Kuidas Eleportil täna läheb?

Eleportil läheb täitsa kenasti. Meie missiooniks on kiirendada üleminekut fossiilkütustelt taastuvatele allikatele, et ära hoida ohtlikke kliimamuutusi. Teeme seda läbi elektriautodele rajatud laadimisvõrgustiku, kus on saadaval vaid taastuv elekter ja seda esimesest päevast alates.

Eelmine aasta oli meie jaoks murranguline - me laienesime Leetu ja Poola. Meie ambitsiooniks on, et Elepordi laadijate abil saaks Tallinnast Berliini sõita. Plaan edeneb hästi, meil on Poolas esimesed paarkümmend laadijat juba avatud ja paari kuu jooksul peaks sada uut lisanduma. Elektriautode müüginumbrid on nii Eestis kui ka mujal järjest kasvavas trendis.

Kuidas te ettevõtte loomise ideeni 2016. aastal jõudsite, mil keskkonna tervisel veel nii palju kaalu polnud kui seda on täna?

Avastasin tollal, et elektriautod ei olegi nii kallid, kui räägiti. Vähemalt kasutatud autod mitte. Eeldasin, et need maksavad üle 30 000 euro, kuid vähekasutatud elektriautod maksid too aeg ca 17-20 000 eurot. Nii Eestis kui ka mujal toetasid ka valitsused elektriautode ostmist ning tänu sellele said inimesed hiljem oma autosid ka soodsamalt müüa.

Hakkasime elektriautosid alguses taksojuhtidele rentima. Eesti riik doteeris too aeg laadimistaristut selliselt, et oli üks fikseeritud hind - 1,20 euro eest sai 60 minutit laadida. Iga aku sai selle ajaga täis laadida, see oli tohutult odav. Mida rohkem sõitsid, seda suurem see võit ka oli. Nii taksojuhtidele kui ka üldiselt oli see, ja on tänaseni, kõige odavam viis autoga sõita. Taksoteenust sai nõnda keskkonnasõbralikumalt pakkuda. Taksod sõidavad peamiselt linnades ja kui kõik taksod oleksid elektriautod, siis oleks linnaõhk kindlasti ka puhtam ja erinevaid kopsu- ja hingamisteedehaiguseid vähem.

Millised on peamised kitsaskohad ettevõtte missiooni täitmisel olnud?

Üks on kindlasti see, et meelsus elektriautode osas on nii avalikkuses kui ka enda tutvusringkonnas muutuma hakanud. 2016. aastal, kui me alustasime, olid enamus inimesi väga skeptilised ja arvati, et elektriautod on need väikesed sinised sotsiaaltöötajate omad, mis suudavad maksimaalselt 50 km sõita. Kuid viimastel aastatel, ja eriti sel aastal, on inimeste seisukohad hakanud muutuma.

Kitsaskoht on olnud ka see, et meie paneksime hea meelega terve Baltikumi ja Poola laadijaid täis, aga meie ärimudel on selline, et saame need panna vaid ärikinnistutele, toidupoodide või kaubanduskeskuste juurde. Kinnisvaraomanikud on senimaani olnud aga pigem skeptilised. Ja see on osaliselt taristute väljaehitust nii meil kui ka meie konkurentidel aeglustanud. Samas on jällegi hea meel, et on ka väga eeskujulikke kinnisvarafonde ja -omanikke, kes näevad selles võimalust rohkem inimesi oma hoonetesse tuua.

Elepordi jaoks on ka rahastuse teema eelnevate aastate jooksul kitsaskohaks olnud. Eelmise aasta lõpuks saime väga tugevad investorid, Gren ja Bolt, endale seljataha ning see kitsaskoht on tänaseks lahenenud.

Milline näeb välja elektriautode tulevik lähiaastakümnetel?

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks, et aastaks 2035 ei tohi enam uusi sisepõlemismootoriga autosid müüa. Arvan, et see saadab tugeva signaali nii autotootjatele kui ka tarbijatele ja ettevõtetele. Tekkida võivad tarneahela raskused, kus erinevaid metalle või mineraale jääb puudu, mida autode tootmisel tarvis on. Võib tekkida lühiajalisi probleeme, mil akude hinnad ei lange nii nagu prognoositud, mistõttu ei lange kokkuvõttes ka elektriautode hinnad nii nagu arvati. Samas, pikas perspektiivis ennustan, et elektriautodele üleminek toimub kiiremini, kui arvame.

Kõige eeskujulikumad elektriautode kasutamisel ja müümisel on Skandinaavia riigid. Norras on mitmed autode edasimüüjad juba täna öelnud, et neil pole mõtet bensiini- ja diisliautosid müüa, nad müüvad täna ainult elektriautosid. Euroopa ja Hiina veavad seda trendi eest ning USA ja teised turud tulevad järgi. Oluline on aga mõista, et elektriautod on vaid üks osa lahendusest. Selleks, et elektriautode mõju oleks suurem, tuleb elektritootmine väga suures mahus taastuvenergiale üle viia. See ei pea olema 100%, kuid taastuvenergia osakaal peaks olema vähemalt 70-80%.

Lisaks teeb mulle muret isikliku auto omamine. Kui läheme sisepõlemismootoriga autodelt elektriautodele üle ja autostumine jätkub, siis oleks see küll ühiskonnale, planeedile ja inimkonnale parem, kuid mitte parim lõpplahendus. Maavarade hulk, mida peame kaevandama, et täielikult elektriautodele üle minna, sest tulevikus tulevad ka bussid ja rekkad, ehk ka praamid jms, on meie planeedile väga koormav. Muutuma peab terve transpordisüsteem ja ühiskondlikul tasandil ka inimeste mõttemall. Me peame liikuma isklikust autost alternatiivide propageerimise abil üha eemale. Juba jagatud autod on mitu sammu edasi. Bolt näiteks ütleb, et üks Bolt Drive võtab hinnanguliselt 3-5 isiklikku autot tee pealt ära. Oluline on kindlasti ka rattateede ja elektritõukside taristute arendamine, et inimesed ei peaks mitu tonni kaaluvate kobakatega ringi sõitma.

Oluline on ka see, et täna toodavad autotootjad suuri ja raskeid, väga suurte akudega elektriautosid. Sisuliselt tähendab see seda, et üks auto, millel on 100 kilovatt tunnine aku, võiks teoorias olla kaks väiksemat autot, millel on 50 kilovatttunnine aku. Suund, kuhu autotööstus on liikunud, kus suured linnamaasturid on saanud ideaaliks, on samuti väga ohtlik. Pigem tuleks riigitasandil väikseid autosid propageerida, millel on väiksem jalajälg.

Üleminek igal juhul toimub ja huvitav on veel see, et Hiina autotootjad jõuavad peatselt Euroopa turgudele, osaliselt nad juba tegelikult on siin. Turgudel, kus rohkem elektriautosid müüakse, on nad sageli juba top kümnes olemas. Elektriautode tulekuga on oluline mõista, milline on nende mõju keskkonnale ja kuidas seda võimalikult väikseks teha. Küsimus on, kas kõik peavad tõesti autosid omama või on ka paremaid alternatiive olemas? Näiteks sõidujagamise, ühistranspordi ja kergliikluse näol.