Kristjan Maruste: Euroopa autotööstusel on praegu Nokia moment

Kristjan Maruste on Kõu Mobility Groupi kaasasutaja ja tegevjuht. Lisaks on ta EY Eesti Aasta Ettevõtja 2023 ning 2016. aastal nimetas Forbes Kristjani Euroopa üheks nooreks tulevikutäheks. Impact Day festivalil osaleb Kristjan tuleviku liikuvust käsitlevas paneelvestluses.

Kohtume Kristjaniga Zoomis nagu tänapäeval tavaks on. Sama päeva hommikul oli ta alles Münchenis, maailma ühel suurimal autonäitusel ning tundub, et automaailmas puhuvad tuuled vaikselt juba teises suunas. Vestlesime ka sellest, kas ja kuidas inimeste käitumist oleks võimalik muuta, et planeedil elu veel kauaks ajaks säiliks.

Euroopa autotööstusel on juhe koos

Kristjan räägib, et Kõul läheb vägevalt, kuigi likviiduses ja finantsiliselt on viimasel ajal raske olnud. „Meil oli hiljuti rahastuse ring kokku lepitud, mis viimasel minutil ära kukkus. Väga intensiivne ja kiire aeg on olnud. Olin eile ja veel täna hommikulgi (intervjuu toimus 8. septembril - toim) Münchenis autonäitusel. Kui suurt pilti vaadata, siis mitte kunagi varem ei ole meie valdkond nii palju kasvanud, riiklikke investeeringuid ja tähelepanu saanud. Hästi põnev on olla mingis asjas sees, kus ühtepidi kõik justkui alles algaks, kuid sa ise oled valdkonnas juba üheksa aastat tegev olnud. Kui ajutised tehnilised raskused üle saab elatud, siis arvan, et pikk perspektiiv on meie sektoris mega,“ räägib Kristjan ning jätkab:

„Münchenis nägin, et Euroopa autotööstusel on juhe täitsa koos, nad ei tea mis ja kes nad on. Identiteet on justkui täiesti kadunud. Autonäitusele olid kutsutud ka kergliikurid ja inimesed vaatasidki jalgrattaid rohkem, kui autosid. Tundub, et Euroopa autotööstusel on täiega Nokia moment. Kõik Hiina tootjad on juba kohal. Kujutad ette - Baierimaa, mis on Euroopa autotööstuse häll, oli Hiina tootjatest pungil. Ja sakslased mõtlevad seejuures endiselt, et Hiina tootjad on mõttetud ega oska autosid teha.“

Kergliikurid teevad meid õnnelikuks

Kristjan usub elektriautodesse. „Osad inimesed küll proovivad vaielda, et need ressursid, mis nende tootmisse lähevad versus see, kui palju CO2 need emiteerivad, on sama nagu sisepõlemismootoriga autodel, aga inimese tervisele on sellel siiski tohutu effekt. Kui linnatänaval oleksid elektriautod, siis oleks seal ka palju puhtam õhk. Ma loodan, et me jõuame ükskord sellesse punkti, kus lapsed ei mõista, kuidas üleüldse oli võimalik, et sellised saastajad tänaval sõitsid. Just nagu meil on täna raske uskuda, et kunagi siseruumides suitsetada sai,“ lisab ta.

Kui elektriautodele üleminek on ainus, mis inimeste tervist säästab, siis kergliikurid on need, mis inimesi õnnelikuks teevad ja rahulolu loovad. „Tänav jääb ju sama laiaks ja müra on enamvähem sama palju. Kui tahad seda parandada, siis tuleb Vana-Kalamaja tänavaid ehitada.“

Inimeste käitumist ei ole aga kerge muuta. „Kui sa tahad, et inimesed tarbiksid teisiti ja muudaksid oma käitumist, siis ei tohi rääkida sellest, et maakera keskmine temperatuur on tõusnud või sellest, kui mitu tonni CO2 keegi atmosfääri paiskab. Inimestel on sellega väga raske suhestuda,“ selgitab Kristjan.

Tuleb rohkem reguleerida

Kuidas inimeste käitumist siis muuta saaks? „Euroopa on tarbimise reguleerimises kõige keskkonnasõbralikum maailmajagu. Taaskasutamine jms on tulnud läbi regulatsioonide. See kõik on küll hästi tore, kuid saavutatav vaid läbi maksude, hindade ja regulatsioonide,“ räägib Kristjan ning jätkab:

„Mina arvan, et avalik debatt on hästi oluline, sest ainus võimalus olukorda päriselt muuta tuleb kahest asjast. Number üks - insenerid päästavad maailma. Nad peavad looma puhtaid tehnoloogiaid, sest nemad on selle maailma ka untsu keeranud. Teine pool on see, et seadusandja peab seaduseid muutma. Kui saastamist ei maksustata, siis on ka äärmiselt naiivne loota, et inimesed vähem saastavad. Inimestele võib ju rääkida, et ärge sõitke autoga, aga nii kaua kui tal on jalgrattaga või tõukerattaga pikem maa ning ebamugavam sõita, siis ta ei tee seda,“ selgitab ta ning lisab: „Ma ei usu väga, et inimene läbi pehme kommunikatsiooni muutub.“

