Talv on kaubanduse jaoks raske aeg, eriti pärast kohustuslikke pühadeaegseid ostumaratone, pärast mida tuleb mõnda aega vältida kaubanduskeskuseid kui katku. Tõsi viimased kaks aastat oleme teinud seda sõna otseses mõttes.

See ei ole aga kooskõlas meie majandusmudeliga, mis nõuab aina agressiivsemat igapäevast kasvu. Ka veebruaris, kui keegi ilma valentinipäevata kaubanduskeskuste peale ei mõtleks. Kaubanduses eelmise aasta tulemusest ei piisa - iga päev, iga nädal ja iga aasta on võimalus luua veelgi säravamaid kampaaniaid, tekitada veelgi suuremat nõudlust, müüa veelgi enam prahti.

Jah, prahti. Juba ainuüksi Ameerika Ühendriikides paisatakse sõbrapäeva jaoks müüki üle 220 miljonit roosi, ostetakse 880 pudelit vahuveini ja kingitakse 36 miljonit šokolaadikarpi. Koos sinna juurde käivate pakkepaberite, kaartide ja muude kinkidega võiks autoga 3993 korda ümber maakera sõita - niivõrd saastavad on valentinipäeva pool-kohustuslikud supermarketikingitused. Võidavad tööstused, kaotavad kõik teised.

Kestlik sõbrapäev on võimalik

Euroopas tõuseb sõbrapäeval lõikelillede müük 400% võrra. Eurostati andmetel pärinevad 70% EL-i imporditud roosidest Sahara-tagusest Aafrikast, täpsemalt Keeniast ja Etioopiast – seda aga tihtipeale inimeste vabaduse ning tööõiguste rikkumise hinnaga. Narratiiv, justkui hoolimist saaks ainult lõikelilledes mõõta, mõjub selle valguses iseäranis irooniliselt.

Mine tea. Ma julgen arvata, et võib-olla ei ole sõbrapäeva stampkingituste tegemine osa meie vältimatust evolutsioonilisest protsessist. Ehk annab kommertskihtide vähendamine võimaluse üksteisele natuke rohkem aega ja tähelepanu pöörata.

Seega siin on mõned ajatud küsimused, mida inimkonna kestlikumaks muutmiseks jätkuvalt soovitame sõbrapäeval iseendalt ja oma armsamalt küsida:

Millal ma viimati armastuskirja kirjutasin?

Kas me saame korraldada õhtusöögi täitsa kahekesi?

Kas ma suudan õppida ise kaarti meisterdama?

Kas saan kinkida potilille või hoopis söödava taime?

Milline matkarada on meil veel avastamata?