JÄRGMINE PÕLVKOND | Kliimaaktivism puudutab kõiki inimesi

Kliimaprotestide videoid vaadates tajun suurt meeleheidet, mis sunnib inimesi istuma autode ette, ronima sildadele ja vandaalitsema väärtuslikku vara kallal.

Surfan öösel telefonis, und ei ole, aga tahan oma mõtteid stimuleerida. Tiktokis on ainult reklaam, Instagramis meemid ja Youtube lühivideod. Iga kuues video on algorütmiline parempoolne ajupesu. Kuid mu tähelepanu püüab üks video.

Selles videos istuvad Just Stop Oil aktivistid vanuses 15-60 rahulikult jalad ristis maanteel, käes silt „EI FOSSIILSETELE KÜTUSTELE’’. Nende taga on suur rida autosid ja busse. Alguses on pilt naljakas, täis paradokse. Selline igapäevasesse rutiini sekkumine on anarhistlik ning selles on midagi imetlevat katarsist tundvale vaatajale, kes võib ennast ainult sellises olukorras ette kujutada.

Aktivistid ohverdanud oma kehad, sundides autojuhtidel pidurid põhja. Samal ajal, kui nende ümber on müra, vandumine ja autosignaalid kajavad läbi tänavate, siis oranžides vestides öko-aktivistid ei liigu. Nende performance on tuleviku nimel. Tihtipeale kordub loosung, mis resoneerib minu jaoks üheksakümne protsendi ühiskonnaga: „Lõpetage fossiilkütuste tootmisele litsentside andmine, see on meile kõigile surmaotsus“.

Julgus ja meeleheide

Nende aktivistide performance on laetud sõnumiga, et mingil määral päästa meie tulevik. Meie tulevased põlvkonnad. Tundub väga oluline põhjus, mis puudutab mingil määral kõiki, kellel on lapsed, nooremad õed-vennad, õetütred ja vennapojad. Igal pool on kliimast uudised ja teadlaste avaldused, et meie kliima on lagunemise äärel. Viimastel aastatel olid kasvuhoonegaaside emissioonid rekordtasemel. Selliselt jätkates on raske ette kujutada tervislikku ühiskonda tuleviku perspektiiviga, kus infrastruktuur ja loodus töötavad harmoonias. Mu vanemad ütleksid, et „see on naiivne ja maksimalistlik, kõik noored on nüüd“ sellised. Jah, on küll, aga kas me ei taha oma tulevastele noortele helgemat tulevikku kinkida?

Samas puudutab kliimakriis ka vanemaid põlvkondi, näiteks kuumusega seotud surmajuhtumid üle 65-aastaste seas on kahe aastakümnega kasvanud 70%. Päris sünge. Meie empaatia ja ärevus viib meid kaitsma oma ühist tulevikku.

Ma vaatan videot ja hakkan tajuma seda julgust ja suurt meeleheidet, mis sunnib inimesi autode ette istuma, sildadele ronima ja vandaalitsema väärtuslikku vara kallal – samal ajal teades, et neid ootab politsei, kriminaalkorras kohtu alla astumine ja teised tagajärjed. Aga nemad on rahulikud, kandes käeraudu. See eneseohverdus on piisavalt romantiline, et viimase poole aastaga on nende aktiivsete liikmete kasv jõudnud üle Lääne-Euroopa sajatuhandeni.

Kuid video lõpus hakkab süda pigistama, iiveldus ja ahastus surub peale, kui autojuht ronib sõidukist välja ja hakkab peksma, tirima ja ahistama vägivallatuid aktiviste. Huvitav, kuidas inimesi mõjutab transporditaristu tõrge, ehk mõnel määral ka ’vägivaldne’ tegevus kapitalistlikule süsteemile, mis on nagu ratas, pidevas liikumises, et pumbata, toota, hingata ja siduda meid ellujäämiseks kõigest sõltuma. Lisaks peame veel laenu võtma ja topelt tagasi maksma.

Olgem ausad, sõltumata oma elu mugavustasemest sõltume palga teenimiseks ja arvete tasumiseks tööjõust. See on osa maailma infrastruktuurist ja me kogeme seda iga lonksu kohvi või leivaga meie laual. On see siis seotud sõja ja gaasiga või Läänemere soojenemise ja angerjate väljasurnuks püüdmisega. Olles faktidega kursis ja poliitilised kõik tihedalt seotud, kardame süsteemi kadu nii palju, et oleme nõus olema ka selle ohvrid. Ehk sellepärast on veel valusam näha, kuidas rekajuht, kes teoreetiliselt suudaks palju rohkem suhestuda raskustes oleva aktivistiga kui ülemusega, kes oma töötajaid alammaksab ja ekspluateerib, valib vägivalla.

Ta valib vägivalla, samal põhjusel nagu aktivist – ärevus, hirm, lein, kaotus. Aga ta valib ohvriks vägivallatu aktivisti, sest aktivist, kujutab endast ohtu, jõuda õigeks ajaks koju leivapätsiga, kui samal ajal, see aktivist leinab, et tulevikus ei olegi tal ehk kodu, kus leiba süüa. Täpselt nagu kliimaärevus kasvab hüppeliselt, kasvab ärevus ja frustratsioon poliitika vastu, demokraatia on polariseerunud – populistlik poliitika areneb nagu tsüst silma taga.

