Vanaemade tarkus põrkub tänapäevase aiaideaaliga. Kumb jääb peale?

Vanavanemate aiapidamisnipid naasevad permakultuuri nime all ja aitavad meie aedadel vastu pidada kliimamuutustele.

Loodusega arvestav ja sellest lähtuv aiapidamine ehk permakultuur tähendab taimede istutamist nõnda, et need üksteist toetaks, kahjureid peletaks ning jäljendaks looduse toimimist. Näiliselt metsik taimla, mis on kaugel normiks saanud golfimuruaiast, toetab looduse vohamist ning ei pelga ka umbrohte. Uue nimega nähtus pole aga Eesti aedades sugugi võõras: permakultuuri aed meenutab vanaema aeda, kus on segamini peenrad, kasvuhoone, viljapuud ja lilled.

Eesti kevadpealinnast Türilt ametlikku botaanikaaeda ei leia, ent selle tiitliga võib julgelt pärjata linnakeses asuva 72-aastase Kazimiera Vellemaa aia. Tema taimla on hoolitsetult metsik ja just nii ta seda eelistabki. „Veidi aitan kaasa ja piiran natuke siit ja sealt. Näiteks valge sõstra põõsas kasvab nõges. Ütlesin, et no las ta kasvab, kui ta nii tahab,“ ütles Vellemaa. Taimede paigutusel aeda peab ta silmas nii silmailu kui ka seda, et need üksteist toetaks. Samuti on Vellemaa aias teretulnud erinevad külalised ja näiteks sisalikule seadis ta üles isegi oma majakese, kus ta puhata saab.