JÄRGMINE PÕLVKOND | Inimesel on võim maailm hävitada või päästa. Kumma tee valime?
(35)
Tarbimisühiskond, milles me praegu elame, teeb meid laisaks. Me üritame leida aina alternatiive, kuidas loodust päästa, isegi kaalumata enda harjumuste muutmist. Proovides maailma päästa kulutame ressursse tehnoloogilistele imedele, mis tihti ei pruugi soovitud tulemusi anda.
Kas poleks mitte lihtsam uue tehnoloogia leiutamise asemel muuta oma tarbimisharjumusi ning hakata näiteks veganiks? Aga kas ikka oleks see nii lihtne? Veel 10 aastat tagasi piirdus keskmise eestlase teadlikkus kliima soojenemises piltlikult öeldes jääkarude väljasuremise ja suvede kuumenemisega. Jess! Ei peagi enam soojale maale reisima, saab juba siin, Eestis ilusa jume.
Tuleb tõdeda, et aastate jooksul on inimeste teadlikkus siiski suurenenud. Meedias kajastatakse aina rohkem kliimakriisi tõsidust. Kuid siiski näib, et inimestele ei jõua kohale, et Eestit võibki kliimasoojenemine päriselt mõjutada. Hetkel on ainsad märgatavad muutused suvel kuumem ja talvel vähem lund. Mis siis?
Tarbimise vähendamine ei ole poliitiliselt seksikas
Tarbimine on nagu sõltuvus ning suured poeketid ja firmad oskavad seda hästi ära kasutada – allahindlused, must reede, enne jõule poodi saabuvad kõiksugused jõuluteemalised tooted. Inimesed aina ostavad, ostavad ja ostavad. Sest lapsepõlves ju sellist rikkust ei olnud!
Enamus Eesti täiskasvanuid on kasvanud üles nõukaajal või Eesti taasiseseisvumise algusaastatel, mil kaupa polnud priisata. Nüüd soovivad inimesed aina rohkem tarbida. Ma ei väida, et ostmine ja müümine peaks kaduma, pigem tuleb meil õppida, kuidas need tegevused saaksid eksisteerida harmoonias loodusega.
Kui erakond lubaks seadusi, mis hoiaks inimesi tagasi nii meeletult tarbimast, ei kõlaks see rahva jaoks just ahvatlevalt
Raske on muuta oma tarbimisharjumusi, kui otsest vajadust ei ole, sest meid ei ole kliima soojenemine veel nii drastiliselt mõjutanud, et inimestel oleks tekkinud arusaam selle tõsidusest. Hetkel mõjutab kliima soojenemine eelkõige arengumaid, kus neil ei ole piisavalt ressursse, et näiteks looduskatastroofide tagajärgede kulusid katta. Kuid ka mujal maailmas on juba märke näha – ohtlike haigusi levitavad moskiitod, kes muidu elasid ainult troopilistel aladel, on nüüd elama asunud ka Lõuna-Euroopasse.
Esindus, mis Eestis vahetub iga nelja aasta tagant lubab inimestele paremaid võimalusi kulutamiseks ja tarbimiseks. Ega väga muud valikut ei ole, kuna ainult nii saab võimule. Kui erakond lubaks seadusi, mis hoiaks inimesi tagasi nii meeletult tarbimast, ei kõlaks see rahva jaoks just ahvatlevalt.
Meie harjumuste roll on suurem kui mõistame
Nagu me metsaraiete põhjal saame öelda, ei ole inimestel piisavaid teadmisi elurikkusest ja ökosüsteemist üleüldiselt. Probleemiks inimeste seas on see, et nad on valmis aitama armsat lendoravat või pandat, aga kui konnaliik on väljasuremisohus, siis see neid ei huvita. Sealt tulebki teadmatus elurikkuse kohta. Jah, liike sureb välja nagunii, aga hetkel on mitmete liikide väljasuremise põhjuseks just inimene.
Näiteks tuleks kasuks, kui inimesed teaksid rohkem mesilaste tähtsusest ja mis täpselt on halb mesilastele. Siinkohal tuleb tõdeda, et minu kogemuste põhjal oskab vanem generatsioon rohkem mesilasi tähtsustada. Linnastumise tõttu ei tea nooremad generatsioonid enam mesilaste vajalikkusest ökosüsteemis ning pikemas perspektiivis on see elurikkusele ainult kahjulik.
Inimese harjumusi ei saa niisama lihtsalt muuta. Selle jaoks oleks vaja põhjalikku süsteemi, et juba koolieas tekiks lapsel selgem maailmapilt ning ta õpiks väärtustama elusloodust ja oleks võimekad tegema teadlike valikuid looduskeskkonna hoidmiseks. Muuta haridus keskkonnasäästlikumaks ning vähem hinnete-põhiseks vaid pigem teadmiste ja kogemuste põhiseks.
Linnastumise tõttu ei tea noored enam mesilaste vajalikkusest ning pikemas perspektiivis on see elurikkusele ainult kahjulik
Kuigi meile õpetatakse juba lasteaedades prügi kahjulikkusest loodusele, ei ole haridus sellest kaugemale jõudnudki. Kui peres on harjumus osta allahindluste ajal kõike mida vähegi saab, siis tulevikus teeb laps just sedasama. Kui just koolis ei õpetata teistmoodi.
Tihti on mul olnud juhtumeid, kus klassis on teemaks kliima soojenemine ning õpetaja palub minul selle kohta oma klassikaaslastele rääkida. On küll tore, kui õpetaja kaasab ka õpilasi vestlusesse, kuid minu silmis näitavad need juhtumid auke hariduses. Haridussüsteemis on vaja koolitusi õpetajatele, õppekava täiendamist õpilastele vajalike teadmistega keskkonnast ning looduse tähtsuse selgitamist. Samuti, õpetajad ja ka lapsevanemad võiksid teadvustada, et neil ei ole iga kord õigus. Ka nemad eksivad ning on tähtis kuulata noorte arvamusi.
Öeldakse, et on veel aega maailma ‘päästmiseks’, kuid aega pole just palju. Valitsus peab koheselt tegutsema, kuid ennekõike peame ise enda harjumusi muutma. Ei öelda niisama, et muutus algab sinust endast. Kui me tahame, et midagi muutuks, peame iseendast alustama. Inimesel on võim maailm hävitada, kuid meil on ka võim see n-ö päästa.
“Järgmine põlvkond” on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad igapäevaselt kliimamuutuste leevendamise nimel.
