Rainer Pesti: ringmajandus vähendab muuhulgas ka julgeolekuriske

Rainer Pesti on ringmajanduse ärimudeli paadunud eestkõneleja, kelle ringmajanduse ja muutuste juhtimise alased teadmised on aidanud mitmetel ettevõttel uusi ärimudeleid luua. Lisaks on Raineri IT-alane haridus põhjus miks digitaliseerimine tema jaoks nii kesksel kohal on. Impact Day festivalil räägib Rainer lähemalt jäätmete käitlemise teemadel.

Millal ja miks tekkis sul huvi ringmajanduse ärimudeli vastu ja milline on selle tähtsus jätkusuutlikkuse edendamisel?

Huvi ringmajanduslahenduste vastu tekkis mul Ragn-Sellsis töötamise ajal, tõeline kirg teema vastu tekkis 2018. aastal, kui läksin Rootsi Swedish Institute’i muutuste juhtimist õppima. Seal keskenduti suuresti ringmajanduse ärimudelitele ja sellele, kuidas tänaseid ärimudeleid ümber kujundada ning ettevõtte strateegiat ja kultuuri muuta.

Millised on peamised väljakutsed ringmajanduse rakendamisel traditsioonilises tööstuses?

Suurim väljakutse on see, et ollakse seotud olemasolevate investeeringutega. Kui olemasolevasse tootmisesse ja tehastesse on investeeritud kümneid, isegi sadu miljoneid eurosid, siis soovitakse need investeeringud lõpuni ära kasutada.

Millised on võimalused ringmajanduse rakendamisel traditsioonilises tööstuses?

Üha rohkem minnakse toote müügilt üle rendile, et teenida suuremat marginaali. On aru saadud, et lihtsalt toote müümise asemel võimaldavad teenusepõhised mudelid – PaaS ja SaaS – teenida suuremat marginaali. Renditakse täna juba pea kõike: rasketehnikat, mööblit, lasteriideid. Ühe kvaliteetse riidepaariga kasvab täna üles keskmiselt viis last. Sellised mudelid võimaldavad teenida rohkem marginaali kui ühekordne müük, lisaks on võimalik hoida kliendid endaga seotuna. Näeme ju, et isegi kohvitopse renditakse ja varsti näeme, kuidas elektriautode akusid hakatakse rentima autost eraldi.

Üks suuremaid muutusi, mille ringmajandus toob, on materjalitööstus. Kui siiani kehtis põhimõte, et toorainet tootmiseks pidi ise maavarasid omama, siis nüüd võib Urban Maininguga panna püsti jäätmetest materjalide kaevandamise äri. Riigi majandust vedava toormetööstuse saab luua ilma neid materjale ise maapõues omamata. Kulda on elektroonikas rohkem kui kullamaagis, sama lugu on vase ja hõbeda ja teiste väärismetallidega. Elektriautode akud on täis ülikalleid materjale.

Täna disainime Eestis Jälle Technologies´iga hüdrometallurigilist protsessi, mis võimaldaks akudes olevad väärismetallid ringlusse võtta. Kui suudame valideerida õiged partnerid, siis on võimalus, et me mitte ei müü neid saadud metalle, vaid hakkame neid rentima ehk rendime n-ö molekule. Ragn-Sellsis arendasime tehnoloogiat, mis võimaldab Ida-Virumaal olevatest tuhkadest välja võtta kaltsiumi, magneesiumi, räni, alumiiniumi jms.

Kuna jäätmetest uute materjalide tootmine on oluliselt väiksema süsiniku jalajäljega, siis on ringmajandus ka suuresti vastus, kuidas globaalsed kliimaeesmärgid saavutada. See sama toote madal süsiniku jalajälg avab uksed, mis tihti Eesti tootjatele muidu suletuks jäävad. Näites põlevkivituhkadest toodetav kaltsiumkarbonaat on süsiniku jalajälje poolest maailmas konkurentsitult kõige väiksem. See on pälvinud Euroopas mitme ülisuure ehitusmaterjalitootja tähelepanu, sest Ragn-Sellsi toode aitab vähendada nende jalajälge.

Täna räägime, kas peaks Eestis hakkama fosforiiti kaevandama. Euroopa ainuke fosforiidi maardla asub Soomes. Teine võimalus on seda Eestis kaevandama hakata. Samas on olemas ka looduslik alternatiiv – loomasööda ja põllumajandusväetiste jaoks vajalikku saab väärindada ka reoveemudast, ja seda 80 protsenti väiksema süsiniku jalajäljega. Iga suurem linn võib oma fosfaatide tootmise püsti panna, ilma et peaks maa seest midagi kaevandama. VKG arendab plastjäätmete pealt polümeeride tööstust. Eesti Energia plaanib sama teha rehvidega. Eesti edulugu rasketööstuses on näiteks Estanc. Mõned ettevõtted, näiteks Cramo ja Ramirent, on välja töötanud edukad ringmajandusmudelid seda ise teadvustamata.

Käisin hiljuti Leedus konverentsil, kus enne minu ettekannet räägiti, kuidas 40+ vanuses elanikkond ei suuda turul toimuvate digitaalsete muutustega adapteeruda ja kaotavad konkurentsivõimes. Saal oli neid samu – minuvanuseid 40+ poisse ja tüdrukuid – puupüsti täis, kes vaikselt kuulasid ja mõtlesid, et appi mis rongist ma nüüd olen maha jäänud. Arvan, et ringmajandusega läheb samamoodi, et väga paljud ettevõtjad istuvad ühel hetkel konverentsil ja mõtlevad, kuidas me selle maha magasime.

