JÄRGMINE PÕLVKOND | Oleme jätkuvalt tarbimise sõltuvuse küüsis. Toeta ukrainlasi ja elusloodust jättes järgmine impulsiivne ost tegemata
(69)
Koroonapandeemia ja Ukraina sõja näitel võime näha, et rahvas suudab koonduda ning jagada oma väärtuslikku hüve teisega, midagi vastu saamata. Kas oleme võimelised sarnaselt vastama ka taustal lõõmavatele keskkonnakriisidele? Või enamgi, arvestades Euroopa sõltuvust vene fossiilsetest kütustest, need pingutused ühendama?
Euroopa Komisjonis arutatakse täna aktiivselt, kuidas üheskoos rohepööret edendada ja vene sõjamasina toitmine lõpetada. Poola lubab vene gaasist loobuda aasta lõpuks, Saksamaa 2024 keskpaigaks ja Euroopas tervikuna sihib Komisjon veel 5 aastat vene sõjamasinat toetada.
Keskmiselt toodetakse Euroopas 2020 aasta seisuga 22% tarbitud energiat taastuvatest allikatest. Kuigi arendus on aktiivne, oleme veel kaugel võimekusest kogu täna vajalik energia taastuvatest allikatest toota. Tootmismahtude suurendamine võtab aega aastaid ja aastakümneid, mida meil pole ei sõja lõpetamiseks ega kliimamuutuste adresseerimiseks.
Tarbime vähem, kiirendame üleminekut
Meie ühiskond on jätkuvalt energia ja tarbimise sõltuvuse küüsis. Poomissõlmede tulemuslikuks lõikamiseks tuleb alustada juurtest.
Meie kodus pole aastaid olnud telekat, peres puudub huvi oma meelt lahjendada. Aja jooksul oleme sellega ka sadu kilovatte elektrienergiat kokku hoidnud. Ei ole vaja olnud kellelgi arutada, kas teleri toitmiseks peenestatakse puid või põlevkivi. Mida ei tarbi, seda pole vaja toota.
Me küsisime: “mida me päriselt vajame ja millest võime loobuda?”
Kriiside lahendamist alustagem lülitades kaubanduskeskustes telerid välja. Või veelgi parem, loome kaubanduskeskustest midagi uut. Las inimesed sotsialiseeruvad linna looduses.
Olgem ausad, keda kõnetab täna sõnumid nagu: „kas teadsid, et järgmine ostumöll on alanud?", “osta mind, siis oled aktsepteeritud!” või „alkohol – olen imeravim eluprobleemide vastu!”. Säärased sõnumid trükivad end vägisi meie enesenarratiivi, ilmutades end kümnetest tuhandetest ekraanidelt igapäevaselt. Kuid mis on nende väärtus?
Ukraina värvides jäätis võib tõsta müüginumbreid, kuid kriisi see ei lahenda. Reklaam samastab elulised vajadused materjalistlike ihadega. Nähes läbi materjalistlikuks tarbimise propagandast võime ka märkimisväärselt vähendada meie energia sõltuvust.
Jah, vajame ka jalavarje, kuid kvaliteetseid ja kestvaid ning kindlasti mitte 10 paari. Jalavarjudest enam vajame aga tugevaid kogukondi.
Tähenduse toob kogukond
Koroonakriisi algul nägime suurepäraselt, kuidas rahvas võib kokku tulla ka ilma materjalistliku propagandata, kui selleks on sügav vajadus ja tähendus.
Kes arendas äppe, mille läbi vabatahtlikud kaaslastele abi said anda; kes toetas eakamaid nende eest poes käies; kes vastas abitelefonile ja kuulas teist inimest. Ei ühtegi reklaami. Kes nägi vajadust ja pakkumist, see ühendas otsad, info levis ning tegutseti vabatahtlikult.
Sarnaselt oleme toimunud toetades Ukraina riiki ja rahvast. Kes organiseeris abisaadetisi Ukraina, kes läks võitlema, kes koordineeris abi Eesti saabunud sõjapõgenikele.
Hiljuti oodates soojal kevadpäeval bussi väljumist, kuulsin kuidas keegi reisija küsis: „Kas buss läheb Haapsalu?", mille peale küsis bussijuht: „то ли из Украины?". Reisija vastas „да!” Bussijuht viipab käega salongi suunal, küsimata piletit.
Kriisid toovad välja, kui tugev on ühiskond. Ja võime näha, et Eesti ühiskonnas on tugevust.
Kui me soovime tulemuslikult survestada Vene sõjamasinat ja säästa ka looduskeskkonda, tuleb teha algust energiatarbimise vähendamisega. Individuaalsel tasandil saame algust teha loobudes ebavajalikest materjaalsetest hüvedest. Kollektiivsel tasandil tuleb meil taasühenduda kogukonnast tuleva tähendusega. Nii saame anda priipääsme nii ukraina inimestele kui ka loodusele meie ümber.
“Järgmine põlvkond” on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad igapäevaselt kliimamuutuste leevendamise nimel.
