01.07.2022, 13:23
Haruldaste ebapärlikarpide pikk ja keeruline teekond iseseisva eluni
Suve hakul oli tuhande imetillukese ebapärlikarbi jaoks tähtis päev – nad viidi RMK Põlula kalakasvatuse laborist tagasi Lahemaale oma kodujõkke. Neil üheaastastel karbikestel on nüüdsest lootust elada rohkem kui saja aasta vanuseks, ent nende eelkäijail pole juba ligi viiskümmend aastat seda võimalust olnud.
RMK kalakasvatustalituse juhataja Kunnar Klaas, RMK looduskaitseosakonna rahvusvaheliste looduskaitseprojektide koordinaator Mihkel Järveoja ja Eesti Maaülikooli tudeng Aki Kadulin plaate ebapärlikarpidega nende kodujõkke paigaldamas.
FOTO: Kristiina Viiron
Mingil põhjusel viimasel poolsajandil ebapärlikarpide paljunemisprotsess looduslikul teel enam ei toimu, sestap püüabki nüüd inimene ise ebapärlikarpe kasvatada. Muidu on oht, et see liik, kes auga kannab Eesti kõige pikaealisema loomaliigi tiitlit, siinmail lihtsalt hääbub.
Põlulas on ebapärlikarpe kasvatatud nüüdseks kaks aastat, mujal riikides, näiteks Tšehhis ja Soomes, kauem ning sealt tuleb ka tarkus, mida RMK kalakasvatustalituse inimesed paljuski järgivad.
Ebapärlikarbid paljunevad üsna keerulisel moel. Lihtsalt seletatuna eritavad isasloomad suvel suures koguses seemnerakke vette, kust need emaslooma sisemusse satuvad ja seal paiknevad munad viljastavad. Munadest arenevad glohhiidid ehk parasiitsed vastsed, keda emasloom paarinädalase küpsemise järel vette paiskab. Ent sellega ei ole vastsed oma arengus isegi veel poolele teele jõudnud – et edasi kasvada, peavad nad kinnituma umbes sõrmepikkuse forelli lõpuste külge, kus nad arenevad ja kevadeks moonde läbi teevad. Seejärel pudenevad nad kala lõpuste küljest jõe põhja. Kui veab, juhtub see kruusase põhjaga kohas, siis on noorel karbil elulootust. Kuni kuus aastat elavad nad põhjakruusa kaevununa, suuremaks saades tulevad pindmisse kihti ja jätkavad oma elu nagu vanadki karbid.
Kõigepealt tuleb püüda kalu
Eestis see protsess ühel hetkel aga peatub - toimub küll viljastumine, glohhiidide heitmine ja kala lõpuste külge kinnitumine, kuid edasi ei juhtu enam midagi.
Seetõttu võtabki kalateadlane suvel kätte kahva ja läheb karpide elupaigaks olevasse jõkke karpidega ohtralt nakatunud forelle püüdma. Niisuguseid kalu tuleb püüda vähemalt 120. Edasi viib nende rada Põlula kalakasvatusse, kus kalad elavad, kuniks pisikesed karbid lõpuste küljest maha pudenevad. Neil tuhatkonnal vastsel, kes hiljuti jõkke tagasi viidi, ongi läbitud täpselt eelkirjeldatud teekond, tõdeb RMK kalakasvatustalituse juhataja Kunnar Klaas.
Nad püüti aastapäevad tagasi sellest samast Lahemaa rahvuspargis voolavast jõest, aga pärast seda, kui nad olid kala lõpuste küljest lahti tulnud, jätkus nende elu aasta otsa laboritingimustes.
„Osa karpidest toome jõkke tagasi juba samal suvel ja jätsime samasuviseid karpe kohe ka talvituma, kuid paraku oli esimesel aastal nende suremus kõrge, ellu jäi vaid 10%,“ märgib Kunnar. Ent nende seas, kes esimesel aastal laboris kasvasid ja alles seejärel jões talvitusid, jäi elama 80%. Kas see nii igal aastal juhtuks, ei tea, sest kogemust on alles vähe ja ka aastad pole ühesuguste ilmaoludega.
Sestap proovitakse riskide hajutamiseks talvitada neid nii üht- kui ka teistmoodi.
Kord nädalas vee järele
Kuidas aga üldse kasvatatakse laboritingimustes olevusi, kes pole suuremad kui kärbsemust ja keda palja silmaga vaevu üldse näebki? Mida säärastele olevustele süüa antakse ja kuidas üldse vahet teha, kes elus ja kes surnud?
