame seda õluks. See on inimese poolt loodud süsteem. Looduses on seeni kümneid tuhandeid, millest mõned kasutavad tselluloosi, päris suhkruid, kuid nad saavad hakkama, sest nad omavad kontrolli. Meie „vabastame“ oma elukeskkonda neist looduslikest kontrollivatest teguritest tohutu kiirusega, moneteerides kõike, mida tehnoloogia ja marketing vähegi suudavad kaubaks muundada. Turuökonoomika ebapiisavalt reguleeritud kujul on täpselt nagu pärmide elustrateegia.“