Mahetootjad: mahesektor hääbub. Kus on Eesti pikk plaan?
(33)
Mahepõllumajandus ja -tootmine on tänane ainus selge rohepöörde võimalus. Meie kohalik mahesektor hääbub otsustajate silme ees ja teeb varsti oma viimased hingetõmbed, kui süsteem ei muutu ja riigitasandilt ei tule kursimuutust. See, mis meid siia tõi, ei vii meid enam edasi.
2015. aastal valis Eesti Arengufond välja majandusidee ”Mahe Eesti,“ mis seadis eesmärgiks saavutada vähemalt 51% mahemaad kogu riigi pindalast. 2017. aastal kinnitas vabariigi valitsus heaks “Mahemajanduse tervikprogrammi käivitamise”.
Paraku on need jäänud üksnes kõrgelennulisteks ideedeks, mis kõlavad hästi Eesti mahedast ja rohelisest kuvandist rääkides. Selged suunised riigi poolt puuduvad ja sisulist toetust on vähe. Reaalsus on see, et mahe Eesti on püsinud üksnes tänu mahe-ettevõtete enda pingutustele ja koostööle.
Puudulik toetuste süsteem
15 aastat tagasi hakati maksma mahepõllumajanduse toetamiseks arvestatavaid toetusi, mille määr on aastani 2021 püsinud samal tasemel. Olgu võrdlusena toodud, et keskmine palk on sama ajaga tõusnud 600 eurolt 1553 euroni. Tolleaegne teguviis ja riigi suund andis motivatsiooni põllumeestele, kes valdkonna arendama hakkasid. Paraku on esimeste aastate entusiasm ja lootus 2021. aastaks asendunud pettumuse ja käegalöömisega, sest mahe- ja tavatootmise müügihinnad on võrdsustunud. Mahesektor seisab ja võib juhtuda, et käib oma viimaseid tunde.
Kulud ja võlakoorem sektoris, mida ei suudeta tagasi maksta, kasvavad. Mahedast missioonitundest siiski ettevõtjale üksi ei piisa. Maailma mahesektor on püstloodis kasvutrendis ning iga aastaselt kasvab mahetootmine erinevates riikides 15- 40%. Oleme Eestis sellest rongist maha jäänud.
Täna on Eesti mahepõllumehed olukorras, kus neile lubatakse 2027. aastani 2006. aastal määratud mahetoetuste ühikumäärasid. On tekkinud olukord, kus mahepõllumehed lõpetavad massiliselt tootmist ja lähevad üle tavatootmisele. Statistikasse jõuab see tendents mõne aastase viivitusega. Selline trend viib meid ka omakorda EL roheleppe eesmärkidest eemale, sest selle üks eesmärkidest oli vähendada pestitsidiide kasutamist 50% võrra, mitte suurendada. Olukord viitab sellele, et midagi on tehtud toetuse jagamisel valesti.
Sektorit ei kuulata
Kahjuks toimetab Maaeluministeerium sektori esindajaid kuulamata. Jah, muidugi on põllumehed ja mahetootjate esindajad kaasatud hea tava järgi erinevate ümarlaudade töösse, aga see on näiline kaasamine ilma sisulise aruteluta, põhjenduse ja eesmärgita. Tegelikud otsused sünnivad mujal. Ilma pikaajalise visiooni ja selge eesmärgita, kuhu riik põllumajanduspoliitikaga tegelikult liikuda tahab ja mis positsioonile paigutatakse mahepõllumajandus.
Milline on riigi kuvand toidutootjana? Kas tähtis on oma riigi toidu julgeoleku tagamine igas tootmisvaldkonnas ja isevarustatuse võime või positsioneerime jätkuvalt ennast kui maailma odavama toidutooja riigina ja üritame konkureerida masstootmise sektoris. Selle visiooniga pole puhta ja maheriigi sisuga täitmisel midagi peale hakata.
Valesti suunatud toetused
Selle asemel, et suunata maksumaksja raha maheda põllumajanduse tootmisviisi edendamiseks, suuname me toetused sektoritesse, kus julgelt on ületootmine. Täna on aga juba kõikidel põllumajandustootjatel keeruline, ole mistahes sektoris. Tootjate enese päästeplaan võimaldab lõpetada mahesektoris missioonitundest tegutsemise ja võidelda ellujäämise eest lihtsalt teistes viljelusviisides ja kategooriates.
Täna laseb riik ka mahepõllumehed konkurentsist välja kukkuda. Meie naaberriigid edendavad oma mahepõllumajandust süsteemselt ja järjepidevalt. Meil, Eestis, pole mahetootjate süsteeme veel loodudki.
Hiljuti vestlesin Lõuna-Piima eestvedaja Meelis Mõttusega, kes on mahepiimaga tegelenud 26 aastat. Ka Meelis jagab minu muret. Tema sõnul võib kõige suuremalt meie arengut pärssida maaelupoliitika ja toetuste jagamise süsteem. „Täna toetatakse neid, kes kasutavad mürke ja kemikaale ning forsseerivad üle tootmist. Mujal on sellest ammu aru saadud, et see pole jätkusuutlik, aga Eestis on sellist süsteemi raske muuta." Meelis tõdes, et need, kes on harjunud toetust saama, on teinud suured investeeringud, neid soosivad pangad ja poliitikud on sellise olukorraga rahul. Aga ühiskond ei ole sellega rahul.
