Visionäär Jos de Blok: peame looma ja hoidma usaldusel põhinevaid suhteid

Jos de Blok, ettevõtte Buurtzorg asutaja ja tegevjuht, alustas 2006. aastal teekonda, mis muutis mitte ainult kodupõhise õendusteenuse, vaid ka terve Hollandi lähenemist kogukonnapõhisele hoolekandeteenusele. Sügisel räägib ta Impact Day festivalil, kuidas ettevõtteid täiesti uudsel moel juhtida.

Tänaseks on kogukonnapõhist õendusteenust pakkuv ettevõte Buurtzorg kasvanud neljaliikmelisest meeskonnast üle 15 000 töötajaga rahvusvaheliseks ettevõtteks, mille pühendunud meeskond aitab igal aastal enam kui 80 000 klienti.

Josi teekond naabruskonna õenduses algas kogukonnaõena, kus ta leidis oma kutsumuse, kui mõistis, et ärimaailma arusaamad ei sobi tema isiklike uskumustega kokku. Üle kolme aastakümne jälgis ta, kuidas tervishoid nihkus üha enam avaliku juhtimise ja tõusvate kulude suunas. Motiveerituna oma kogemustest ja teadmistest, asutas ta Buurtzorgi, mis toetab enesejuhitud meeskondi, mis keskenduvad usalduslikele suhetele ja klientide vajadustele. Jos ei usu traditsioonilistesse juhtimisstruktuuridesse, vaid rõhutab omandiõiguse, vastutuse ja usalduse olulisust hooldusteenuse pakkumisel. Protsesside lihtsustamise ja üldkulude minimeerimise kaudu suunab tema ettevõte ressursse kõrgelt haritud tervishoiutöötajatele ja õdedele, mõtestades nii ümber kogukonnapõhise tervishoiu osutamise teenuse olemuse.

Säästlikkus on lai mõiste. Mida tähendab see teile isiklikult ja kuidas peaks sellele lähenema globaalsel tasandil?

Säästlikkus puudutab peaaegu kõiki meie elu aspekte: majanduslike valikute tegemisest kuni avalike teenuste haldamiseni. Kasvades peres, kellel polnud keskkonna üle muret tundes autot, õppisin teadlike otsuste tegemise väärtust juba varakult, peaaegu pool sajandit tagasi. Olime terve perega ka taimetoitlased, mis rõhutas veelgi meie pühendumust jäätmete ja reostuse minimeerimisele.

Lisaks keskkonnaalastele kaalutlustele hõlmab säästlikkus ka sotsiaalset õiglust ja võrdsust, tagades, et haridus, tervishoid ja turvalisus oleksid kõigile kättesaadavad. Ma näen jätkusuutlikkust ühiskonna lahutamatu osana, mis puudutab igat inimelu aspekti.

Tõmmates paralleele Buurtzorgiga, oleme loonud süsteemi, mis erineb traditsioonilistest majandussuhetest. Ma usun, et kasutades meie kollektiivseid teadmisi ja ressursse, tõstes seejuures prioriteediks ennetava tervishoiu ja tervislikud käitumisharjumused, saame vähendada kulusid, edendades töökeskkondi, tänu millele saavutame lõpuks ka paremaid tulemusi.

Kas kogukonnapõhine lähenemine (jätkusuutlike eluviiside) võiks positiivselt mõjutada inimeste tervist ja üldist heaolu?

Jah, see võib nii olla küll. Koostasin 2005. või 2006. aastal plaani, mille eesmärk oli parandada klientide, kogukondade ja töötajate elusid, samal ajal suurendades ka kulutõhusust. Ma märkisin selles, et kirjeldatud lähenemine võiks vähendada kliendile kuluvat aega 40-50 protsenti. 2009. aastal toetas Ernst & Youngi raport minu toonaseid arvutusi, ning tõi välja, et ajavõit oli 40 protsenti, mis võrdub üle miljardi euro suuruse kokkuhoiuga Hollandi riigi jaoks.

Olen olnud üle 18 aasta tunnistajaks, kuidas kulud hooldusteenuse valdkonnas langevad, samas kui teistes sektorites need tõusevad. Mis on omakorda julgustanud kogukonnapõhise hooldusteenuse teemalisi arutelusid ka Hollandi parlamendis.

Buurtzorg on tunnistatud parimaks tööandjaks viiel korral, meil on Hollandis kõrgeim rahulolu tase. Hoolimata tööjõupuudusest, jätkab meie organisatsioon kasvamist. Meie lähenemine keskendub protsesside lihtsustamisele, suhete loomisele ja isemajandava töökorralduse prioritiseerimisele, mida kõike toetab IT ja haldusstruktuurid vajalike süsteemidega. Alates 2006. aastast oleme sellele filosoofiale kindlaks jäänud.

