JÄRGMINE PÕLVKOND | Milline näeb Eesti 200. sünnipäeval välja looduskeskkond, milles tegutseb riik ja kulgevad riigipiirid?
(40)
Eesti 200. sünnipäeval on kalendris aasta 2118. See võib tunduda hoomamatult kaugel, justkui meie tegude tagajärjed ei saaks sinna ulatuda. Ometi võib hulk tänaseid lasteaialapsi elada nii vanaks, et seda aega näha.
Kust jooksevad sel ajal riigipiirid, milline on maailma kõnelduim keel või kuidas näeb välja tavapärane hommikusöök – neile küsimustele on praegusel ajahetkel väga raske asjalikult vastata. Milline näeb siis välja looduskeskkond, milles jooksevad riigipiirid, kõnelevad inimesed ja kasvab toit? Selle kohta aitavad üht-teist öelda loodusteadlaste koostatud projektsioonid.
Vaikne mets ja niru suusailm
Tõenäoliselt on siis tavapärane ilm Eestis veel sarnasem aastaringsele kehvale suusailmale: vähem lund, rohkem vihma ja natuke soojem. Kelgutamine on siis pigem harva võimalik lõbustus kui talveaja tavapärane osa, sest lund on lihtsalt vähe. Samuti kogeme ilmselt praegusest enam kuumalaineid, mis põhjustavad liigsuremust nagu juba möödunud aasta suvel. Nende muutuste mõjusid tunnevad teravalt teiste seas Eesti metsad, kus suureneb metsapõlengute oht ning kus saavad paremini hakkama kahjurid.
Kui Eesti riigi sünni ajal võis kevadeti kuulda metsas mitmekesist linnukoori, siis Eesti riigi 200. aastapäeva paiku saame ilmselt kuulda ainult mõnda üksikut linnusolisti sünnipäevalaulu laulmas. Tõenäoliselt ei saa see linnuke katta endale niisama uhket pidulauda, nagu suutsid tema liigikaaslased eelmise sajandi alguses, sest looduses on jäänud palju vähemaks putukaid, ussikesi ja elurikkust kõige laiemas tähenduses. See kadu teeb ka inimestele raskemaks toidu tootmise, sest pole tolmeldajaid. Kui elurikkuse hääbumine jätkub praeguse hooga, võivad Eesti 200. aastapäeva tähistavad lapsed tutvuda näiteks niidurüdiga ainult pildiraamatu abil, sest looduses teda enam ei leidu.
Ebastabiilsus üle maailma
Eesti 200. aastapäeva paiku tuleb maailmas ette erakordseid ilmastikunähtuseid mitu korda sagedamini kui praegu. See tähendab rohkem tugevaid põudasid, vihmavalinguid ja torme. Need põhjustavad miljonite inimeste surma ning veel enamatele kannatusi ja vara kaotust. Ilmselgelt tekitab see kõik ühiskonnas pingeid ja suurendab ebastabiilsust üle maailma. See ei ole abstraktne hüpoteetiline võimalus: näiteks aitas Süüria sõja puhkemisele kaasa haruldaselt karm põud. Arvestades Eesti geopoliitilist asukohta, peaks kasvav ebastabiilsus meile muret valmistama.
Muutused keskkonnas ei toimu igal pool sama kiiruse ja intensiivsusega. Eestil on õnn asuda piirkonnas, mida tabavad rängad keskkonnamuutused keskmisest hiljem – paljudes paikades, eeskätt ekvaatori lähedal, toimuvad kirjeldatud muutused juba praegu. Siiski pole meil vähimatki põhjust tunda end keskkonnamuutuste eest kaitstuna, otse vastupidi. Kui inimesed on ka 100 aasta pärast üksteisega nii tihedalt üle maailma seotud nagu tänapäeval, siis toovad keskkonnamuutused endaga kaasa, et mõnes kauges paigas toimuv põud või üleujutus põhjustab Eestistki toiduainete hinnatõusu või kaupade puudust. Veelgi enam, kui ekvaatorilähedastes piirkondades läheb kliima soojemaks ja seetõttu elu raskemaks, hakkavad seal elavad inimesed otsima endale uut elupaika, kus vesi oleks kättesaadav ja elu võimalik. Kuna Eesti asub geograafiliselt niisuguses piirkonnas, kus kliima muutub muu maailmaga võrreldes suhteliselt vähe, on igati ootuspärane arvata, et senisest rohkem inimesi soovib tulla meiega koos elama sellele maalapile.
Miks läheb just nii ja mitte teisiti?
