JÄRGMINE PÕLVKOND | Looduse hoiuks peab kasvama mõistus, mitte majandus
(64)
Sel sügisel möödus kolm aastat esimesest koolinoorte kliimastreigist Rootsis, mis on aastate jooksul toonud lainetena tänavatele miljoneid. Streikidest inspireerituna toimub täna ka Eestis järjekorras 142. noorte kliimastreik.
Kasvuhoonegaaside emissioonid on selle aja jooksul tõusnud, looduslikke ökosüsteeme hävitatakse aina suuremas mastaabis ja rohkem ja kliimakütmise katastroofilised mõjud inimtegevusele on jõudnud ka globaalse põhja tagaaeda. Poliitika tasandil on peetud kaks üleilmset ja kümneid väiksemaid konverentse. Leides end keset kriisi, tasub küsida, millele on üldse mõtet loota?
Aina võtame, midagi tagasi andmata
Kliimaaktivistidega on meie peamine sõnum on olnud lihtne: palun kuulake teadlasi ja asuge tegudele! Ometigi jälgides poliitikute sõnavõtte, tõden, et teadlaste sõnu ignoreeritakse ja lahendused käivad äri nagu tavaliselt rütmis.
Glasgow’s kliimakonverentsil tulid poliitikud avalikuks uhke metsadeklaratsiooniga: peatame metsade hävitamise järgmise üheksa aasta jooksul! Eesmärk iseenesest on ilus ja õige, kuid arvestades laiemat tausta, naeruväärne.
Ligi seitse aastat tagasi püstitati sarnane eesmärk, mille tulemusena metsade hoopis hävitati rohkem. Tänaseks on suured metsa ökosüsteemid saanud süsinikku emiteerivaks. Kuidas poliitikud selle protsessi ümber pööravad? Plaaniga veel 9 aastat intensiivset metsamaa hävitamist lubada? Kuigi uhkele kokkuleppele alla kirjutanud riikide alal asub 85% metsamaast, ei ole kaugeltki selge, ka lahendus peitub vihmametsade puutumata jätmises või rajatakse uusi monokultuuri istandusi. Veel rüüstamata looduse hoidmise ja elurikkuse taastamise asemel jäetakse valla kõik uksed, mis veel võtta võimaldaks.
Euroopas algas alanud rohepöörde taustal kuulutas konverentsil Eesti Peaminister uhkusega, et Euroopa Liit on tõestanud, et rohepööret on võimalik teha majanduskasvu peatamata. Kas tõesti?
Ma ei väida, et maavarade kasutamine tuleks täielikult välistada, kuid öelda, et majanduse kasvuga kaasneb loodushoid, on pehmel öeldes ignorantne. Majanduslik tegevus vajab sisendit ressursside näol. Kasvav majanduslik tegevus vajab aga kasvavat sisendit. Piiratud ressurssidega planeedil on sisend aga piiratud, mistõttu ka piiramatu kasv võimatu.
60 saaki jäänud
Sügisel jõudis Eesti ülevõtmiseks Euroopa Ühine Põllumajanduspoliitika. Määruseid, mis hõlmavad ligi 35% EU eelarvest, esitletakse kui rohepööret toetavat mehhanismi. See ei saa aga tõest kaugemal olla.
Määrus ei suurenda toetusi orgaanilisele põllumajandusele, mis on aga suureks toeks taastava põllumajanduse arendamisel. Määrus soodustab mitmevälja süsteemide kasutamise asemel pikaajaliste monokultuuride kasvatamist, mis omakorda võimendab muldade erosiooni ja vaesumist. Lisaks kümnetele teistele probleemidele lõdvendab määrus piiranguid Natura 2000 alade lähistel kündmisele. Ajal, mil meil on praeguste praktikate jätkates mulda vaid järgmiseks 60 saagikoristuseks, on kokkulepe tagurlik kliimamuutusi ja elurikkuse hävitust võimendab nähtus.
Tänase liidrite otsustest ja tegudest hõngub jätkuv tagurlik äri nagu tavaliselt mentaliteet ja retoorikast kumab läbi süstemaatiline loodus ja täppisteaduste ignoreerimine. Inimliik ei ole aga teps mitte abitu. Lahendusi, mis meid päriselt jätkusuutliku ühiskonna poole suunas liigutaks, võime leida kohalikult tasandilt.
Hiljuti aset leidnud taastava põllumajanduse konverentsil selgitasid eksperdid Eestist ja kaugemalt, kuidas regeneratiivsed praktikad saavad tuua põllumehele rohkem leiba lauale, tõsta mulla viljakust, süsiniku sidumise võimet ja kasvatada elurikkust. Targalt tegutsedes võib saagikus ja tasuvus olla suuremgi kui klassikaliste meetoditega. Sellised lahendused teevad uuringud eesmärgiga mineraalväetiste ja taimemürkide optimeerimine mõttetuks.
Miks uurida, kuidas vähem hävitada, kui saame elustikku kasvatada ja viljakust suurendada? Sajad põllumehed Eestis on otsustanud lahenduste kasuks, mis lähtuvad looduse rütmidest. Nagu leidis Oleviku talu peremees Aleksander: „See mis on meid siia toonud, meid edasi ei vii.”
Lahendus kriisile peitub kogukonnas
Kui kakssada aastat tagasi rehehoone ehitamiseks läks, siis võeti palk lähedal olevast metsast ja külamehed tulid kokku. Ei küsinud keegi palju ka maja ehitus tänavusse majandusse panustab. Töö, mis oli vaja ära teha, tehti ära. Kohalikud kogukonnast lähtuv eluviis ei ole aga kadunud, vaid uuesti ärkamas.
Suderbyn’ ökokülas Rootsis elavad koos 25 inimest. Enamuse toitu kasvatatakse kohapeal. Kohapeal komposteerimine jt teised protsessid võimaldasid kogukonnal loobuda mulla, väetiste jm impordist. Rattaid ja autot, millega lähemates suuremates külades käiakse, jagatakse. Nii on selle asemel, et masinad 90% ajast paigal roostetaks, regulaarses kasutuses. Et kaugest ja kallist kütusest loobuda, katsetatakse Suderbyn’ kohaliku biogaasi tootmisega.
Tegutsedes kohalikul tasandil, looduse rütmides ja teineteisega arvestavalt võime suurtele keskkonnamuutustele koos vastu seista. Ja mitte ainult vastu seista, vaid ka uut luua, sest just teadlikes kogukondades saavad inimesed ümber kasvada.
Loodus, meeldigu see meile või mitte, on kui diktatuur. Kas me võtame oma tegevuse planeerimisel arvesse loodusseadusi ja tegutseme elu rütmis, või eirame neid ja maksame kallist hinda. Kuna tänane süsteem on aga sihikindlalt looduslike süsteeme ignoreerib, ei maksa sealt oodata muud kui kaljuveere poole liikumist.
Tänased liidrid on mulla viljakust taastavad talupidajad, kodumetsas püsimetsandus praktikaid kasutavad peremehed ja vabatahtlikud ökokogukondades. Kui looduselt röövitud õli otsa saab, ja masin peatub, on nende rajatud padjad maandumisplats, kust terviklik tulevikunägemus tiivad taeva poole sirutab.
“Järgmine põlvkond” on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad igapäevaselt kliimamuutuste leevendamise nimel.
