Tuleb mõista, et rohepööre ei ole probleem, vaid üks võimalik lahendus tegelikule probleemile - globaalsele soojenemisele, mille on põhjustanud kasvuhoonegaaside emissioonide kontrollimatu kasv. Seega ei ole rohepööre eesmärk omaette, vaid just globaalne soojenemine on tegelik põhjus, miks me maksustame keskkonnamahukat tootmist ja keskendume taastuvate energiaallikate eelisarendamisele. Sellise maksustamise eesmärk on, et põlevkivielektri tootja maksaks kinni enda tekitatud keskkonnamõjud. Samuti tähendab see, et võimalike alternatiividena põlevkivielektrile ei olegi meil valida muu, kui tuumaenergeetika ja rohepöörde vahel või moel või teisel neid kahte kombineerida.

Globaalne soojenemine ei ole teemana üles kerkinud eile ega täna. Ometigi avastame alles nüüd, et me ei ole tagajärgedega tegelemiseks valmis. Olukorras, kus teame juba ammu, et keskkonnamahuka tootmise päevad on loetud, ei ole tehtud vajalikke otsuseid tootmismahtude asendamiseks. Tänased kõrged elektrihinnad ei ole seega mitte taastuvenergeetika „süü“, vaid pikaajalise kroonilise alarahastamise ja riiklike prioriteetide puudumise tulemus.

Eeltoodut arvestades ei ole rohepööre ja sellega kaasnenud kõrged elektrihinnad mitte probleem, vaid tagajärg. Seda kinnitab lihtne aritmeetika – ulatuses, milles Eestis on korraldatud vähempakkumisi taastuvenergia tootmisvõimsuste lisamiseks, on seda tehtud arvestusega, et toetuse summa koos elektri turuhinnaga ei tohi ületada 93 eurot/MWh. Teisisõnu oleks toetuse määr ümmargune null ka tänasest kolmandiku võrra madalamate elektrihindade juures. Huvi vähempakkumiste vastu on olnud ülisuur, mis näitab, et taastuvenergeetika on konkurentsivõimeline ka tänasest oluliselt madalamate elektrihindade juures.

Peame arendama energiasalvestust


Tegelikult juba aastakümne jagu on erasektor palavikuliselt üritanud läbi murda riiklikest takistustest uute elektrijaamade ehitamisele, aga alati on ületamatu probleemina välja toodud riigikaitselised huvid või muud küsimused. Täna näeme selle poliitika vilju. Sellises olukorras ei ole kohane väita, et tuul või päike ei suuda Eesti elektritarbimist piisavalt toetada. Meil on konkurentsivõimelist elektritootmise võimsust lihtsalt liiga vähe. Koostöös muude teguritega on see andnud meile tänased kõrged elektrihinnad.

Iroonilisel kombel on taastuvenergeetika kritiseerijate ridadega liitunud Riho Terras, endine Kaitseväe juhataja, kelle ametiajal peatati Eesti taastuvenergeetika areng pea aastakümneks. Terras on oma arvamusartiklis asunud taaskord süüdistama rohetootjaid, seekord selles, et nende elekter olla liiga kallis ja lisaks ka juhitamatu võimsus. Ometi ehitatakse nii Leedus kui ka Soomes, kus regulatiivne keskkond on olnud toetavam, taastuvenergiavõimsust kohati juba ka ilma igasuguste riiklike dotatsioonideta.

Ehkki taastuvenergeetika on tõepoolest suuresti juhitamatu tootmisvõimsus, ei pea see tähendama lootusetult kõikuvaid elektrihindu. Selle vältimiseks vajavad eelisarendamist nii energiasalvestus kui ka tarbimise juhtimine, mis võimaldaks kallimatel tundidel tööstusettevõtete-poolset nõudlust vähendada ning odavamatel tundidel seda suurendada.

Et asjad õiges suunas liikuma saada, peame kuulama just taastuvenergeetika valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid ja tegutsema, et nende tegevust takistavaid kitsaskohti lahendada. Selge on, et taastuvenergia arendajate materdamise me tänasest kriisist välja ei tule.

Seega ei ole rohepööre eesmärk omaette, vaid just globaalne soojenemine on tegelik põhjus, miks me maksustame keskkonnamahukat tootmist ja keskendume taastuvate energiaallikate eelisarendamisele. Sellise maksustamise eesmärk on, et põlevkivielektri tootja maksaks kinni enda tekitatud keskkonnamõjud. Samuti tähendab see, et võimalike alternatiividena põlevkivielektrile ei olegi meil valida muu, kui tuumaenergeetika ja rohepöörde vahel või moel või teisel neid kahte kombineerida.