ARVUSTUS | Läänemere tulevik on kõhubakterite vohamine ja kohalike liikide suremine

Hinnanguliselt pool Suure Vallrahu korallidest on kliimamuutuse tõttu hukkunud. Samamoodi ähvardab kliimasoojenemine elu Läänemeres. Lootust hullema ärahoidmiseks on, kuid selleks tuleb kiirelt tegutseda, kirjutab Cambridge’i ülikooli kliimamuutuste majanduse vanemteadur Annela Anger-Kraavi, kes käis vaatamas Meremuuseumi näituseid „Tundmatu ookean” ning „Läänemeri maailmameres.”

Meri on alati inimesi paelunud: ta on abiks vabaduse tuult juustes nautivatele seiklejatele ja kaupmeestele, kandes nende laevu kaugetele maadele, ta pakub leivakõrvast ning jutuainet müstilisele lugudele. Me nagu tunneks teda natuke, aga samas ei tunne ka. Me armastame, austame ja kardame teda.

Saarlasena ei ole minu jaoks suuremat armastust kui meri ja ausalt öelda, kui oleks võimalik, siis mujal ma ei olekski kui merel. Üles kasvasin ma teadmisega, et meri annab ja meri võtab. See kõlab nagu enda iseenda usaldamine võimsama saatuse kätte, aga samas annab sellega leppimine ka hingerahu. Ja ikkagi tahame me merest rohkem teada, olgu siis meie kodusest Läänemerest või kaugetest ookeanidest – tahame teada, mida nad varjavad oma lainete all. Kiiresti muutuvas maailmas on nendest teadmistest palju abi. Kui me teame millestki rohkem, aitab see teadmine meil mõista selle nähtuse tähtsust ning olemust – kuidas see end ümbritsevat mõjutab ja mis mõjutab seda.

Lennusadamat külastav Ameerika Loodusloomuuseumi näitus tundmatutest ookeanidest ning sellega koos korraldatud Meremuuseumi näitus Läänemerest maailmameres pakuvad võimalust piiluda lainete alla ja näha ning mõista asju, mis muidu silmale hoomamatud. Maailmameri katab umbes 70% maakera pinnast, sisaldab 97% Maal olevast veest ning avastamisrõõmu jätkub siin kindlasti veel aastakümneteks. Näitusel saab näha hiljutisi uusi avastusi ookeanisügavustes olevast elust. Kuueaastane vennatütar Anni rääkis veel pikalt pärast Meremuuseumis käimist, et ookeani põhjas on helendavad kalad, et vesi vajutab kätele ning et vaalad on niiii suured.

Minule on näitus huvitav selle poolest, et see on üks väheseid kohti praegu Eestis, kust saab ka teada, kuidas kliimamuutused ookeanidele ja meredele mõjuvad. Merealune elu ja ilu, mida näitusel näha, on kliimamuutuste kiirenedes ohtu sattunud.

Oluline kliima reguleerija

Ookean neelab üle 90% liigsest soojusest, mis on inimeste tegevuse tõttu kliimasüsteemi pääsenud. Samuti võtab ookean endasse pea kolmandiku inimtekkelisest süsihappegaasi heitmetest. Süsihappegaas lahustub vees, vesi hapestub ja lahustab omakorda mereloomade kodasid, mis sisaldavad kaltsiumi. Nii on Austraalia teadlaste hinnangul hukkunud praeguseks pool Suure Vallrahu korallidest ja vähenenud seal elavate kalade hulk. Korallide jaoks ei tähenda inimtekkelise kliimasoojenemise piiramine 1,5 kraadile, nagu inimkond on endale kohustuseks võtnud, midagi head. Nende jaoks on hukatuslik juba praegune 1,1-kraadine soojenemine. Näitusel saab näha, kuidas teadlased uurivad, milliseid koralle on võimalik veel päästa. Hapestumine ohustab ka teiste mereelanike elusid, näiteks tillukesi tiibjalalisi, kes on toiduks kaladele ja vaaladele.

Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel (IPCC) kirjutas 2019. aasta septembri eriaruandes maailmamerest ja krüosfäärist muutuvas kliimas, et nelja- kuni viiekraadise inimtekkelise soojenemisega kaasneb 2100. aastaks kuni üle meetrine maailmamere pinna tõus (võrreldes 1986.–2005. aasta keskmisega).

Meretase tõuseb (keskmiselt 40 sentimeetrit, maksimaalselt 60 sentimeetrit) sajandite jooksul ka siis, kui ülemaailmne keskmine inimtekkeline temperatuuritõus jääb kahe kraadi piiridesse. Järgnevate sajandite jooksul võib kasvuhoonegaaside emiteerimise jätkudes tõusta meretase kahe kuni viie meetri kõrgusele.

