Gröönimaa liustike sulamine on viimasel kahel kümnendil viiekordistunud
(29)Teadlased hoiatavad, et liustike sulamine kogub aina enam kiirust.
Taani teadlased jõudsid uues uuringus kindlale järeldusele, et Gröönimaa liustikud sulavad enneolematu kiirusega. Viimasel 20 aastal on sulamine viiekordistunud.
Kopenhaageni ülikooli teadlased avaldasid neljapäeval, üheksandal novembril ajakirjas Nature Climate Change uuringu, mis põhines Gröönimaa liustike senisel kõige põhjalikumal seirel. Selle tulemusena heitsid teadlased kõrvale igasugused kahtlused kliimamuutuste mõju kohta planeedile.
Tänapäeval kahanevad liustikud 25 meetrit aastas
Mitmed viimaste aastate uuringud on näidanud, et Gröönimaa suurimad liustikud on kliimamuutuste ja temperatuuri tõusu tõttu tohutu surve all. Siiski on jäänud kahtlusi liustike, mida Gröönimaal on umbes 22 000, sulamise ulatuse osas, mis on osaliselt olnud tingitud ebapiisavatest mõõtmismeetoditest. Taani teadlased on nüüd aga kõik varasemad kahtlused hajutanud.
Uurijad tuvastasid, et võrreldes 1980. ja 1990. aastatega, mil Gröönimaa liustikud kahanesid keskmiselt umbes viis meetrit aastas, on viimasel 20 aastal sulamine viiekordistunud. See tähendab, et tänapäeval kahanevad liustikud 25 meetrit aastas.
„Selles artiklis teeme selgeks, et Gröönimaa liustikud on kõik sulamas ja et viimase 20 aasta jooksul on asjad liikunud erakordselt kiiresti. Selle ulatuses ei ole enam mingit kahtlust ja tegelikult ei ole põhjust seda väidet edasi uurida,“ ütles geoteaduste ja loodusvarade majandamise osakonna dotsent Anders Bjørk. „See on üsna häiriv, sest me teame hästi, kuhu see tulevikus suundub. Temperatuur tõuseb jätkuvalt ja liustikud sulavad kiiremini kui praegu.“
Liustike sulamine täies hoos
Teadlase sõnul olid varasemad kahtlused teatud määral õigustatud. Nimelt olid enne satelliidipiltide ajastut piiratud võimalused uurida ja dokumenteerida, mil määral liustikud pikema aja jooksul ära sulasid. Näiteks jälgiti Gröönimaa umbes 22 000 liustikust vaid ühte pidevalt nn massibilansi mõõtmiste abil, mis algasid 1990. aastate keskel. Samal ajal oli Gröönimaal liustikuga kaetud alasid, mida veel mõned aastad tagasi ei paistnud temperatuuritõus mõjutavat.
Kõigi liustike sulamine on täies hoos. Enam ei ole kahtlust.
„Varem nägime näiteks Põhja-Gröönimaa alasid, mis jäid maha ja sulasid võrreldes kõige enam mõjutatud liustikega vähem. See tekitas pisut kahtlusi, kui tõsised on asjad nendes piirkondades. Samas ei olnud keegi enne meid kunagi nii pikka perioodi jälginud, mis tekitas samuti kahtlusi. Kuid nüüd on pilt veenev: kõigi liustike sulamine on täies hoos. Enam ei ole kahtlust,“ ütles Bjørk.
Täieliku ülevaate saamiseks uurisid teadlased tähelepanelikult 1000 Gröönimaa liustikku, mis on kogu riigi jaoks esinduslik kogus. Nad jälgisid liustike sulamist viimase 130 aasta jooksul, kasutades selleks satelliidipilte ja 200 000 vana õhufotot Taani Rahvusarhiivist, mida oli varem kasutatud kaartide koostamiseks.
„Veidi üle 1000 liustiku on tohutu arv, mida uurida, kuid me tegime seda, sest tahtsime lihtsalt olla täiesti kindlad, et saame tervikliku pildi viimase 130 aasta arengutest,“ ütles geograafiaüliõpilane Max Twining-Ward, kes tegi oma bakalaureusetöö projekti osana ja digiteeris selle käigus tuhandeid liustikke.
Meretaseme tõus ja veepuudus
Kuigi Bjørk ütles, et enam ei ole põhjust uurida, kas liustikud sulavad või mitte, tuleb arengut siiski tähelepanelikult jälgida. Viimase kahekümne aasta jooksul on sulavad liustikud meretaseme tõusule kaasa aidanud umbes 21 protsendi võrra. „Loomulikult hoiame arengul silma peal. Me oleme uuel ajastul, kus liustikud üldiselt taanduvad, millel on suured tagajärjed meretasemele, mis tõuseb üha kiiremini,“ sõnas ta.
Paradoksaalsel kombel toob Gröönimaa liustike sulamine kaasa veepuuduse. Liustikud jõuavad punkti, kus nad muutuvad nii väikeseks, et sulamisveest tekkinud jõed vähenevad või kaovad üldse ära. Muu hulgas tähendab see, et Gröönimaa ökosüsteemid muutuvad ja et taastuvenergiale tekivad ettenägematud takistused.
„Juba praegu on Gröönimaal väga reaalne probleem, et kohad, kuhu 15-20 aastat tagasi ehitati hüdroelektrijaamad, mis põhinesid väiksemate liustike sulaveel, ei saa piisavalt vett, sest jää on kadunud ja seda ei teki tagasi,“ ütles Bjørk. „Kuid meie uuring näitab ka seda, et liustikud reageerivad kliimamuutustele väga kiiresti, mis on iseenesest positiivne, sest see ütleb meile, et pole veel liiga hilja soojenemist minimeerida. Kõik, mida me saame praegu teha CO2-heite vähendamiseks, toob tulevikus kaasa aeglasema meretaseme tõusu.“
