Metsa ei saa harida nagu põldu ja end veenda, et elurikkust see ju ei mõjuta

Mõistlik metsamajandamine on tulevikkuvaatav, ütlevad seitse Eesti metsade teemasse süvenenud teadlast.

Möödunud aasta lõpul saime maaülikooli teadlastelt ootamatu uudise: alternatiivne, maa-ameti kaarte ja Eesti metsaalade takseerandmeid ühendav puuliikide, tagavara ja vanuse leidmise meetod andis tulemuseks senisest ligi 90 000 hektarit rohkem metsamaad. Eesti metsaalade kogupindala kasvas 2,42 miljoni hektarini. Kogu meie maismaast katavad metsad lausa 53,3%. Majandusmetsadest, millest suur osa on nõukogude ajal kasutusest välja jäänud põllu- ja rohumaad, on üle kolmandiku raieküpsed või üleküpsenud. Nende andmete järgi jagub metsa raiumiseks küll ja veel.

Eesti taimekasvatuse instituudi teadur Elina Karron on peale teadustöö teinud üle 30 aasta loodus- ja ilmavaatlusi. Metsaomanikuna on ta metsa nii raiunud kui ka istutanud, aga samuti elanud üle päeva, kui tema maja kõrvalt võeti põline riigimets viimse puuni maha. „Eestimaa on metsasem kui varem, kui võrrelda n-ö mõisate aja ja sõjaeelse vabariigi ajaga. Ent Eestis palju ringi liikuva ja metsas seenel-marjul käiva inimesena näen ka palju räpsikut ning metsaraietega rikutud marja- ja seenekohti. Puid on pärast raiumist jäetud metsa vedelema, neid on raiutud lohakalt, langid on segi pööratud. Aga on ka ilusat ja hästi majandatud metsa.”