METSAS ELLUJÄÄMINE | Kui kaotad tee, ära kaota pead

„Väike eeltöö enne loodusesse minekut aitab end seal turvalisemalt tunda,” jagab RMK retkejuht Kaidi Jõesalu juhiseid, kuidas metsas ka eksinuna hakkama saada.

Igal aastal kaob Eesti metsadesse kümneid inimesi. Mõni läks ehk mõttega kadunuks jäädagi, osa aga eksib seenel-marjul käies või lihtsalt tundmatus piirkonnas jalutades.

„Eksimine on alati ootamatu, päris valmis selleks olla ei saa,” märgib Kaidi Jõesalu, kui me ühel kenal jahedal kevadpäeval Viimsi poolsaarel Tädu loodusõpperaja lähedal metsaeluga tutvust teeme. Kohe aga selgub retkejuhi jutust, et veidi mõttetööd ning varustuse komplekteerimist enne metsaradadele astumist teeb võimalikud ohud märksa väiksemaks.

Metsateekond algab eeltööst ja varustusest

Kaidi Jõesalu selgitab, et üheks eksimiste põhjuseks on näiteks see, et metsamaastikud on muutumises. Seal, kus aastaid tagasi oli noorendik, võivad nüüd olla suured puud, ja vastupidi. „Maastike puhul on muutumatu see, et kõik muutub,” märgib ta.

Seetõttu soovitab Kaidi enne metsa minemist heita pilgu näiteks RMK „Loodusega koos” äpis olevatele Maa-ameti kaartidele, kus ortofotol värske maastikuvaade kenasti näha. Kuna RMK äppi saab alla laadida ka andmesideta kasutatavaid kaarte, tasuks seegi eeltööna ära teha, et metsas olles kodutee ikka kindlalt üles leiaks.

Kindlasti peaks metsa minnes kaasas olema nuga.

Loomadel on hambad ja küüned, inimesel nuga.

„Loomadel on hambad ja küüned, inimesel nuga,” märgib Kaidi ning kasutab enda oma kiiresti ja osavalt selleks, et tee äärest veidi kuiva lõkkematerjali kaasa võtta.

Pudel vett teeb iga matkapäeva paremaks. Kui ilma toiduta saab inimene hakkama mitmeid päevi või isegi nädalaid, siis ilma veeta algab peavalu ja jõuetusetunne juba mõne tunniga. Hiljem selgub, et nuga ja tühi plastpudel võivad anda mitu vajalikku eset – tops joomiseks, veepuhastusfilter ning tugev nöör on esmased.

Hindamatuks abiliseks on tulepulk. Pisike ja taskusse mahtuv ese aitab lõkke üles saada ka märja ilmaga. Kaidi soovitab tulepulga valikul lähtuda kvaliteedist, et see sind vajalikul hetkel alt ei veaks.

Abiks on ka korralik vihmakeep. Kes metsaelu armastab, võiks eelistada keepi, mida vajadusel varjualusena kasutada saab ja mille hõbedane sisepind kehasoojust tagasi peegeldab. Vajadusel teeb see meeldivamaks ka metsas ööbimise.

Eksides säilita rahu

Kaidi Jõesalu lohutab, et Eestis pole metsa eksimine tegelikult väga ohtlik. Teede ja kraavide võrgustik on tihe, need viivad alati kuhugi. Kõrvad tasub lahti hoida – liiklusmüra, haukuv koer või kirev kukk on orientiiriks inimasustusse jõudmisel.

„Arukas on eksimise korral liikuda edasi otse ühes suunas, mõnekümne kilomeetri pärast peaks igal pool asustatud koht tulema,” ütleb Kaidi, kuid lisab samas, et just see otse liikumine võib olla keeruline, sest paanikas inimene kipub looduses väikeseid ringe tegema ning samasse paika tagasi jõudma.

Väldi paanikat: vaata sammalt, kallista puud, hinga rahulikult.

Selle vältimiseks soovitab retkejuht esmalt rahuneda – sammalt vaadata, puud kallistada, aeglasemalt hingata. Seejärel aga panna paika orientiirid ja rahunenuna teele asuda.

„Kogu aeg võiks olla silme ees mingi selgelt eristatav tähis, mille suunas liikuda. Kas kuivanud puutüügas, erilise kujuga puutüvi või mõni muu silmapaistev objekt, mis asub otse ees ja mida silmas pidada teele jäävatest takistustest möödudes. Nii ei lähe suund käest,” selgitab ta.

Kui aga tundub, et jõudu napib ning päev kisub õhtusse, tasuks hakata varakult ettevalmistusi tegema, et öö turvaliselt metsas üle elada ja hommikul edasi kõndida.

Ettevalmistused metsas ööbimiseks

„Juba vanarahvas ütles, et kui mujale minna pole, lähen kuuse alla,” jutustab Kaidi Jõesalu ning meenutab ka vanasõna, mille kohaselt mets on vaese mehe kasukas.

Just kuusemetsa soovitab ta võimalusel öö veetmiseks – seal on suhteliselt kergem leida nii tuulevarju, tulehakatust kui ka küljealust.

Maha langenud kuusk võib eksinud ööbija eest juba pool tööd ära teha – see kõlbab nii lõkkematerjaliks kui ka peavarjuks. Lõkkepeegli varjualuse ette võib ise roigastest ehitada, see kaitseb tuld tuule eest ja tekitab ööbimiseks veidigi soojema koha.

Maa on külm ja palja maa peal magamine võib isegi suve ajal väga pahasti lõppeda.

Magamiskoht olgu maast tublisti kõrgemal, siis ei külmu öösel ära.

