Peep Pitk: läbipaistvus tootmises ja tarneahelates peab saama normiks

Peep Pitk on puidukeemiaettevõtte Fibenol arendusjuht, kelle eesmärgiks on puidu fraktsioneerimise abil materjalide ja keemiatööstus fossiilsetelt toormaterjalidelt bio-põhistele üle viia. Impact Day festivalil osaleb ta paneelis, kus arutatakse, milline tööstussektor võiks juhtida süsiniku jalajälje vähendamise teekonda.

Peep õppis TalTechis keemia- ja keskkonnakaitsetehnoloogiat, kui maailmas üha kõlavamat kandepinda saavutavad kliimaprobleemid teadvustatult temani jõudsid. Ta sattus oma teisel ülikooliaastal kokku professor Raivo Viluga, kes tutvustas Peebule biojäätmete käitlemist läbi anaeroobse kääritamise tehnoloogia ehk piltilikult – kuidas „sitast saia teha“. „Andsin siis sõrme ja tänaseks on sõrme andmisest saanud elukestev õpe ja hobi, kuidas jätkusuutlikkuse kontekstis teha asju, mis on mõistlikud,“ rääkis ta nii enda, teiste kui ka terve planeedi jaoks õigete otsuste teadlikkust tegemisest.

Biomaterjalidele n-ö sõrme andmise tulemusel juhtus Peebuga miski, mida ta ei oleks osanud ette arvata. „Tegin biojäätmete käitlemise valdkonnas doktorikraadi ning biojäätmete ehk biomassi väärindamine on sellest ajast saati olnud minu elu igapäevaseks osaks. Terviklik arusaam sellest, kuidas süsiniku, lämmastiku, fosfori ja muude ainete ringed globaalsel tasandil toimivad, kuidas iga bioprotsess mõjutab teisi ja millised on mõistlikud tsirkulaarsed biomajanduse põhimõtted,“ tutvustas ta seda, mis teda jätkusuutlike biomaterjalide arendamise ja tootmise juures inspireerib ja motiveerib.

Tänaseks on Peep oma sõnadel kogu saba ja sarvedega jätkusuutlikkuse teemas sees ning tema suur soov on Fibenoli esimesest tööstuslikust tehasest teha tõeline jätkusuutliku tootmise musternäidis globaalsel tasandil, mis inspireeriks ja motiveeriks ka järeltulevaid põlvkondi.

Biomaterjalid suudavad tänaseid tööstuseid ja tarneahelaid muuta

Biomaterjalide kasutuselevõtuga on võimalus muuta vanad tööstusmudelid ja tarneahelad läbipaistvaks, jätkusuutlikus ja keskkonnale sõbralikumaks. Biomaterjalide tootmisel ja turustamisel on jalajäljearvutused ja selle kommunikatsioon n-ö tavapärane protsess, mida tootja ise soovib pakkuda, aga mida turg tegelikult ka nõuab. „Täna sellist avatud kommunikatsiooni regulatsioonid veel igas tööstussektoris paljuski ei nõua, mistõttu võib turul igaüks omasoodu käituda. Biotööstuse kasv ja areng võiks olla üks muutuste esilekutsuja, kus läbipaistvus nii tootmises kui tarneahelates saab kõigi jaoks normaalsuseks ja suunab tegema jätkusuutlikumaid valikuid,“ sõnas Peep.

Uurin, kas COVID-19 pandeemial võis ka siin mingit rolli olla, et globaalsed süsteemid paremini – läbipaistvamalt, jätkusuutlikumalt jms – toimiksid? Peep vastab: „Globaalses vaates on täna üheks peamiseks probleemiks ikkagi regulatsioonid, mis piisavalt tugevalt ei suuna (loe: sunni) muutuseid ellu viima.

COVID-19 perioodil tegelikult tehti, sealhulgas ka tööstuses, palju optimeerimisi ja kiireid üleminekuid protsesside optimeerimisel, sest olukord sundis seda tegema. Sarnast mõtteviisi tuleks ja peaks rakendama täna olukorras, kus kliimaeesmärgid on küll seatud, kuid rakendamine ja tegevusplaanid ei liigu tegelikult planeeritud ajaraamides.“

Ligniinist saab teha kõike, mida täna fossiilsetest materjalidest

Peebu sõnul on oluline mõista, et keskkonna tervise ja kliimaeesmärkide parendamise vaates on puit üks osa lahendusest. „Puidupõhine biomass ei saa, ega peagi asendama kogu fossiilressurssidel põhinevaid tööstusmudeleid. Puidupõhiseid materjale tuleb kasutada seal, kus nende kasutegur on kõige suurem ja mõistlikum, võttes arvesse, et tegu on piiratud ressursiga ja selle majandamisel tuleb lähtuda kestlikkuse põhimõttest,“ rääkis ta ning jätkas:

„Puidupõhiste materjalide kasutus on peaasjalikult mõistlik näiteks pikaajalisest rakendustest või pikendades kohalike väärtusahelaid ja vältides seeläbi importi kaugematest riikidest. Puit on väärtuslik materjal ja selle väärindamisele tuleks läheneda põhimõttel, et kasutame seda materjali maksimaalselt, näiteks suudab Fibenol väärindada biomaterjalideks ligi 90 protsenti puidusisendist.“

Puitu väärindades on üheks võlusõnaks näiteks ligniin. Ligniin (varieeruva struktuuriga biopolümeer, mis moodustab suure osa taimse materjali rakukestadest – toim) on Peebu hinnangul universaalne biomaterjal, millest saab teoorias teha kõike, mida fossiilkeemiast. „Peamine kasutuse suund võiks siiski olla kas kohalikus rakenduses, näiteks Eestis toodetud biojäätmete kotid, või pikaajalised rakendused, nagu bituumeni asendus asfaltsegudes või fenoolsete vaikude asendus ehitusmaterjalides,“ rääkis ta ning lisas, et pikaajaliste rakenduste kujul on ligniinis seotud süsinik lukustatud pikaajaliselt, võimendades positiivset mõju ka keskkonnale.

Biomaterjalide roll jätkusuutlikkuse arengus on läbipaistvus

Üks olulisemaid asju, millele Fibenol Peebu sõnul rõhku paneb, on nende toodetud biomaterjalide läbipaistev jalajälg ja selle kommunikatsioon, mis võimaldab biomaterjalide baasil toimivad uued või olemasolevad tootmisahelad läbipaistvamaks muuta. „Nii muutuvad tarbijad jätkusuutlikel teemadel teadlikumaks ning tänu sellele huvituvad tööstused neid lahendusi ka ellu viima, mida tarbijad neilt ootavad.“

Ebapopulaarne arvamus: majandus lähtub valedest alustest

Peebu hinnangul ei lähe jätkusuutlikkuse kontseptsioon kuidagi kokku tänase majanduse põhialusega ehk võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Ka kiire ja rohke tarbimine ehk kiirmood ei mahu jätkusuutlikkuse raamistikku. „Oleme maa seest välja pumbatud dopingu ehk toornafta baasil, väliseid mõjureid mitte arvesse võttes, n-ö odavate hindadega nii ära harjunud, et süsteemse muutuse rakendamine tarbida vähem, aga kvaliteetset, on väga keeruline ülesanne. Samas on see ainus viis, kuidas tõelist muutust globaalse ületarbimise mudelisse tuua.“