Miks su prügikast sind petab?
Järgmine kord, kui midagi prügikonteinerisse viskad, mõtle hoolega järele, kas konteineri sisemus vastab ikka sellele, millisena ta end väliselt presenteerib. Sageli on meile konteinerite sisemusest vastu vaatav reaalsus põhjuseks, miks meie ookeanidesse satub kaheksa miljonit plastitükki päevas ja kaks miljardit tonni olmejäätmeid lõpetab igal aastal prügimäel. Petmise-teemat avab lähemalt 5.-6. oktoobril toimuva jätkusuutlikkuse festivali Impact Day partner WasteLocker.
Kõige levinumad vead sorteerimisel on sageli seotud inimeste ebakindlusega, millisesse konteinerisse üks või teine jääde paigutada. Seetõttu satub väga tihti hulk pakendeid ja teisi taaskasutuskõlblikke materjale olmejäätmete sekka, ilma et inimesed tunnistaksid nende potentsiaali ringlussevõtuks. WasteLockeri uuringud näitavad, et kuigi jäätmete liigiti sorteerimiseks on tihti olemas vajalikud võimalused, lõpetab suur osa jäätmetest ikkagi olmeprügis. Näiteks moodustavad üle poole olmejäätmete konteinerite sisust pakendid ja biojäätmed, mida oleks võinud liigiti sorteerida.
Kusjuures kontorites ja majapidamistes tekkivatest jäätmetest moodustavad kaalu poolest valdava osa tavaliselt biojäätmed, mis moodustavad üle 50% kõigist tekkivatest jäätmetest. Lisaks sellele peavad paljud inimesed niiskeid kätepabereid ekslikult paberiks, kuigi need tuleks visata väikese koguse puhul biojäätmete ja suure koguse puhul olmejäätmete konteinerisse. See tähendab, et ainuüksi biojäätmete nõuetekohane sorteerimine võib oluliselt vähendada prügimäele või põletamisele minevate segaolmejäätmete hulka.
Teine oluline tarbijate ekslik arusaam on, et biojäätmed võivad olla ükskõik millised jäätmed, mis sisuliselt lagunevad. See ei vasta tõele, sest biojäätmed saadetakse tööstuslikule kompostimisele. Komposti toodetakse tööstuslikult 30 päeva jooksul, mis tähendab, et selleks sobimatutel toodetel ei ole aega korralikult laguneda. Paljude biojäätmete – näiteks luude – puhul on võimatu selle aja jooksul laguneda. See on ka üks põhjusi, miks biolagunevaid toidunõusid ja -pakendeid biojäätmete hulka panna ei saa – nende lagunemiseks kulub aega koguni 90–180 päeva.
Kui nõudlus on olemas, tuleb tehnoloogia järele
Impact Day tänavune partner WasteLocker ütleb ise: „Parandame maailma üks kommipaber korraga.“ Paljudes võib see aga ärgitada kauakestnud kommipaberi dilemma: kuidas on see üldse võimalik, kui kommipaber on tehniliselt plastikpakend, kuid oma keerulise materjalikoostise tõttu ei saa seda taaskasutada? Vastus peitub selles, et tuleb esitada jäätmekäitlussüsteemile väljakutse ja alustada väikeste sammudega, et meil tulevikus selleks lahendus olemas oleks. Tehniliselt võib kommipaberi panna olmejäätmete hulka, sest see ei ole taaskasutatav, kuid ka pakendi hulka, sest see on sisuliselt pakend. Kumb oleks õigem?
Hetkel näib, et parem variant on visata kommipaber pakendi hulka. Kuigi kommipaberite ringlussevõtt ei ole praegu majanduslikult kuidagi elujõuline, on see tõenäoliselt tulevikus ikkagi võimalik. Nii et loogika ütleb: kui on piisavalt suur nõudlus, siis tuleb ka selleks vajalik tehnoloogia. Või vähemalt muutub taaskasutamatu kommipakendi disain. Kommipaberi paigutamine pakendikonteinerisse võib avaldada suuremat survet tootjatele, et nad teeksid paremaid pakendeid ja muudaksid nende ringlussevõtu võimalikuks.
Teine sarnane küsimus tekib teekottide puhul: kas tegu on bio- või olmejäätmega? Vastuse saamiseks tuleb välja otsida suurendusklaas ja välja selgitada, kas see sisaldab plasti. Kui jah, pane teekott olmejäätmete hulka; kui ei, siis biojäätmete hulka. Võib väita, et isegi plasti olemasolu puhul võib selle panna biojäätmetesse, sest mikroplasti on igal pool. Tõepoolest, mikroplasti on leitud isegi vastsündinute vereringest, kuid kas see ei ole mitte meie enda valikute küsimus seda olukorda edaspidi parandada?
Me peaksime keskenduma oma tegevuse mõjule, mitte numbritele aruannetes
Kas sa oled kunagi luuranud mõne koristaja järele? Vahel tuleb ette, et isegi kui ettevõtte töötaja sorteerib õigesti, võib koristaja ikkagi jäätmed valesse konteinerisse panna. Tema käitumine ei pruugi tulla sellest, et ta on pahatahtlik või seepärast, et ettevõte ei ole loonud selleks õigeid tingimusi. Sama lugu on pappkastidega, mis ei ole enne konteinerisse asetamist kokku volditud, mille tulemusena on pool jäätmekonteinerist puhas õhk, mis ei ole eriti optimaalne lahendus. Seesuguste probleemide muster saab alguse enamasti sellest, et ettevõtted jätavad igapäevatöö kõrval jäätmed suurema tähelepanuta ja kommunikatsiooniahelad on sageli liiga pikad, et info õigel ajal õigete inimesteni jõuaks.
Vaatamata eelnevale tuleb tunnistada, et jäätmeid käideldakse hoolikamalt ja probleemid näevad aina enam päevavalgust. Uus ettevõtete kestliku arengu direktiiv ehk CSRD nõuab, et ettevõtted avalikustaksid iga-aastastes aruannetes oma tekitatud jäätmekogused. Aga isegi siin on osa ettevõtteid leidnud võimaluse, kuidas „puhtalt pääseda“. Näiteks paljud ettevõtted valivad ühe kõige lihtsamatest lahendustest oma jäätmekoguse mõõtmiseks ja kasutavad valemit: jäätmekonteinerite maht x konteinerite arv x tühjendamissagedus x koefitsient. See on teoorias lihtne, kuid praktikas äärmiselt eksitav.
WasteLockeri kogemus näitab, et tegelikkuses on suur osa konteineritest tühjendamise hetkel poolenisti tühjad, mis on sõna otseses mõttes ressursi raiskamine. Seega annab valeandmete esitamine aruandluses lihtsalt vale statistika, mis suurendab keskkonnajälge ja jätab ressursside mõistliku rakendamise kasutamata.
Väikesed sammud, aga suur mõju
Järgmine kord, kui hakkad jäätmeid ära viskama, pane tähele, et sinu jäätmekonteiner sind ei petaks. Mõtle, kas selle sisu on see, milline see olema peaks. Jäätmeringlus algab hetkest, kui inimene otsustab, kuhu oma jäätmed visata. See, et ettevõte on loonud jäätmete sorteerimiseks õiged tingimused, ei tähenda automaatselt, et inimesed kohe jäätmeid õigesti sorteerima hakkavad. See nõuab pühendumist, juhendamist ja selgitustööd, miks see oluline on. Ära lihtsalt ütle, et see on oluline, vaid näita, miks see nii oluline on.