Milline on aktiivsete kogukondade roll inimeste eludes tänases maailmas?

Eelmisel aastal töötasin välja plaani nimega „Naabruskonnad ja ökosüsteemid“, mis kajastab minu usku kogukondade varjatud potentsiaali. Ma ei arva, et inimesed ei soovi üksteist toetada, pigem on vaja luua õiged tingimused, et neis tekiks soov seda teha. Teen erinevate võrgustikega koostööd, et kogukonnad üha enam vastutust oma elukeskkondade üle võtaksid.

Ma usun, et kui kogukondadele vastutust anda, siis loovad nad uuenduslikke lahendusi, mis võivad praegu standardiseeritud ja staatuspõhise lähenemise tõttu käest libiseda. Näen naabruskondi ökosüsteemidena, kus kujundame ümber kogukonnaelu lähtuvalt tõelistest vajadustest. See tähendab, et me peaksime tervishoidu, ennetustegevusi ja mitteametlike võrgustike toimimist prioritiseerima, et kõik tegutseksid ühiselt tervise edendamise ja terve vananemise suunas.

Tundub, et inimesed saavad kõige paremini hakkama, on edukad, kui nad on osa kogukonnast. Oleme ju läbi ajaloo alati kuhugi kogukonda kuulunud ja tõenäoliselt jääme alati kuuluma. On see nii?

Mõte loodusega ühenduses olemisest on meisse sügavalt juurdunud, kuid tööstusliku arengu ja neoliberaalse mõtteviisi esiletõus tõmbas meid selle loomuliku ühenduse juurest eemale. Siiski, naastes selle juurde, mida ma pean n-ö tavaliseks eluviisiks, saame selle kaasasündinud käitumise taas ellu äratada.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei nõua meie mudeli omaksvõtmine täiendavat koolitust. Selle asemel liituvad inimesed lihtsalt meeskonnaga ja hakkavad koos otsuseid vastu võtma. Huvitav on see, et paljud leiavad, et see muutus mõjutab mitte ainult nende tööelu, vaid ka nende isiklikku elu. Näiteks on mõned meie kolleegid leidnud üllatava armastussuhte oma meeskonnast. Enese tööl määratlemise tunne toidab usku võimesse oma ümbrust kujundada, pakkudes võimalusi ja lahendusi ka väljaspool töökeskkonda.

Nimeta mõni ebapopulaarne arvamus jätkusuutlikkuse kohta, ning – suurim unistus?

Olen viimase 30 aasta jooksul täheldanud, et maailm on korraldatud majanduse ümber. See on omakorda viinud killustatud aruteludeni ja süsteemide lagunemiseni. Ma usun, et integratsioon on jätkusuutlike lahenduste võti. Kuigi paljud nõustuvad holistilise lähenemise tähtsusega, piirduvad nad sageli siiski vaid oma konkreetsete valdkondadega. Minu nägemus on laiem: me peame ühendama erinevad osapooled, nagu tervis, tervislikud käitumised ja keskkonna eest hoolitsemine, hoides loodust selle keskmes. Taani autori Laura Stormi raamat „Regeneratiivne juhtimine“ rõhutab looduse kui juhtiva põhimõtte tähtsust meie probleemide lahendamisel.

Keerukuste lihtsustamisel saavad inimesed võtta suurema vastutuse. Näiteks, kui minult küsiti, kuidas saab tulevikus olema tööjõuolukord, siis nimetasin oma ettekande „Ootamatud lahendused oodatavale probleemile“. Vastupidiselt levinud arvamusele ei näe ma, et probleem saab olema inimeste puuduses, vaid pigem tuleb mõelda ümber, kuidas inimesed saaksid erinevaid tegureid ühildades lahendustesse panustada. Kuigi enamus pooldab efektiivsuse tagamiseks spetsialiseerumist, rõhun mina alati ennetusele, et probleeme juba eos vähendada.

Levinud on arusaam, et et vananev elanikkond suurendab hooldusteenuse nõudlust, kuid ma ei nõustu sellega. Tervislikumate eluviiside ja keskkondade puhul on ka vähem probleeme. Isegi vanaduses saavad inimesed oluliselt kaasa aidata – minu ema, kes on 89-aastane, on endiselt sotsiaalselt aktiivse. Kuigi ühiskond näeb sageli eakaid koormana, ja sellest tingituna oleks nende varane surm majanduslikult kasulikum, siis mina nii ei arva ja püüan seda mõtteviisi jõuliselt ka murda.