Linnastrateeg: Eesti riigi transpordipoliitika muudab inimesed haigeks ja vaeseks

Riik suunab igal aastal autotaristusse pea kaks korda rohkem raha kui säästvate liikumisviiside arendamisse.

Elame kriiside ajastul – keskkonnakriise, sotsiaalseid ja majanduslikke kriise paistab igast uksest ja aknast. Kliimakriis, elurikkuse kriis, liikide väljasuremine, liivakriis, naftakriis, jäätmemajanduskriis, tervisekriis, üksindus, rahanduskriis, põgenikekriis jne – võime nimetada kriisideks kõiki ootamatusi, mis ähvardavad toda 'normaalsust'.

Enamik neist kriisidest on ühel või teisel moel üksteisega seotud. Ohtlik ja ebaatraktiivne avalik ruum ning liikumiskeskkond toob endaga kaasa rohkem autokasutajaid, müra ja tolmu. Sellega kaasneb vähesem füüsiline aktiivsus, mis viib füüsilise ja vaimse tervise epideemilise halvenemiseni, mistõttu kimbutab inimesi rasvumine, südame-veresoonkonna haigused, depressioon ja ärevushäired. See omakorda viib madalama töövõime ja -hõiveni, millega kaasneb ebaefektiivsus majanduselus.

Ehk kui räägime maskottidest, siis öeldes, et autod on halvad, räägime me päriselt väga mitmetest asjadest. Kommunikatsioonis võiksime sõnumiks leida siiski midagi motiveerivamat kui et „autod on halvad“, parem oleks rõhuda näiteks inimese heaolule, nende tervisele ja rahakotile.

Pakun välja kolm lihtsat mõtet, mille rakendamise puhul pole minu arvates karta mingeid erilisi tagasilööke ja mille rakendamine on suhteliselt odav, kiire, ning üldiselt kindel samm heas suunas. Need ei ole võluvitsad, küll aga on need olulised mõttemalli muutused, mille osas oleme ausalt öeldes juba pentsikult ajast maha jäänud.