Kuidas võib digitehnoloogia ja innovatsioon aidata kaasa jätkusuutlikkuse eesmärkide saavutamisele ettevõtetes ja organisatsioonides?

Tehnoloogial on tohutu roll. Enamus ringmajanduse ärimudeleid tugineb digitaalsele platvormile. Näiteks Bolt – mis edu neil oleks olnud, kui nad oleks teinud digitaalsel platvormil põhineva jagamisäri asemel klassikalise taksofirma. Blockchain-tehnoloogia toob läbipaistvad tarneahelad, mis muudab n-ö hallidel aladel tegutsemise kulukamaks, AI võimaldab andmebaaside analüüsi ja ettevõtete tegevuste optimeerimist, sh energiakasutust. Kosmosetehnoloogia aitab ennustada kliimamuutuste mõju ja monitoorida planeedi tervist reaalajas. Tehnoloogia aitab ka süsiniku sidumisel, puhta energia tootmisel ja selle juhtimisel ning salvestamisel.

Kui viis aastat tagasi rääkisin, et ühel päeval on võimalik jälgida iga pakendi teekonda ja selle tootmise süsinikujalajälge, tundus see ulmeline. Täna on see tänu RFID-trükitehnoloogiale ja reaalaja andmekorje tehnoloogiatele reaalsuseks saamas.

Milline võiks olla tulevik seoses ringmajanduse ja jätkusuutlikkusega ning millised järgmised sammud nende valdkondade arendamisel?

Turul saavad muutusi juhtida peamiselt kaks osapoolt: tarbija või seadusandlus. Täna tundub, et seadusandlus, eriti Euroopas, teeb seda jõulisemalt. Selle põhjuseks on Euroopa tööstuse sõltuvus mitte-demokraatlikest riikidest, nagu Hiina, Venemaa ja Valgevene. Neist riikidest tuleb Euroopa tööstuse jaoks kriitiline tooraine, mis tekitab omakorda majandus- ja julgeolekuriske. Euroopa tööstuse jaoks kriitiliste toorainete hulk on kasvanud kümne aastaga 14lt elemendilt 34le. Ainuüksi elektriautode akudes sisalduvatest elementidest 95 protsenti tuleb Hiinast, samas soovime aastaks 2032 elektriautodele üle minna.

Sellest sõltuvusest on saamas tohutu majanduslik- ja julgeoleku risk. Üks peamiseid võimalusi neid riske maandada on edendada ringmajandust, et seda materjali, mis on toodetud, saaks võimalikult kaua kasutuses hoida ja korduvalt uuesti kasutada.

Ringmajandusel on ka hindamatu roll kliimaeesmärkide täitmisel. Tänapäeva looduslikel allikatel põhinev materjalide- ja toiduainetööstus moodustab poole globaalsetest emissioonidest. Materjalide ümbertöötlemine on oluliselt väiksema jalajäljega, tihti võimaldades säästa 80-90 protsenti süsinikuheitmetest. Kui suudaksime globaalselt kümme protsenti sellest materjalist, mis täna täiendavalt toodetaks, ringlusse suunata, oleksid meil kliimaeesmärkide täitmiseks head võimalused.

Milline on sinu ebapopulaarne arvamus jätkusuutlikkuse teemal?

On paratamatu, et suuremate muutustega kaasneb põlvkondade ja arvamuste konflikt. On neid, kes näevad muutustes võimalusi, ja on neid, kes on sõltuvad olemasolevatest suurtest investeeringutest.

Kommunikatsioon rohepöörde tegelikust tähendusest on olnud puudulik. Green Transition tähendab üleminekut uuele vastutustundlikule ja väärtusloomele keskenduvale ühiskonna- ja majandusmudelile, mitte 180-kraadist pööret, kus kõik tuled lähevad kustu ja käed tuleb rinnale risti panna.

Eestis ei tajuta kliimaprobleeme, sest need ei ole meid veel otseselt tabanud. Majanduse konkurentsi seisukohalt oleme aga ühed esimesed, kes saavad negatiivseid tagajärgi tunda, sest meie peamised eksportturud on otsustanud olla ringmajanduse ja kliimaneutraalse majanduse eestvedajad. Samas aitab see Põhjamaade turgudelt saadav õppetund aitab meil ka n-ö läbi valu kohaneda, ja globaalses pildis oleme arvatavasti siiski esirinnas.

Milline on suurim unistus?

Kasutades Peeter Koppeli sõnu: „Meid ootab ees hollywoodilik stsenaarium ehk „The Good, the Bad and the Ugly“.“ (vihje 1966. aasta kultusvesternile – toim). NASA ja IPCC raportid näitavad, et järgmise 50 aasta jooksul ootab meid saastatusest, liigirikkuse kahanemisest, ületarbimisest ja kliimasoojenemisest tingitud kriisid.

Minu suurim unistus on, et meil oleks piisavalt poliitilist ja ühiskondlikku julgust sõlmida raskeid kokkuleppeid, mis tagaksid globaalse kliimaeesmärkide täitmise. Kõlab ehk natukene suhkruvatiselt, aga minu soov – kõiki megatrende arvestades – on, et minu lastel ja nende sõpradel oleks vähemalt sama hea elukeskkond kui on olnud minu põlvkonnal.