Sorteerimine – tülikas, kulukas ja aeganõudev

Jäätmete sorteerimine – tülikas, kulukas ja aeganõudev? Jah! Just selliselt mõtleb enamus meist. Seda eriti, kui kuuleme uute, karmimate sorteerimisnõuete jõustumisest. Miks me seda teeme ning kas kõigile muredele on üks maagiline lahendus?

Mugavuse varjatud hind

Ülemaailmne linnastumise määr moodustab tänavu 55%. See tähendab, et kõigist maamunal elavatest inimestest 4,5 miljardit elab linnades. Jäätmeteke on seejuures linnades umbes 3 miljonit tonni jäädet iga päev – taaskasutatakse nendest kõigist vaid 0,6 miljonit tonni (19%). Sellise statistikaga võiks juba praegu teha arutelule lõpu ja järeldada, et olukord on nukker. Samas, miks peaksime me piirduma, kui asi läheb veel põnevamaks…

2050. aastaks elab maamunal eelduslikult pea 10 miljardit inimest, kellest juba 7 miljardit paikneb linnades ja tekitavad nad kõik kokku ühes päevas umbes 7 miljonit tonni jäädet. See tähendab, et võrdlemisi lühikese, 25-aastase perioodi jooksul jäätmeteke linnades rohkem kui kahekordistub. Nende igati suurejooneliste ennustuste taga peitub kurb tõsiasi, et meie olemasolevad jäätmemajanduse süsteemid ei ole võimelised isegi praeguste, oluliselt tagasihoidlikumate numbrite korral jäätmeid keskkonnasõbralikumalt käitlema.

„Keskkonnasõbralikult“ tähendab jäätmete taaskasutamist – mitte ladustamist, võimalusel mitte põletamist ja loomulikult mitte metsa alla viskamist. Paraku on aga just need arvatavasti kõige mugavamad jäätmete „käitlemise“ viisid. Seejuures on tähtis märkida, et mugavus on antud kontekstis vaid praeguste kohustuste edasilükkamine. Tihti ka unustame, et kohustuste edasilükkamisega kaasneb intress, mis lõpuks tuleb ikkagi tasuda. Tänase probleemi lahendamine on homme kallim.

Jäätmemajanduse kontekstis tähendab see lihtsalt seda, et algselt sorteerimata või valesti sorteeritud jäätmeid on palju keerulisem sorteerimiskeskusest taaskasutusse suunata ja seda isegi uusimate tehnoloogiate abil. Mis võinuks olla üks lihtne lisaliigutus prügikasti juures, muutub võimatuks teoks sorteerimisliinil. Selle tulemusena jääb parimaks taaskasutamise viisiks põletust, et vähemalt mingigi väärtus energia kujul kätte saada.

10 miljonit puud ja veel rohkemgi andmepunkte

Jäätmed on oma olemuselt raisatud ressurss, seda enam, et ainuüksi järgmise 25 aasta jooksul tõuseb jäätmeteke 80% võrreldes praegusega. Puhtalt korraldatud kohtkogumine võimaldab aga vähendada nii jäätmeteket kui ka toorme kaevandamist. Jäätmeliikide osas on esikolmikus globaalselt biojääde (44%), paber ja papp (17%) ning plast (12%). 2050. aasta kontekstis tähendab see seda, et ühes päevas tekib maailmas 3,1 miljonit tonni bio-, 1,2 miljonit tonni paberit ja pappi ning 0,8 miljonit tonni plastjäädet.

Võttes aluseks näiteks ainult paberi ja papi jäätmed, saame puhta kohtkogumise süsteemi korral iga päev tekkivast paberi ja papi jäätmetest 0,8 miljonit tonni taaskasutatud paberit. See omakorda hoiab päevas kokku 10 miljonit puud. Sarnane loogika toimib nii bio, plasti kui ka teiste jäätmeliikide kohta. Puuduliku kohtkogumise süsteemi või valesti sorteerimise korral ei saa aga isegi suure tahtmise korral tekkivat segajäädet liikideks eraldada – paber ja papp on bioga läbivettinud ning plast on selle kõigega tugevalt koos. Saadus ei sobi isegi enam kompostiks tema reostuse tõttu.

Puhas kohtkogumine tagab seega eos materjali väärtuse ning muudab ka kogu jäätmekogumise protsessi tulusaks. Selliselt kaob ka koheselt igal mõistlikul jäätmeettevõttel soov viia jääde prügimäele või põletusse. Puhtast jäätmest on palju lihtsam ka andmeid koguda. WasteLocker kasutab näiteks kohtkogumise andmeid, et analüüsida tekkivate jäätmete koguseid ja detailseid liike. Näitena võimaldab selline andmekogumine tuvastada ühekordseid pakendeid ning asendada need korduvkasutatavate lahendustega. Mõju läheb seega üle jäätmete taaskasutamisest jäätmete vältimisele. Ilma andmeteta pole see võimalik.

Haridus on kõige alus

Niisiis on kohtkogumine palju enamat kui lihtsalt seadusega nõutud tegevus, ent valdavalt on kohtkogutud jäätmete puhtus alla aktsepteeritavate tasemete. Liigiti kogumise kastides leidub kõike muud peale puhta jäätme, näiteks paberikonteiner võib sisaldada kuni 80% valesid jäätmeliike. See tähendab, et näiliselt bio, paberi või pakendi prügikast kontoris või kodus sisaldab tegelikult olmejäädet. Praktika näitab korduvalt, et ainuüksi erinevate jäätmeliikide jaoks prügikastide tekitamine ei taga tulemust ning loob petliku ilme – teisisõnu „rohepesu“.

Osa probleemist tuleneb inimeste ignorantsusest: tahtlik valesti sorteerimine või teadlik mitte-sorteerimine. Peamine põhjus on aga inimeste teadmatus. Ühest otsast puudub inimestel usaldusväärne tugipunkt, kelle poole saaks küsimustega koheselt pöörduda, ning teisalt ei ole proaktiivset abilist, kes võimaldaks juba ennetavalt inimest tagasisidestada, kas ta sorteerib õigesti. Kombineerides mõlemad omavahel kokku on võimalik luua täiuslik kohtkogumise süsteem. See loob vastavad ajendid vastutustundlikuks jäätmekäitluseks, mis omakorda tagab puhtamad jäätmed ja palju efektiivsema ringmajanduse.

Jäätmete sorteerimise haridus on seega hädavajalik lüli kogu protsessis. Protsessis, mis võimaldab väikeste kuludega tagada keskkonna puhtuse, vähendada toormaterjali vajadust ja jäätmeteket. Korduv harimine ja koolitamine kinnistab teadmised, tagab uue põlvkonna teadlikkuse ja muudab kogu protsessi puhtamaks ning säästlikumaks.