Eesti kodanikuna ei saa Meelis ega ka mina ise aru, miks peaks maksma nendele ettevõtetele oma maksutulust osa, kes Eestimaal kasvatavad maailma odavamat asja, toovad siia sisse mürke, väetisi ja tahavad maksumaksja raha selle eest saada. Nii Eesti kui EL maksumaksja raha. Toetuse saajad toodavad toitu, millel on üle toomine, raisates loodusressurssi, tuues sisse tööjõudu. Maad renditakse heal juhul mõne maaomaniku, suure tõenäosusega ka mõne fondi käest, ja mahetootjatele ei jää mitte midagi.
Tagajärjed on käes
Me peame jälgima, et meie loodust ei hävitaks. Me peame seisma selle eest, et loodus võimalikult kaua säiliks. Toetust peaks maksma neile, kes reaalselt maal elavad. Väiksele perele, kes peavad näiteks ühe roboti jagu lehmi, teevad selle imeheaks juustuks ja toimetavad maal. Ma hea meelega toetaks maksumaksjana selliseid ettevõtjaid, mitte neid, kes suve jooksul 10 korda rapsi põldu mürgitavad. Selline oli Meelise sõnum. Nõustun temaga täielikult.
Teine maheettevõtja, Anu Hellenurm, ütles mulle, et on suur poliitiline väljakutse süüa kodumaist-mahe ja puhast toitu. On äärmiselt suur asi, kui suudame kohaliku toidu isevarustatuse taastada, ja selle järgmise sammuna mahetoiduks viia.
Anu hinnangul peaks tänane toidujulgeolek olema kõikide inimeste südameasi. Eriti nende inimeste südameasi, kes teevad otsuseid keskkonna suhtes. Nad peavad nägema suurt pilti ja arvestama, et kõigel on põhjus, seos ja tagajärg. Öeldakse, et loodusega ei tohi mängida. Kui rikud põllu ühe korra või narrid seda ühe korra, narrib tema sind 7 korda vastu. Me ei saa joosta suurriikidega samas suunas, meil peab olema talupojatarkust, et mõista, mis on meie riigile oluline.
Mahe hääbub kiirelt ja otsustavalt
Eesti kui maheriik on kadumas, sest mahe on hääbumas. Mahe-Eesti mõtteviis on jäänud pigem üksikute indiviidide ja organisatsioonide unistuseks, mitte ühtseks visiooniks ja sihiks, mis ühendaks otsustajaid idee sisuliste edasikandjatega ja riigiga laiemalt.
Rohepöörde tegelik eesmärk on normaalse ja puhta keskkonna, tervise ja loodusressursside mõistlik kasutamine ja hoidmine. Selles suunas oleks võinud riik koheselt liikuma hakata, kui Arengufond ja analüütikud andsid 2015. aastal Riigikogule ja ministeeriumitele sisendi, et maailm liigub rohelise ja maheda suunas, “Mahe Eesti” idee ja sisu saab olla meie kui väikese riigi eristuvaks riigikuvandiks ning tugevaks innovatiivseks ainuüksi 4 majandussektori edulooks.
Miks me venitasime ja globaalseid trende ning suundi riigis eirasime? Kes selle otsustamatuse eest vastutab, et mahetootjad on jäämas järjest rohkem rahvusvahelisest konkurentsist välja ja lõpetavad tegevuse? Ja mis on majanduslik kahju mahetootjatele?
Praegu võidavad need riigid, kes kiiresti tegutsevad ja targalt süsteemi, innovatsiooni ja koostööle toetusraha suunavad. Võtame ette selle neli aastat ja siis veel enne kümne aasta tegemata jäetud töö, arvestame globaalsete ja ratsionaalsete, mitte emotsionaalsete muutustega.
Ideed mahesektori elus hoidmiseks
Pakun välja oma mõtted ja soovitused, kuidas saaksime probleemi lahendada ja Eesti mahesektorit elus hoida ja edasi liikuda sarnaselt Põhjamaadele ja maailma trendidele.
1. Mahemajanduse tervikprogrammi sisuline tervik süsteemne käivitamine, Eesti kui maheriigi kuvandvisiooni toetamine reaalsete tegevustega. Täna on meil üksikud tegevused. Tohutult koolitusi, seminare, konverentse, õpitubasid, igasuguseid parimatest parimate valimisi ja konkursse. Tegelikult on vaja Eestis vaja kasvatada mahetoomise ja toodangu mahtu. Vaja on probleeme lahendada, mitte kosmeetilisi- ja asendustegevusi teha. Eesmärgistatud, õiges järjekorras tehtav tegevusplaan peab olema fookuses. Üksikud taktikalised tegevused ei aita põllumeest, maaelu ega keskkonda. Vaja on terviklikku lähenemist, mitte lõhkuda maheriigi kuvandit.
2. Eelduste loomine mahetootmise kasvuks. Siseriiklik mahetootmine ja eksport peavad käima käsikäes, koordineeritult. Silotorni vaade ei aita. See on juba tõestatud. Keegi peab täna sektori terviklikult süsteemselt koordineerima ja selle tulemuse eest ka vastutama.
3. Mahepõllumeestele eelduste ja võimaluste loomine, et neil oleks motivatsiooni ja soovi tegeleda mahetootmisega. Riigi aparaat peab toetama arengut ja seisma ühise visiooni ja suure eesmärgi saavutasime eest, mitte pärssima, hirmutama ja karistama. Praegune olukord on kahjuks selline, et riik pigem kiusab mahetootjaid, kui toetab. Sektori ebakindlus ja vajalikkus otsimine on liiga pikka aega kestnud. Rohepööre ja Talust taldrikusse strateegia ütleb, et mahepõllumajandus ongi osa rohepöörde plaanist. Kasvatame selle sektori võimekust Põhjamaade partneritega vääriliseks.
