Anneli Ohvril: täna pole ükski panus liiga väike

Anneli Ohvril on maailma suurima keskkonnaorganisatsiooni Let's Do It World üks asutajatest. Lisaks on ta ka keskkonnakaitsja, ringmajanduse ja sotsiaalse muutuse ekspert ning seisab igapäevaselt positiivse mõju loomise eest. Impact Day festivalil räägib Anneli sellest, kuidas digitaalse prügi mõju vähendada.

Millised on olnud peamised õppimise kohad nii paljude riikide kaasamisel?

Let's Do It World on maailma suurim keskkonnaorganisatsioon, mis on esindatud 164 riigis. Sellise organisatsiooni juhtimisel on vaja midagi, mis ühendaks. Ja see, mis riike ühendab, on Maailmakoristuspäev. Prügi üles korjamine on jõukohane kõikidele. Kuigi maailmakoristuse näol on tegemist lihtsa tegevusega, on sellel ometi tugev ja võimas koostegemise jõud, mis toob erinevad sektorid kokku ja katalüseerib ühiskondlikke muutuseid. Maailmakoristuse hoidmine lihtsa, inimliku ja tehtavana ning selle teadvustamine kui muutuste algataja ongi üks suurimaid väljakutseid.

Millised riigid on jäätmemajandamises ja keskkonna hoidmises kõige eesrindlikumad, kellel on huvitavaid lahendusi?

Riikide võimekused keskkonnateemadega tegelemisel on erinevad. Mind ennast on väga inspireerinud Sloveenia, kes kaasas maailmakoristusse 14% oma elanikkonnast. Peale seda sai Ljubljanast Euroopa esimene pealinn, kes võttis suuna zero waste ja ringmajanduse suunas. Samuti inspireerib Indoneesia, kus on 17 000 saart ja tuhat erinevat keelt, neil ei ole ühtset jäätmekäitlussüsteemi, kuid ometi tõid nad Maailmakoristupäevale 3% oma elanikkonnast ja on näha, kuidas nad pidevalt uusi töötavaid lahendusi otsivad. Imetlust väärt on Mosambiik, kes tõi ühel päeval prügi korjama enam kui kaks miljonit inimest ja kes loob muutust laste ja noorte kaasabil. Euroopast hoian silma peal ka Hollandi, Saksamaa ja meie naabrite soomaste tegemistel. Häid ja põnevaid lahendusi on võimalik leida kõikidest riikidest, küsimus on selles, kuidas neid eskaleerida üle maailma.

Innovatsioone ja lahendusi on palju, kuid tegudeni ei jõuta. Miks nii?

Me vajame süsteemset muutust, aga iga süsteem võitleb oma ellujäämise nimel. Kõik muudatused, mis kõigutavad süsteemi, saavad vastupanu osaliseks.

Reaalsuses me juba näeme, kuidas uued algatused murendavad olemasolevat. Muutumas on väärtushinnangud ja igapäevased praktikad, kuid arvestades olukorda peaksid muutused olema kiiremad.

Meil kõigil on sisse kodeeritud evolutsiooniline vastuseis muutustele. Olemasolev olukord on tuttav ja seetõttu turvaline. Kõik uus on tundmatu ja potentsiaalselt ohtlik. Sestap peame ka inimestena üle saama oma status quo hoidmise hirmust.

Kahtlemata on põhjuseks ka praegune konkurentsil põhinev majandussüsteem, mis minimeerib koostöö. Ringmajandus aga põhineb justnimelt koostööl ja uskumusel, et mul läheb hästi kui kõigil läheb hästi. See on aga päris suur hoiaku muutus, mis konkurentsiga harjunud inimestele võib tunduda ületamatu sammuna.

Me peame hakkama tööle niimoodi, et me mitte ei tarbi keskkonda, vaid aitame selle elurikkusele kaasa. Kuid väärtuste ja sotsiaalsete normide muutumine võtab aega. Meil on vaja kriitilist massi, kes usuvad, et koostööl põhinev tulevik ja ringmajandus on võimalikud, siis hakkavad asjad juhtuma ja toimub otsustav nihe, kus uued lahendused saavad viljaka pinnase.

Kui tume meie tulevik hetkel tundub?

Maailmakoristuse peastaabist Tallinnast helistatakse igal aastal läbi kõik riigid, et saada ülevaade seal toimuvast. Viimasel Maailmakoristuspäeval, 17. september 2022 aastal ei saanud arvestatav hulk riike koristuspäeva täiemahuliselt korraldada seoses ulatuslike üleujutuste, ekstreemselt kõrgete temperatuuride või väga tugevate tormide tõttu. Varem midagi sellist juhtunud ei ole. See tõi väga reaalselt kohale teadmise, et maailm ja keskkond on juba muutunud ja muutumas veelgi.