Kristjani hinnangul tuleb luua lahendused, mis on paremad kui praegused. „Taastuv energia on ju super asi. TalTechis oli mul äge õppejõud - Carlota Perez, kes analüüsis juba 12 aastat tagasi majanduslikke pöördeid ning näitas meile, kuidas need 10-15 aasta kaupa toimuvad. Eelmine pööre oli ca 15 aastat tagasi, mil telekommunikatsioon nulliks muutus. Kui varem sai teha kaugekõne kalli hinnaga või saatsid kirju, mis nädalaid sihtkohta liikusid, siis tänu internetile ja Skype´i tulekule muutus maailm palju väiksemaks ning kommunikatsioon on suuresti tasuta. Arutasime juba siis, et varsti on ka elekter tasuta,“ räägib Kristjan ning jätkab:

„Mina usun, et paari aastaga hakkavad elektripakkujad välja tulema kuupakettidega, kus sa maksad samamoodi elektri eest nagu praegu maksad mobiiltelefoni eest. Kui oled tuulikud ja päikesepaneelid juba püsti pannud, siis on see nii efektiivne energia tootmise viis, et hind hakkab nullile lähenema ning oma tagatoa päästmiseks lepivad elektritootjad sellega, et saavad tarbijatelt iga kuu 25 eurot. Vahet pole, kas pesed natuke rohkem või vähem. Superäge näide, kuidas insenerid planeedi ära päästavad, sest uus asi on palju parem ja odavam. Kui ütled inimesele, et ära pesumasinaga pesu pese, sest see tuleb söeelektrist, siis keegi ei kuula sind. Kui see maksab sada korda rohkem, siis mõtlevad nad juba teisiti.“

Vähesed muudavad ise oma käitumist

Inimeste mentaliteedist ja selle võimalikust muutumisest rääkides toob Kristjan liikumisnäite: „Ma võin küll teha otsuse, et lähen tööle jalgrattaga, kuid selleks puudub jalgrattatee ja kõnnitee on ka kohutav saast. Võib ju isegi proovida kaks korda, aga kolmandal korral sa enam ratast ei vali. Lihtsalt pole võimalik jalgrattaga sõita. Usun vähe sellesse, et inimesed ise midagi väga oma käitumises muudavad. Keegi pole lihtsalt sellepärast nõus keerama talvel 3-4 kraadi maha ja käima villasokkide ning kampsuniga, sest sooja toodetakse saastavast ressursist. Nii on võimelised mõtlema väga vähesed inimesed. Ja ma arvan, et tegelikult postitavad nad sellest küll Instagramis, aga keeravad pärast ikka sooja juurde.“

Lahendama peab seda probleemi Kristjani hinnangul teistmoodi, näiteks hinnasurvega. „Mõte on ju selles, et survega muutuvad teised tehnoloogiad kättesaadavamaks ja seejärel ka odavamaks. Küsimus on pigem seadusandlusprotsessis, mida tuleb kiirendada. Ja selles, kuidas ühiskond saastemaksete suurendamise uudise leebemalt vastu võtaks ja seda aktsepteeriks. Laias laastus tähendab see seda, et inimene on päriselt valmis endale massikontekstis kahjulikke otsuseid tegema. Ei saa ju nii öelda, et kuna sina keerasid kolm kraadi oma kodus maha, siis ei tekkinud taifuuni ja keegi ei saanud surma.“

Baasasjad ei muutu ja tulnukaid olemas ei ole

Uurin lõpetuseks, kuidas Kristjani arvates elu 50-100 aasta pärast näeb. „Arvan, et elu on siis suht sarnane praegusega. Ma ei usu, et midagi väga teisiti on. Nüüd Münchenis olles istusime ägedate tüüpidega tänavakohvikus ja vaatasime möödasõitvaid autosid. Mööda sõitis Lamborghini. Arutasime, et kuidas on võimalik, et sportautode hinnad ikka veel tõusevad. Miks keegi neid üleüldse osta tahab? Ilmselt sportautode turg kukub paari aasta pärast kokku. Järgmisel hetkel sõitis mööda Fiat Cinquecento - vana originaalne Fiat 500, mis on üks fenomenaalsemaid mudeleid, mis kunagi loodud. Üliefektiivne ja hästi äge toode, mis tuli välja 50-60 aastat tagasi. Ja siis mõtled, et milline elu toona oli, siis ega see tänavapildis palju muutunud ei ole. Autod olid väiksemad ja jalgratastega sõideti ikka.“

Internet ja arvutid on elu küll mõnes mõttes palju muutnud, kuid Euroopa linnades ringi käies on see paljuski siiski üsna sama. „Starship on küll äge tehnoloogia, et robot ringi sõidab, aga see, kuidas sa sõpradega laua taga istud ja juttu räägid, ei muutu liialt palju. Üks asi, mis ei ole 50 aastaga muutunud on see, et lennukeid on palju rohkem. Inimesed lendavad küll rohkem, aga sama kiiresti. Jaapanisse kiiremini ju ei saa. Ehk siis baasasjad ei muutu ja tulnukaid olemas ei ole,“ räägib Kristjan.