JÄRGMINE PÕLVKOND | Kliimanoor: võime küll palju teada, aga vanemad põlvkonnad meid ikka ei kuula
(138)
Raske on olla aktivist, muuta maailma ja haridussüsteemi, kui keegi ei kuula. Tänapäeval on tavaline nähtus, et vanemad inimesed eeldavad noortelt mõistmatust maailma suhtes.
Seetõttu käisime koos kolme teise FFF Eesti aktivistiga märtsi keskel Prahas toimunud maailma esimesel Noorte Keskkonnahariduse Kongressil (Youth Environmental Education Congress ehk YEEC), kuhu tulid kokku inimesed üle terve Euroopa ja mujalt maailmast.
Kuna eelnevad põlvkonnad ei taha noori kuulata, õpetati meile kongressil, kuidas noore inimesena oma sõna ühiskonnas maksma panna. Seal käsitleti keskkonnahariduse praegust olekut, selle arendamist ning seda, kuidas saavad noored keskkonnaprobleemide lahendamisel kaasa lüüa.
Kuidas jõuda teadmistest tegudeni
Nagu kongressi nimi juba viitab, õppisin Euroopa Liidu praeguse haridussüsteemi kohta ja kuidas seda peaks keskkonnateadlikumaks muutma. Kongressil räägiti meile kohe esimesel päeval, mida me peaksime haridussüsteemis edastama ning mida on vaja selle juures muuta.
Noored on maailma tulevik ja me soovime, et meil kõigil oleks ligipääs teadmistele keskkonnaprobleemidest. Me peaksime noortele jagama teadmisi ja oskusi selle kohta kuidas olla ise keskkonnasäästlikum, kuidas vähem tarbida ning kuidas hinnata loodust kui täisväärtuslikku ökosüsteemi. Selleks, et seda saavutada tuleb muuta praegust haridussüsteemi. Suur osa sellest, mida me hetkel koolis õpime, on koostatud aastaid tagasi eelnevate põlvkondade poolt ning sellest infost praeguseks hetkeks enam ei piisa.
Noortel on vaja terviklikumat teadmist keskkonnaprobleemidest ning sellest, kuidas saab üksikisik olla osa lahendusest. Kuigi tegu on noorte haridusega, ei lase vanemad põlvkonnad ikka meil oma haridussüsteemi osas kaasa rääkida. Hetkel mängib väga väikest osa hariduses noorte enda arvamus.
Kunst aitab sõnumi edastamisel
Me võime küll palju teada, aga see ei muuda meid vanemate inimeste silmis tõsiseltvõetavaks. Just sellepärast ongi vajalik teada, kuidas oma faktid kuuldavaks teha. Probleemidest tuleb informeerida kogukonda, jagada teadmisi oma suhtlusringkonnas, kui ka väljaspool nt tänaval streikides. Kuid on vaja teadvustada ka valitsust. Tuleb teha nii kaudset kui ka otsest kontakti meie enda seadus organitega, et algatada süsteemi muutust, kus hariduses jagataks rohkem teadmisi keskkonna alaselt.
Sa võid pilduda fakte vasakule ja paremale, aga tõsiasi on see, et inimesed on emotsionaalsed ning parim viis emotsioonide edastamiseks on läbi kunsti. Kongressil sai valida seitsme erineva kunstilise töötoa vahel, mille seas olid visuaalne kunst, lugude rääkimine, teater, luule jm. Mina valisin visuaalse kunsti ja see avas mu silmad sellele, kui palju seda sorti kunst inimesi mõjutab. Probleemi visualiseerimine teeb selle palju mõistetavamaks ning saadab inimestele selgema sõnumi. Vahepeal on kunsti lihtsalt ilus vaadata, aga see on ka võrratu kommunikeerimisvahend, mida ei tohi alahinnata.
Ka vanematel on noortelt õppida
Kongressi peamiseks eesmärgiks oli noorte ja vanemate inimeste vahel ehitada nii-öelda sildasid, üksteist väärtustada ja mõista. WEECi kongressil said noored esitada oma töötubades ette valmistatud esitusi, et Maailma kongressi osalejad saaksid samuti kuulda, mis noortel öelda on. Pärast seda oli kahe kongressi osalejatel võimalus üksteisega käsitletud teemadel arutleda.
See kogemus õpetas mulle nii palju ja ma arvan, et isegi siis, kui kongress oli suunatud noortele, oli seal ka palju asju mida vanemad inimesed võiksid kõrva taha panna. Hea näide sellest on kongressil kostnud lause “We have the diploma, but not the future” (“Meil on diplom, kuid mitte tulevik”). Noored muretsevad oma tuleviku pärast ning maailma päästmine ei tohiks olla ainult meie koormaks, see peaks olema ühine pingutus.
YEECist osa võtmine tähendas mulle kui noorele palju, kuna seal mõistsin, et vanemad inimesed suudavad meid kuulda ja mõista. Olen harjunud sellega, et täiskasvanud on keskkonnahariduse suhtes väga kinnise mõtteviisiga. Siiski tundsin ma seal kongressil, et minu arvamust on kuulda ja eelnevad põlvkonnad on võimelised nägema noori kui täisväärtuslikke vestluskaaslasi.
Loodan, et lähitulevikus võetakse keskkonnahariduse alal ka noorte arvamust kuulda. Ma olen selle kogemuse eest väga tänulik ning olen õnnelik, et mul oli võimalus tänu Erasmus+ programmile sinna minna. FFF Eesti aktivistide osalemist Noore Keskkonnakonverentsile toetas Erasmus+ programmi läbi Euroopa Komisjon.
“Järgmine põlvkond” on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad igapäevaselt kliimamuutuste leevendamise nimel.