Ka Euroopa Liidu tasemel ei räägita enam niivõrd kliimamuutustega võitlemisest, vaid pigem nendega kohanemisest. Seega, pole imestada, et üha enam inimesi üle maailma kogeb keskkonnamuutustest tulenevat ärevust ja stressi. Eriti tugevalt puudutab see kliima ja keskkonnateemadega tegelevaid teadlaseid, üliõpilasi ja kodanikuaktiviste. Siin tuleb aga eristada n-ö halba ja head stressi. Esimesel juhul laseme käed rüppe ja loobume pingutamisest. Teisel juhul on see käivitav jõud muutuste algatamiseks. Loodan, et üha kasvav ärevus ja kasvav positiivne stress paneb inimkonda kiiremini lahendusi leidma.

Milline on teie visioon päästetud planeedist?

Mina usun prügivabasse ja tervesse maailma ning olen kindel, et seda on võimalik saavutada. Seejuures ilma, et peaksime oma elukvaliteedis mööndusi tegema. Aga see nõuab seda, et me kõik tahame seda teha, et me tahame sellist maailma. Maailm, kus konkurents on asendunud koostööga, edu defineeritakse läbi ühiskondliku panuse, rikkust läbi vaimsuse ja mitteomamise.

Uues maailmas ei ole sellist terminit nagu prügi, sest looduses ei teki prügi. Kõik, mis jääb üle, on uue elu alguseks. Inimene on hetkel ainus liik siin maailmas, kes toodab pidevalt prügi, mis ei kõdune ega lagune ning veelgi hullem - külvab sadade aastate jooksul ka surma.

Muide, planeet ei vaja päästmist, inimkond aga küll. David Attenborough'i sõnul elab planeet edasi. Küsimus on kas meiega või meieta.

Kust on teie maailma päästmise ja sotsiaalse vastutuse geen pärit?

Mind käivitavad probleemid. Eriti just ühiskondlikud probleemid. Juba sajandi alguses, kui ma reklaamiagentuuris töötasin, paelusid mind sotsiaalkampaaniad, mis mind lahendusi leidma inspireerisid. Alates 2008. aastal Teeme Ära´ga alustades olen peamiselt keskendunud keskkondlikele probleemidele, sest ma näen, et need on hetkel kõige tulisemad. Olen viimase 15 aasta jooksul tegelenud erinevate nurkade alt keskkondlike teemadega ja sellega, kuidas inimeste käitumist muuta, kuidas neid keskkonnasõbralikema käitumuste suunas nügida.

Olen talus üles kasvanud. Seal toimis terviklik ökosüsteem ja minusse on kodeeritud sisse, et loodusega ei saa mängida. Loodust ei saa lõputult tarbida, me peame õppima olema osa sellest ja aitama kaasa elurikkusel kasvule.

On teil head nõu, mida inimesed saaksid igapäevaselt keskkonna heaks teha?

Paljud arvavad, et ah, mis mina, olen üks väike inimene, kes ei mõjuta mitte midagi, et need on suured korporatsioonid ja valitsused, kes asjad korda peavad tegema. Tegelikult on praegused keskkondlikud muutused niivõrd komplekssed, et kõik peavad leidma koha, kus nende mõju on kõige suurem.

Võibolla on see kohvitopsist, kilekotist ja autost loobumine. Võibolla on see sõpradele asjade remontimisega eeskuju näitamine. Lapsevanemana on aga suurem mõju oma laste väärtushinnangute kujundamisel keskkonnasõbralikuks. Ettevõtte juhina saab analüüsida läbi oma ettevõtte jalajälg ning disainida oma toodete elutsüklitest välja jääde, mõeldes ka ajale peale tarbimise lõppu, kus toode ei pruugi enam ettevõtte omanduses olla. Meil on kõigil erinevad kohad, kus me saame mõju avaldada ja ainult sellisel juhul, kui me kõik koos muutume, leiab suur muutus aset. Võti ongi selles, et kui ainult üks sektor või seltskond muutub, ei saa nad kaugele purjetada, sest kogu süsteem peab muutuma. Sageli juhtub, et väsitakse ära, nähes, et muutuda saab kuni teatud maani, sest edasi on „sein ees“. Täna pole ükski panus liiga väike. Kuskilt tuleb lihtsalt peale hakata ja uued võimalused avanevad teekonnal.

Kui kaua see võiks aega võtta, et meie mentaliteet muutuks?

Stephen Hawking ütles enne oma surma, et inimkonnal on jäänud umbes sada aastat uuele planeedile kolimiseks. Ma usun, et kui me ühiselt tegutseme, suudame ka oma planeedi elukõlblikuna säilitada nii inimestele kui ka kogu elavale. Kogesime ju hiljuti, et inimkond suudab end kokku võtta ja kiiresti tegudele asuda, kui asi on tõsine. Asja pakilisusest arusaamine ongi üks komistuskivi. Keskkonnamuutused on suured, kuid suhteliselt aeglased. Natuke meenutab see lugu, kuidas keeta konni elusast peast. Tuleb nad külma vette panna ja siis aeglaselt kuumust juurde keerata. Kuigi konnadel läheb olemine soojemaks, ei hüppa nad potist välja kuni on juba liiga hilja. Kas pole tuttav analoogia? Püüaks siis vähemasti konnadest targemad olla.