Keskkonnaministri lemmiksõna, millega oma sõnavõtte mõõdukaks ja pehmeks tempida, on ‘tasakaal’. Ikka tasakaal, tasakaal, selles vaimus peaksid sündima ka igasugused kompromissid keskkonna osas, näiteks merenduses, looduskaitsealade küsimuses, metsanduses. Muidugi iga tasakaal on mingisugune tasakaal. Ka see, et intensiivse metsade üleraie tagajärjel raiujad rikastuvad, kuid metsade linnustik vaesub, on mingisugune tasakaal. Aga see ei ole kindlasti ei paratamatus ega õiglus.
Kõigi nende loodusvaenulike kompromisside hulgas häirib mind just selline, kõige silmakirjalikum lähenemine, mida kutsuksin suure ja väikse Peetri kompromissiks. Loodan, et lugeja on tuttav muinasjutuga, kus süüakse alati tühjaks väikse Peetri leivakott enne, kui suure oma avatakse ning sealt pisikesele enam ei jagata, väike Peeter aga andestab korduvalt vägivalla ja langeb pidevalt oma suuremeelsuse ohvriks. Ehkki inimene on ennast ajalooliselt ka väetiks pidanud, siis seekord oleme muinasjutus kuni süsteemi säilenõtkuse katkemiseni mõnda aega ilmselt suure Peetri rollis. Me võtame rahuliku südamega, aga ei anna vastu.
Eriti raske on taluda sellist lähenemist, kui tegu on sulaselge looduskaitseküsimusega. Mida ma silmas pean? Eks ikka seda juhtumit, kus hiljuti Rasmus Ruuda majandusministeeriumist teatas, et ”Oleme pakkunud välja kompromissi, et muuta moodustatava looduskaitseala piire selliselt, et saame säilitada nii potentsiaalse lubjakivivaru kui merikotkaste elukeskkonna” ja seda kõike ühes ja samas kohas. Sellist sorti kooslus oleks varsti loodav Sõrve looduskaitseala, kus elavad muu rikkaliku elu sees haruldased ja pelglikud I, II ja III kaitsekategooria liigid nagu karvasjalg-kakud, laanerähnid, merikotkad, aga ka kopad, turbafreesid, kaevurid jt. Kas pole ilus kompromissmõte, kus kõik järsku mahuvad harmooniliselt ühte metsatukka ja saavad koos “säilitatud”?
Lisaks pangem tähele, et looduskaitseala on mitmekordselt suurem kui need imepisikesed kaevanduseaugukesed otse selle südames. Umbes nii, nagu oleks kellegi supi sisse sülitatud. Loodusuurijatel pole aimugi, kuidas selline kooselu metsas küll käiks, kas laenutame kakkudele imepisikesi kõrvatroppe? Üks kaevandajatest, AS Trev 2 esindaja Sven Pertens väidab, et kahjuks puudub protsessis “tasakaal”, nad kaevandaksid ühes kohas ainult 5-10 aastat ja hiljem “taastaksid” kaevandusala. Milline suurepärane pakkumine.
Huvitav, palju raha võtaks, et seeneniidistikku ja samblikke taastada? Ilmselgelt nad ei lisa selliseid asju oma äriplaani, need jäävad kahjudeks, mille kannab keegi teine. Kogu kompromissettepanekut kokku võttes – inimesed saaks oma koore riisutud, jäägid jääksid ülejäänud tegelastele. Ikka ampsab suur Peeter eelisjärjekorras väikse leivakoti sisu, nõuab “jagamist” ja soovitab, et kui pisikesel on nälg, siis saagu hakkama, loodust on ümber kui palju.
Loodan, et nüüdseks on paralleel selle toreda muinasjutuga juba selge. Kusjuures kui kogu see häda ja ikaldus kaevanduste näol Sõrve kaitseala ei taba, siis suur Peeter on juba teise leivakotist ampsu saanud – kaitsealale peab piisama vähemast ruumist kui ekspertide poolt soovitatud, selline on “kompromiss” valla, elanike, keskkonnaameti ja majandusministeeriumi vahel.
Et mitte tuua seda välja kui üksikut markantset juhtumit, millega on veel täitsa lootust, et kaine mõistus võidab, siis võib möödaminnes mainida, et Eestis on võimalik seaduslikult raiuda Natura 2000 aladel ja loomulikult kasutatakse seda võimalust aktiivselt. Väike Peeter peab sealgi püksirihma pingutama ja hakkama saama.