Just Stop Oil ja selle liikmete aktsioonid toimuvad tänavatel, ühistranspordis, galeriides, maamärkidel, isegi kogukonnaaedades. Miks nad takistavad töölisklassi elu? Sotsiaalse klassi ja vägivalla vahel on seos ja lootuse kaotus, seegi sarnaneb kehalise pühendusega oma tunnetele, läbi ärevuse. Kuid iga demograafilise grupi kohta mida Just Stop Oil kõnetab, leiab aset palju sotsiaalset isoleerumist ja agressiivset käitumist. Seda peegeldab ja võimendab politsei käitumine ja meedia.

Näiteks see kui professionaalsed ajakirjanikud Telegraphist seavad aktivistid ja nende võitluse antagonistlikku valguse alla, kasvatab vihkamist ja edasist teadmatust lähenevast kliimaapokalüpsisest. See sunnib aktivistid ohtu, vägivald rahumeelse protestija vastu on muutunud spordiks. Näeme seda Youtube video kogumikkudest, mis kujutavad protestijaid naeruväärse aluseks.

Lisaks politseivägivald, mis on end Vastuhakk Väljasuremise (XR) organisatsiooni protestide ajal paljastanud, ning viinud sellise olukorrani, et Suurbritannias peetakse seda ökoterroristlikuks organisatsiooniks, mille mainimine inglise koolide õppekavades on keelatud. Vastuhakk väljasuremisele mõju kahanes, kuid tundub, et see elavneb ja kõige rohkem osalevad liikumises ülikooliõpilased.

Euroopa oranžiks

2020. aastal sai Black Lives Matter liikumisega tuntu uus strateegia tähelepanu äratamiseks ajalooliste monumentide, kujude ja vaatamisväärsuste rikkumine, vandaalitsemine ja lammutamine. Nii hakati sihtima kohti, mis olid olulised protesti ajaloo ja konteksti jaoks, et teha avaldus sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste vajaduse kohta. Eestis kogeme ja tajume monumentide ajaloolist ja sümboolset tähendust, nende kaalu poliitilises ja rahvuslikus mälus punaste tähtede ja tanki eemaldamisega. Ehk siis monumentidel on sentimentaalne tähendus, ja seda oli hiljuti huvitav jälgida Saksamaal, kui 17ndal septembril toimus suur kliimaprotest ja neliteist aktivisti värvisid Berliinis, Brandenburgi väravale pihustiga oranži värvi.

Brandenburgi värav on täitnud palju erinevaid poliitilisi rolle saksamaa ajaloos, ning seisnud kui ühtsuse ja võimu sümbol. Napoleoni ajal tähistas see triumfirongkäiku pariisi, Hitleri fašismi ajal teenindas neid värav vägivalla ja võimu sümbolina, dekoreeritud svastika märkidega. Peale teist maailmasõda oli värav väga kahjustatud jaIda- ja Lääne-Berliin ühinesid et seda koos parandada, kuni 1961. aastani kui rajati Berliini müür ja pandiokastraat ja betoon selle ümber.

21. sajandil oleme näinud, et Brandenburgi värav on seisnud koos berliinlastega suurte protestide ajal. Nüüd on kuus nädalat möödunud ning värav on siiamaani kaetud oranži värviga. Värv ei ole veeslahustuv ja selle restaureerimine ja koristus läheb maksma 115 000 eurot. Ametnikud väidavad, et kliimaaktivistid peavad selle eest ise maksma.

Nad võtavad selle vastutuse ja maksavad, aga laiem sõnum on läinud kaduma. Kuid, nende tegudes on alati poeetilisust, mis külvab seemned tulevastesse aktivistidesse, ning seekord tõlgendasin ma nende sõnumi sellisena: värv ei ole vees lahustuv, samuti nagu pöördumatu keskkonnakahju, ei saa seda niisama välja pesta, või varjata millegi muuga. Las turistid näevad kui kaugele on kliimaaktivistid valmis minema, et ühiskonda hoiatada.

Pärast 17. septembri aktsiooni teatas rühmitus Letzte Generatsion (Viimane põlvkond), et Brandenburgi värav on ajaloo suurte, lootustandvate pöördepunktide sümbol. Rühm on protestinud Berliinis alates 13. septembrist motoga „Turning Point Fall 2023“. Nad nõuavad fossiilkütustest loobumist 2030. aastaks. Oktoobri jooksul on Just Stop Oil ja Letzte Generatsion kahjustanud Oxfordi, Birminghami ja UCL ülikooli hooneid, Wellington kaart Londonis jt. Kõik uppus oranžis värvis, kõik aktivistid olid kohtu all varakahju eest. Kuid, nii kaua kui meedia kajastab kliimaaktivistide tegevusi, saab nende loosung kostuda ning nad koguvad rohkem julgeid aktiviste ülikoolidest, kes löövad kaasa. Lõppude lõpuks on nende eesmärk tuua radikaalseid muutuseid just massilise kodanikuvastupanu kaudu.

„Järgmine põlvkond“ on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad iga päev kliimamuutuste leevendamise nimel.