Kõigil neil tulevikukirjeldustel on üks eeldus: inimesed jätkavad looduse ümberkujundamist suures plaanis nii, nagu oleme seda teinud viimastel aastakümnetel. See tähendab, et võtame aina enam maastikke ära metsikult looduselt ja muudame need linnadeks, teedeks ja põldudeks. See tähendab, et kaevame maa seest välja aina enam naftat ja gaasi ning põletame neid, nagu homset ei oleks. See tähendab, et toodame muudkui rohkem ja viskame ära veel rohkem, justkui oleks mingi „ära“, kuhu visates asjad kaoksid.
Nende tegevuste tulemusena soojeneb Maa kliima kuumuseni, mida inimkond pole ealeski kogenud, ja kaob looduslik mitmekesisus. Rohkem kuumalaineid ja tugevaid torme on üks kliimamuutuste nägusid, nagu ka porised lumeta talved ja arvukad kahjurputukad. Toiduainete hinnatõus ja linnulaulu kadumine on elurikkuse hääbumise tagajärjed. Kliima soojenedes sulanud liustikud ei tule tagasi aastasadu, välja suretatud liigid ei naase aga eales.
Hulga hiiglaslikke muutuseid oleme keskkonnas juba käivitanud. Mis saab edasi, on inimkonna kätes: kas jätkame hävitamist või otsustame taastada. Kui muudame lähiaastatel murranguliselt ühiskonna elukorraldust – eeskätt just jõuka ühiskonna elukorraldust, nagu seda on Eesti võrreldes enamiku maailmaga –, saame tõmmata pidurit elu mitmekesisuse hävingule ning hoida kliimat täielikult ettearvamatuks muutumast. Väikestest sammudest üksi enam ei piisa: vaja on tõeliselt murrangulisi muutuseid, millega kujundame ümber selle, kuidas liigume, mida sööme, kus elame ja mida ostame. Just see ja ei midagi pehmemat on maailma parimate teaduslike ülevaadete sõnum.
Mida vaja teha?
Kliimamuutuste pidurdamiseks tuleb lõpetada tossutamise ja toota energiat süsinikku atmosfääri paiskamata. Põlevkivienergeetika ja neljarealiste teede asemel viivad meid kestlikult edasi energia kokkuhoid ning päikesepaneelid iga maja katusel. Põllumajandus peab saama mahedaks. Suured üksluised viljaväljad, mida täna nägema harjunud oleme, tuleb asendada mitmekesiste kooslustega. Mulda peame hävitamise asemel hakkama taastama.
Need muutused ei puuduta ainult Eestit – need peavad toimuma terves maailmas. Meie õnneks teavad seda teised riigid niisamuti kui meie. Eesti väiksus ei pea meid siinkohal piirama: diplomaatiliste jõupingutuste ja eeskujuga saame haarata teisi kaasa. Kuid selle eelduseks peame ise eesrindlikud olema, mitte sabas sörkima ja lootma, et rohepööre läheb üle. Ei lähe. Rohepöörde näol pole tegu mitte kellegi kavala nõuga kuskilt kasu lõigata, vaid vajadusega tagada tänastele lasteaialastele elamiskõlblik keskkond ka nende vanaduspõlves.
Palju on meie kätes
Keegi ei tea, milline saab olema looduskeskkond aastal 2118. Ühelt poolt teeb ennustamise keeruliseks looduse enda keerukus, mitmekesisus ja iseeneslik muutlikkus. Teiselt poolt sõltub väga palju meie otsustest täna ja tulevikus.
Kui otsustame edaspidigi hävitada loodust praeguses tempos, peab Eesti rahvas – ja inimkond tervikuna – elama 100 aasta pärast väga trööstitus maailmas. Kui me aga otsustame käituda vastutustundlikult ja taastada loodust rohkem, kui seda hävitada, on võimalik, et Eesti 200. aastapäeva tähistavad inimesed niisama heal elujärjel nagu Eesti rahvas praegu. Valik on meie: kas muutume praegu või sepistame kannatusi tulevikuks?
“Järgmine põlvkond” on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad igapäevaselt kliimamuutuste leevendamise nimel.
Allikad:
Anger-Kraavi, A., Pärt, E., Raudsaar, M., Nikopensius, M., Kraavi, K. E., Duggan, J., Jose Sanz, M. (2020) Raport: Mets ja kliimamuutused.
IPCC, 2021: Summary for Policymakers. In: Climate Change 2021: The Physical Science Basis. Contribution of Working Group I to the Sixth Assessment Report of the Intergovernmental Panel on Climate Change.
IPBES, 2019: Report of the Plenary of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services on the work of its seventh session.