RMK ebapärlikarbi spetsialisti Katrin Kaldma sõnul jaotatakse imetillukesed karbikesed Põlulas portsjonitena kasvatusnõudesse nende kodujõest toodud vee sisse ja pannakse inkubaatorisse. Jõevette on lisatud ka ühest kindlast Lahemaa allikast toodud detriiti ehk peeni orgaanilisi pudemeid sisaldavat vett, sest just sellises vees kasvavad karbid kõige paremini. Lisaks toidetakse neid veel spetsiaalse vetikatest valmistatud preparaadiga. Vett tuleb vahetada kord nädalas, sestap tuleb Katrinil iga nädal võtta ette sõit Lahemaale värske vee järele. Ühes vee vahetusega kontrollib ta mikroskoobi all ka üle, kas hoolealustel on eluvaim sees.
Ega seda palja silmaga aru saakski, võhiku silm ei erista vees heljuvaid kübemeidki karpidest, ent Katrini vilunud silm näeb ka niisama ära, milline neist purudest on karp ja milline ongi puru.
Mikroskoobi all pilt aga muutub ning on lausa hämmastav, kui palju „elu“ neis nõelapea suurustes karpides sees on – nad liiguvad, vahetades asukohta, nii et mõnda kõrvalolijatki paigast nügitakse. Surnud karbid tunneb ära selle järgi, et nende poolmed on avatud.
Osa karpe läheb jõkke tagasi samasuvisena, osa aastasena ning osa on jäänud laborisse ka pikemalt kui aasta – ikka selleks, et mõista, milline on optimaalseim kasvatusviis. Nagu eelpool öeldud, siis eelmine talv näitas, et rohkem jäi ellu neid, kes suuemana jõkke viidi.
Jões plaatide peal
Kuidas aga hoitakse silma peal neil karpidel, kes jõkke tagasi viiakse? Kas neid käiakse siis jõepõhjast liiva seest välja koukimas?
Selgub, et jõepõhja, päris oma looduslikku keskkonda ei söandata karpe panna enne, kui neil aastaid seitse kuni kümme. Siis võib juba eeldada, et nad jäävad ellu ning elavad ehk rohkem kui saja aasta vanusekski.
Seni elavad nad oma karbielu väikestel võrguga ümbritsetud plaatidel, mida kord või paar nädalas setetest puhastamas käiakse. See tähendab, et plaat lobistatakse lihtsalt veest läbi.
Kuna karbid kasvavad jões praegu mitmes erinevas kohas – jällegi selleks, et teha kindlaks, kas mõnel neist on ehk teise ees veidi eeliseid.
Kui palju aga saja aasta vanuses või ka mõnevõrra nooremaid karpe jõe põhjas kokku leiduda võiks, pole täpselt teada. Mõni neist on jõepõhjas täitsa näha – nende eristamiseks kividest on vaja jällegi veidi vilunud silma või oskaja inimese suunamist. Aga olemas nad on, kuigi kaugeltki mitte niisuguses koguses nagu Lahemaa elanikud, kes karbijõe lähedal elanud, rääkida teavad. Ujuma minnes tuli neil sõna otseses mõttes astuda jõepõhjas lebavate karpide peale. Jalatallale oli see päris terav kogemus.
Suvel on plaanis teha inventuuri ja lugeda kokku, kui palju karpe jõepõhjas leidub.
Laiale rahvahulgale on karpide elupaigaks olev jõgi saladus, sest tegemist on esimese kaitsekategooria väga ohustatud liigiga, kelle elupaika meedias avaldada ei tohi.
Kunnari sõnul on kohalikud elanikud RMK kalakasvatustalituse tegemistega jõe peal kursis ning mõni käib neil vahel abikski – plaate setetest puhtaks lobistamas.
Miks ebapärlikarbid enam looduslikul teel ellu jääda ei suuda, pole täpselt teada. „Et paljunemise tsükkel õnnestuks, peab väga palju asju kokku langema – vee keemiline koostis peab karbile sobima; kui karbid glohhiide paiskavad, peab läheduses olema noori forelle või lõhesid, kelle lõpustele vastsed kinnituda saaksid. Hetkel, mil karbid lõpustelt langevad, peab kala olema jões karbile sobivas puhta kruusapõhjaga kohas,“ loetleb Katrin kadalippu, mis karpidel „ellujäämiskursustel“ läbida tuleb.
Lisaks karpide kasvatamisele tehislikes tingimustes püütakse ka jões olukorda parandada ja karpidele sobivamaks muuta. Näiteks vähendada setete sissekannet, suunata veevoolu jõesängi kujundama jms.
Kunagi on päevakorras olnud ka ebapärlikarpide püük – nende sillerdava sisekesta pärast, aga ehk ka võimaliku pärlileiu ihaluses. Sel pole aga mõtet, sest isegi, kui karbi sisemuses võiks leiduda midagi pärlilaadset, ei sarnane see sugugi nende pärlitega, millest ehteid valmistatakse.
Loodetavasti ei püüta neid enam kunagi, et praegused ja uued ebapärlikarpide põlvkonnad saaks auga võimaluse säilitada Eesti kõige pikaealisema loomaliigi tiitlit.
