JÄRGMINE PÕLVKOND | Eesti esimene kliimavaidlus ehk kuidas noored õlitehase ehituse peatasid

Enne kohtuvaidlust polnud kliimamuutused Eesti riigile oluline teema. Nüüd on tekkinud lootus, et kliimat küttev tehas jääbki käivitamata.

Tuli esimene „Palju õnne!“ sõnum. Ma teadsin, miks. Otsisin kiiremini põksuva südamega kohtuotsusest uudist, mida avada. Esimeses joovastuses oli tekstist raske aru saada – minu kui tavalise kliimaaktivisti jaoks, kes pigem on hagile kaasa elanud kui ise sellega toimetanud, nõudis see pikemat tõlgendamist ja mõtestamist, et mis nüüd täpsemalt edasi saab.

Sel kolmapäeval kulmineerus kolm ja pool aastat kohtuvaidlust ning dokumentide lugemist pingsa ootamisega. Kohtuvaidluse sisu: kliimaaktivistide nõue Eesti Energia uue õlitehase ehitusloa tühistamiseks. Seda selleks, et hoida ära tehase käigushoidmise saaste 800 000 tonni CO2 aastas ja samapalju õli põletamisest tekkivaid kliimat destabiliseerivaid kasvuhoonegaase.

Miks võtsime pika kohtutee ette?

Enne Eesti Energia vastu kohtusse minemist oli kliimaaktivistide peamiseks tegevuseks protestimine, mis ei ole olnud ka ilmaasjata, sest järjekindel tegutsemine andis aluse hagemisõiguseks. Samuti ei olnud kliimahagi eel suur osa protestijaid ja kliimaaktiviste isegi valimisealised. Seega polnud võimalustki, et noorte hääl oleks saanud valimiste kaudu kuidagi poliitikute otsuseid mõjutada.

Samuti polnud kliimamuutused Eesti riigile oluline teema. Ühiskonna teadlikkus kliimakriisist ja nende teadmiste sügavus oli ja on endiselt väga kehval tasemel, lisaks oli loodushoiu kui sellise eluks vajalik roll tagaplaanil. Ma oleks soovinud, et meil ühiskonnana oleks olnud enne 2020. aastat kliimakriisi tõsiduse osas konsensus ja ka tahtmine aidata Ida-Virumaa piirkond välja ohtlikust põlevkivisõltumusest. Ikka selleks, et sealsed inimesed saaksid töötada töökohtadel, kus raha ei pea tulema kodukoha tühjaks kaevamise ja saastamise hinnaga.

Aga millegipärast ei saabunud peale kõiki neid aastaid, arengukavasid ja poliitilisi jutte PÕXITist riigi põlevkivipoliitikasse muutust. Selle asemel hakati hoopis rajama uut põlevkiviõlitehast.

Poliitikuid üritati esialgu õlitehase mõttest loobuma mõjutada ka mitmete looduskaitseorganisatsiooni koostöös välja saadetud ühiskirjadega ja petitsiooniga, millest kõik põrkusid poliitilise tahtmatuse müüri vastu. Õlitehas paistis millegipärast tulus ja keskkonnakahjudest vaadati kaarega mööda. Siiamaani keeldub Eesti Energia avaldamast õlitehase tasuvusanalüüsi, mida käsitletakse kui ärisaladusega kaetud dokumenti. Hoolimata sellest, et ettevõtte omanik on riik ja riik, see oleme ju meie ise. Seega looduskahjudest rääkimata ei tea maksumaksja isegi seda, kas tema eest tehtud investeering on tulevikus üldse tulus.

Proovinud esialgu muid tegevusi, võtsid noored keskkonnakaitsjad MTÜ Loodusvõlu nime alt ette pika kohtutee, et takistada õlitehase ehitust. Kohtutee algas kaotustega Tartu halduskohtus ja Tartu ringkonnakohtus ning lõppes võiduga riigikohtus.

Minu jaoks on kohtuotsuse juures lihtsasti arusaadav see osa, et põlevkiviõlitehase ehitusluba on peatatud. See tähendab, et kõik pole ammugi lõppenud, aga õlitehase ehitus on praeguseks peatatud. Lisaks on taas tekkind lootus, et seda asja ei ehitata kunagi valmis ega käivitata. See on suur võit, eriti arvestades eelmiste kohtuastmete negatiivseid lahendeid, mis ei andnud just ülemäära lootust.

Esimene, aga mitte viimane kliimahagi

Teiste riikide noored ja laiemalt inimesed, kes ei taha kliimakriisi kogeda, ei maga. Eesti esimesele kliimakaebusele on eelnenud sadu ja isegi tuhandeid teisi ja ka edukaid kohtuasju.

Just loetud päevad tagasi oli Euroopa Inimõiguste Kohtus esimene istung ajaloo suurimal kliimakohtuasjal: kuus noort Portugalist heidavad ette hulgale Euroopa riikidele – sh Eestile –, et nad on teinud liiga vähe kliimamuutuste ärahoidmiseks. Sellepärast on need noored pidanud üle elama eluohtlikke maastikupõlenguid, mille tõttu ei ole nad saanud käia koolis ning mis on kahjustanud nende tervist.

Kui Portugali noorte hagi saadab edu, siis peab teiste seas ka Eesti tegema rohkem, et vähendada kasvuhoonegaaside heidet. Sest neil on õigus – me ei tee praegu piisavalt palju. Miks muidu ehitame maksumaksja rahade toel õlitehast, mille toodang on Eestis tarbimiseks üleüldse liiga saastav. Kliimakohtuasjad riikide vastu ei põhine mitte ühelgi uuel nõudmisel, vaid riikide endi jagatud lubadustel ja kohustustel, mida nad pole olnud oma endi laste ees varmad täitma.

Kliimakaebused on tulnud siia, et jääda. Ja mitte sellepärast, et noored ei tahaks end tingimata muudel viisidel kehtestada. Põhjus on selles, et õigusriikides, nagu Eesti õnneks on, saab kohus meile olla viimane õlekõrs, kui teised katsed saastavat tööstust pidurdada luhtuvad. Kliimanoored seisavad ka edaspidi selle eest, et uus õlitehas oleks surnult sündinud ettevõtmine.

„Järgmine põlvkond“ on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad iga päev kliimamuutuste leevendamise nimel.