Retkejuht toetab käe maha ning näitab, et turvaline magamisalus peaks külmal ajal kuni küünarnuki jagu maapinnast kõrgemale jääma. Abi on palgijuppidest ja okstest, taimedest ja samblast, kõige peale tuleks panna paks kiht kuuseoksi. Nuga on kõige selle kokku kogumisel hindamatu abivahend.

Ebatavalised viisid tule süütamiseks

Õnnetu või õnnelik, eksinud või mitte, aga lõkke tegemisega metsa ohtu seada ei tohi. Kes leiab vana lõkkekoha, saab seda kasutada, kes rajab uue, peab esmalt eemaldama sambla ning lõkkesõõri millegagi eraldama. Kui kive leidub, on need selleks parimad.

Kaidi rõhutab, et kuiva lõkkehakatise leidmiseks tasub silmad juba varakult lahti hoida. Abi on pilliroopähikutest ja kuivadest kõrtest, puult pudenenud vana linnupesa on selles olukorras otsekui looduse kingitus. Kasekoor võtab tuld ka märja ilmaga, ent eriti hea, kui selle saaks võtta kuivanud kaselt, et mitte puule viga teha. Pisikesi tohupudemeid võib siiski võtta ka kasvavalt kaselt. Ka tampoonist või vatipadjakesest on palju abi. Muide, esimest neist ei pea korraga ära kasutama, ka väikesest lõigust on abi.

Tulepulgaga tekib säde kiirelt. Valmis peab olema nii kiiresti süttiv materjal kui ka esmased lõkkeoksad. Neidki on kuusikus kerge leida – pea iga suure kuuse küljes on ka kuivanud oksi. Kui tuli turvaliselt põlemas, saab lisada suuremaidki oksi, et lõke kauem kestaks.

Kui aga tulepulka pole, leiab abi ka teisiti. Kaidi Jõesalu näitab, kuidas saab hõõguva sädeme puuvillase vatipadja ja natukese tuha abil. Esimese võib asendada ka puuvillase särgiribaga, teise soola, pipra või millegi muuga, mis hõõrduda aitaks. Mainitud asjadest tuleb teha väike tihe rullike ja seda kahe kuiva laua või kivi vahel kiiresti hõõruda. Tegevuse õigsusest annab esmalt märku õhkõrn suitsulõhn ning siis pole ka hõõguv sädemeke kaugel – nüüd aga peab kuiv süütematerjal kohe valmis olema, et see säde millegi sees turvaliselt leegiks saaks kasvada.

Töömahukam lahendus on kõverast roikast ja saapanöörist vibu tegemine. Veel läheb vaja kuiva lauajuppi, ümmargust pulka ja nuga. Lauajupi ja pulga saab noa abil pehmest lehtpuust välja vesta – sobivad on näiteks paju või lepp. Lauakesse tuleb teha paarisentimeetrise läbimõõduga õnarus, kus vibu abil kuiva pulka keerutada. Ühel hetkel on loota suitsulõhna ja siis ka sädet.

Puhas vesi ja isegi veidi süüa

Kui lavats valmis ja lõke põlemas, tuleb mõelda ka joogivee peale. Eesti veed on pigem puhtad, kuid näiteks paigas, kus meie katse toimub, on põdrad maha jätnud palju pabulaid. Märksa meeldivam, kui pabula kõrvalt jooma hakata, on vesi eelnevalt filtreerida.

Kaidi Jõesalu eraldab oma plastpudeli kiire noaliigutusega kaheks – alumisest osast saab tops, ülemisest filtriümbris. Korgi sisse tehtud augud lasevad veel sealt välja voolata.

Filtri kihtideks saavad turbasammal, süsi, liiv ja uuesti turbasammal. Lisaks võib viimasele kihile lisada kivikesi. Kaidi märgib, et liiva ja mõne kivikese võiks kaasa võtta juba tee pealt, sest samblasest kuusemetsast neid ei leia.

Vett filtreerime mitu korda ja jätame lõpuks aeglaselt nõrguma. Tulemus on üllatavalt puhta maitsega. Rabaveele soovitab Kaidi lisada kröömikese soola, siis kustutab see paremini janu ning aitab kehal kõndimisega kaotatud mineraale taastada. Kui metalltassi kaasas pole, võib vee keetmiseks kasutada kriisikarbikest, ära ei tasu põlata ka maast leitud konservikarpi.

Toidu suhtes pole kevadine mets kuigi lahke, ent midagi leidub. Pilliroo- ja hundinuiajuurikad on veidi juurviljade moodi, kasepungad, männi- ja kuusevõrsed annavad vitamiine. Näljasurma ja üraski vahel valides võib meenutada, et asiaadid söövad putukaid igapäevaselt.

Kokkuvõtvalt jääb Kaidi Jõesalu jutust kõlama, et abi saabumiseni on metsas võimalik ellu ja terveks jääda küll. Ärge ainult suure põnevusega unustage abi kutsuda!

Kriisiabi karbike

„Tegelikult võiks igal inimesel olla olemas oma väike kriisikarp, mida ta näiteks autos hoiab ja pikemale jalutuskäigule minnes kotti pistab,” ütleb Kaidi Jõesalu ja näitab enda oma. Niidid-nõelad-haaknõelad, esmased ravimid ja plaastrid, multitööriist, veel üks nuga, veel üks tulepulk, pintsetid pinnu või puugi eemaldamiseks ... Kondoom ja tampoon on lisaks tavapärasele kasutatavad ka muudel otstarvetel – esimene võimaldab mobiili vee eest kaitsta või vajadusel vett võtta, teine on hindamatu kuiv tulehakatis. Metallist karbike ise võimaldab vett keema ajada või sellesse pandud hõõguva pässikutükiga tuld kaasa võtta. Väike soola- ja suhkrupakend, puljongikuubik ning paar kommi võimaldavad oma enesetunnet kiiresti mugavamaks teha.