Lisaks äsja vastu võetud, ehkki looduskaitsjate poolt metsadele äärmiselt ohtlikuks peetud nn puidupõletamise eelnõu biomassi põletamise teemal Narva kateldes, mille ainsad piirangud on majanduslikud, samas kui põlevkiviga koos katlasse mineva puidu päritolu kohta ei küsi keegi, vaid suusoojaks lubatakse, et “väärtusliku” puidu põletamise eest on karistused karmid. Milline kindlustunne, lausa kivi kukkus südamelt, see lubadus ju ometigi hoiab loodust? Aga oi, ülejäänud raielangi puud lähevad samuti tööstusele. Mis siis raiutava metsa ökosüsteemist väiksele Peetrile jääb? Reaalsus on, et väiksele Peetrile jäävad metsa tühjad langid ja trööstiks kuuseistikud.
Siinkohal võib rääkida sellestki, kuidas RMK kaasamiskoosolekuid läbi viib – kõik on paigas ja planeeritud, väiksele Peetrile ehk loodusele seda kaitsvate kohalike näol on reserveeritud otsustamine mõnede säilikpuude jm sümboolse osas, sest ehk tahab ka vähem esindatu kunagi natuke süüa. RMK jaoks polegi tulevikus metsa, ja selle lähedale otsustajat ja inimest tarvis, kuna kes see ikka hundiga tahab tõtt vahtida, enne kui tema kodu hävitab.
Isegi puude istutamine tehakse varsti juba praegu katsejärgus oleva isesõitva robotiga, millele oleks just eriti kohane lagedaks raadatud lageraielangil ringi rallida. On aru saada, et praegu on meie ideaaltulevik, et puid saab maha võtta ja istutada justkui Farmville’i mängus. Kui kannatanuid ei näe, siis pole neid olemas.
Muidugi tahaks suur Peeter üha uuesti ja uuesti väikse Peetri kotikesest süüa – nüüd on plaanis uus seadus, mis annab kõrgendatud avaliku huvi alad omavalitsuste mõjusfääri ning bürokraatliku protsessi tagajärjel kuuldavasti neid lausa maagiliselt vähendab. Väidetavalt lausa 37 000 hektarit läheks sellise seaduse korral tulevikus suure Peetri rasvasesse makku ja rahvale jäävad väga tõenäoliselt seedejäägid ehk lageraielangid.
Viimase näitena toon mitmesuguste tegevuste rahastamise Keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu, kus metsamajandajate MTÜde promotegevused saavad põhilise leiva ja looduskaitsele keskendunud MTÜdele jääb leivapuru. Rahastus lubati üle vaadata, KIKi nõukogu esimees Tõnis Mölder jahus taas põhjapanevast “tasakaalust” toetuste osas. Alles järgmisel suvel, kui uus rahastus otsustatakse, saame näha, milliseks tema tasakaal kujuneb. Mõni poliitik, isikut mainimata, on üldse väljendanud pahameelt, et keskkonda kaitsvaid ühendusi rahastatakse, peab ju nagu muinasjutus, väike Peeter tööd tegema tühja kõhuga ja vajadusel sööma loodusande.
Aga selline suhtumine ja see, mis toimub, ei ole paratamatus, neid otsuseid teeme ju meie ise või vähemalt need, kelle me ise oleme valinud. Need ei ole suvalised kurvad üksikjuhtumid, see on järjekindel käitumismuster siinsamas Eestis, mida tuleb murda, sest inimesed peavad õppima loodust teiste elusolenditega jagama. Ei ole okei silmi kinni panna, tundes emotsionaalset dissonantsi ja lootes, et küll see väike Peeter kuidagi hakkama saab. Keegi ei taha pahandusi, muinasjutuski väike Peeter pidevalt heitub ähvardustest. Nii ähvardatakse meilgi ju pidevalt, et rohelistele erakondadele antud hääl läheb kaotsi või kui me teeme päriselt rohepöörde, siis elame kõik pärast seda pimedas koopas.
Kuskil kaasamiskoosolekul olevat käiku läinud seegi argument, et kui me metsa maha ei võta siis õpetajate palk ei tõuse jne. Teadlased kinnitavad meile iga päev, et nii edasi ei saa ning kompromissid loodusega pole üldse tegelikult võimalikud sellisel viisil, nagu meie neid inimühiskonnas mõistame. Eestis on samad hädad nagu ülejäänud maailmas, miks küll lollitame ennast soovmõtlemisega, et meil on asjad paremini? Eestis väheneb samamoodi elurikkus, soojemasse kliimasse tungivad võõrliigid, kaevandused rikuvad pinnast ja põhjavett, kuivendamine võimendab põudasid.
Poliitikutel ja meil kõigil tuleb suuta endale peeglis silma vaadata ja küsida, kas me Eestis tõesti paremini ei saa või pigem ei viitsi midagi ette võtta. Suur Peeter lõpetas oma ahnuse tõttu väikse Peetri soovitusel praeahjus, ma sooviks meile Eestis õnnelikumat saatust.
“Järgmine põlvkond” on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad igapäevaselt kliimamuutuste leevendamise nimel.