2050. aastaks elab madalatel rannikualadel umbes miljard inimest, kelle elu ja igapäevaseid tegevusi merepinna tõus otseselt ohustab, lisaks kannatavad kahjustusi teed ja sadamad. Osade nende inimeste kodud jäävad vee alla ning neil tuleb elama asuda mujale, mis võib kaasa tuua uusi rändekriise ja demograafilisi muutusi.

Liustike ja igikeltsa sulamine on viimase kuue aasta jooksul kiirenenud kaks korda ja prognooside järgi suureneb see tulevikus veelgi. Liustike sulamisega, eriti Gröönimaal ja Antarktikas, kaasneb ka merepinna tõus, mis on praeguseks kaks ja pool korda kiirem kui enne 2005. aastat. Samal ajal väheneb hoovuste kiirus maailmameres, mis võib omakorda meie piirkonnas kliimat jahutada. Ka Arktikas ei ole lood paremad – 2020. aasta oktoobris registreeriti kõige vähem polaarjääd oktoobrikuu mõõtmiste ajaloos.

Suurenevad ka ajalooliselt haruldased ekstreemsed ilmastikusündmused, nagu kõrgveed, tugevad tormihood, troopilised tsüklonid ning kuumalained merel. Mõnes piirkonnas võib rannikute ajalooliselt kõrgeim veetase tulla ette juba igal aastal alates 2050. aastast.

Eriline meri

Meremuuseumi näitus Läänemerest maailmameres viitab, et Läänemerd ei saa päris omaette vaadata, kuid samas on tegu erilise merega. Meri on siin noor ja vähesoolane, tundlik muutustele ning päris oma liike selles nagu polegi.

Mida tähendavad aga kliimamuutused Läänemerele? IPCC eriaruandel on Läänemere kohta nii mõnigi teadustöödel põhinev järeldus. Näiteks tuleb soojenemisega kaasa soojalembeseid võõrliike, samas kui kohalikud liigid kolivad põhja poole ja surevad välja. Orgaaniline aine laguneb kiiremini ja hapnikku ja vähemaks, mis häirib kohalikku elustikku ja tekitab meres niiniimetatud surnud tsoone.

Praeguse kliimasoojenemise trendi jätkudes võib aastaks 2050 suureneda kuni kaks korda Läänemere ala, mis on sobilik Vibrio bakteritele, mis põhjustavad kõhuhaigusi, kaasa arvatud koolerat. Sellega muutub nakkusohtlikumaks ka kalade ja teiste kohalike mereandide söömine.

Suureneb ohtlike vetikapuhangute tõenäosus ja ulatus. Lainekõrgus võib tuulesuuna muutuse ja tugevama tuule tõttu tõusta Läänemeres 35 sentimeetrit.

Samas kinnitab raport, et meil Eestis pole kliimamuutustest tingitud merepinna tõusu tarvis karta. Meremuuseumi näitus seletab nii mõnegi IPCC sõnumite taga oleva nähtuse lihtsalt ja selgelt lahti. Leidub ka muud põnevat avastamist. Näiteks saab klotsidega mängides avastada, kui palju on ühes kuupmeetris Läänemere vees soola, taimi või loomi. Aga ka seda, et meie lähedal merepõhjas on üks suurimaid meteoriidikraatreid maailmas.

IPCC raport ütleb, et lootust on. Kliimasoojenemise hullemate tagajärgede ärahoidmiseks tuleb kasvuhoonegaaside emissioone vähendada kiiresti igas eluvaldkonnas ja igaüks meist peab midagi ära tegema. Nii saab ookeani mõjutavaid kliimamuutuste riske märkimisväärselt leevendada, kuid mitte täielikult vältida. Juba toimuvate kliimamuutuste mõjud kasvavad sajandi keskpaigani isegi siis, kui praegu lõpetada nafta, maagaasi, kivisöe ja põlevkivi põletamine.

Lisaks tuleb kasutusele võtta laialdasi meetmeid ookeanide ja krüosfääri kaitseks, taastada kahjustatud ökosüsteeme, majandada ressursse ennekõike ökosüsteemi heaolu silmas pidades ning vähendada erinevaid keskkonnakahjustusi. Kui see õnnestub, siis võivad suures osas säilida ka merega seotud ökosüsteemid ja hüved, mida inimesed nendest saavad. Seda kõike aga ainult juhul, kui inimtekkeline kliimasoojenemine ei ole suur ja jääb 1,5 kuni kahe kraadi piiridesse.

Mered ise pakuvad võimalust taastuvenergia, näiteks tuule- ja laineenergia toomiseks, mis aitab kaasa kliimamuutuste pidurdamisele ning uute ettevõtete ja töökohtade loomisele.

Näitus “Tundmatu ookean” on Meremuuseumis avatud 25. aprillini ja “Läänemeri maailmameres” 18. juulini.