Eksperdid: Tallinna rattaostutoetus lapsi sadulasse ei aita

Pealinn loodab lapsed rattale saada ostutoetusega, ent häda seisneb pigem puudulikus taristus.

Tallinna rattastrateegia näeb ette, et 2027 aastaks. peaks veerand koolisõite tehtama rattaga. Selle saavutamiseks lõi linnavalitsus rattaostutoetuse, mida hakatakse jagama 10–15-aastastele lastele, kes on toetuse taotlemise aastal saanud rattajuhiloa ja samal aastal ka ratta soetanud. Tänavu eraldas linn selleks 100 000 eurot ja lapse kohta saab toetust kuni 100 eurot. Küll aga ei muuda see tõsiasja, et lapsi takistab rattaga koolis käimast pigem kehv taristu kui ratta puudumine.

Liikuvusspetsialist ja Kooliratta algatuse liige Õnne Kask leidis oma 2019. aastal tehtud magistritöös, et ratta olemasolu laste liiklemist ei takista – toona oli ratas olemas 66% uuritud lastel. „Mis minu lõputööst välja koorus, oli see, et suureks probleemiks on parkimisvõimalused laste kodudes, eriti kortermajades, sest Tallinnas pole õues või majade juures rattakuure. Kui laps peab ratast iga päev üles ja alla vedama, siis see on suhteliselt vastik tegevus,“ nentis ta. Kuigi Kase sõnul on tore, et midagi tehakse, ei pea ta toetust võluvitsaks, mis lapsed rattale saab. „Ma arvan, et see on pigem selline tore präänik, mis toob mõne lapse juurde,“ ütles Kask.

Tallinna abilinnapea Joosep Vimm loetles kolm põhjust, miks toetuse kasuks otsustati: tervislike liikumisharjumuste tekitamine, jalgratturite arvu suurendamine ja rattajuhiluba tegevate laste arvu suurendamine. „Kindlasti ei tasu mööda vaadata ka sellest, et kõik hinnad tõusevad ja jalgrataste hinnad tõusevad. Ei tahaks, et ühelgi lapsel jääks ratas selle pärast ostmata,“ ütles ta. Vimm tunnistas, et toetus pole võluvits, mis kõik mured lahendab, ent pidas seda siiski oluliseks pusletükiks. Tema sõnul on linna pikemaajaline eesmärk vähendada autostumist ja muuta linnaruum meeldivamaks.

Toetus mõjutab peamiselt linna mainet ja raha võiks suunata hoopis taristu arendamisse.

Liikuvusekspert Tõnis Savi arvas, et toetus mõjutab peamiselt linna mainet ja raha võiks suunata hoopis taristu arendamisse. „Ühe meetmena paljudest on see tore, et fookus seal on. Tõsi ta on, et ehk oleks praegu targem panustada täies mahus infrastruktuuri väljaehitamisele. Selle raha eest saaks suuremat mõju üldisele liikuvusele, aga tore, et midagigi tehakse,“ ütles ta. Savi sõnul võiks toetuse andmisele järgneda ka jätkuküsitlus, et meetme mõju hinnata.

Lapsevanem Kaisa suhtus toetusse kahetiselt. „Esimene on ikkagi turvalisus ja mugavus, aga ma arvan, et see on mitmetele siiski abiks. Eeskätt on oluline ikkagi turvalisus. Et sul on hea tee, kus sõita, tänavad korras, et sa pääseksid üle tee ohutult, ja et sul oleks see ratas kuhugi jätta, kui sa kooli lähed. Need on esmatähtsad. Aga igasugune abi ja toetus kulub ära,“ ütles ta.

Rattataristu ja selle ohutus jätab soovida

Liikuvusspetsialist Õnne Kask sõnas, et pealinnas peab rattur tihti ruumi jagama jalakäijate või autodega, mis on ohtlik kõigile. „Autod sõidavad Tallinnas väga kiiresti. Eriti ohtlik on sõita punastel teedel, mis on Pärnu maanteel või Liivalaial, kus kiiruspiirang on küll 50, aga kinni sellest ei peeta. Samuti on natuke ebameeldiv ratta- või jalgteedel sõita, sest vahel on rattatee, vahel ei ole ja hästi palju pead muutma, kus sa rattaga sõidad,“ selgitas ta, et pidev n-ö sõelumine võib segadusse ajada ka autojuhi või jalakäija.

Liikuvusekspert Tõnis Savi sedastas, et Tallinna rattataristu laste iseseisvat liiklemist ei soosi. „Kui räägime sellest, kas laps saab iseseisvalt käia rattaga koolis üle Tallinna, siis kindlasti mitte. Pole seda taristut, kus lapsel oleks mugav ja turvaline sõita,“ ütles ta. Savi sõnul on ta siiski optimistlik, et ka pealinna rattateid hakatakse paremaks tegema. „Nad [linnavalitsus] tegid pikaajalise plaani ja strateegia, kuidas asjale läheneda, ja leppisid kokku lahendustes. Aga sellest on loomulikult vähe kui, päriselt ei tehta,“ märkis ta.

Lapsevanem Kaisa tõdes, et tema julgeb oma 11-aastase lapse rattaga kodulähedasse kooli lubada, sest on lapsele teed tutvustanud ja temaga selle korduvalt läbi sõitnud. „Olen alati pooldanud, et laps käib kodu lähedal koolis, et ta pääseks sinna ise jala, ratta või ühissõidukiga. Seda juba sotsiaalses mõttes, et tekivad sõbrad ja koos käimine ja see tugevdab ka kogukonda,“ ütles ta. Ent kodukandist kaugemale sõita pelgab Kaisa last lubada. „Kesklinnas ei julgeks üksi lasta sõita. Teatud lõigud on väga mugavad – Reidi tee, Stroomi rand, kõik on super –, aga kindlasti jäävad mingisugused ohtlikumad lõigud sisse ja ummikud, närvilised autojuhid,“ kirjeldas ta, mis mõjutab otsust.

Tallinna abilinnapea Joosep Vimm arvas, et lapsel aitab turvaliselt liigelda rattajuhiluba.

Tallinna abilinnapea Joosep Vimm arvas, et lapsel aitab turvaliselt liigelda rattajuhiluba. „Lapsed võivad sõita ka kõnniteel. Ma usun, et lapsed, osates ohtu hinnata, teavad valida, kus sõita sõiduteel ja kus mitte,“ ütles ta. Vimm nentis, et Tallinn on rattajuhiloaga laste osakaalu poolest teistest omavalitsustest palju maha jäänud. Liiklusseadus näeb ette, et jalgratturi juhiluba peab olema 10–15-aastasel lapsel, kes soovib sõiduteel sõita. „See on eelduseks sellele, et lapsed oskaksid valida õigeid sõidutehnikaid ja ennetada ohtu. Ma arvan, et see suurendab nii laste teadlikkust kui ka oskust liigelda,“ tõi ta esile, kuidas toetuse tingimused võiksid aidata kindlustada laste ohutust.

Kuigi liikuvusspetsialist Õnne Kask tõdes, et rattatoetuse tingimused võivad aidata lapsi juhiloa koolitusele saada, jätab tema sõnul soovida koolituste sisu. „Kahjuks on täna olukord selline, et rattakoolitus ei hõlma väga palju praktilist treeningut. See arv tunde, mis liikluses läbi viiakse, on suhteliselt väike,“ ütles ta. Samuti märkis Kask, et koolituse kättesaadavus ja olemus võivad kooliti erineda. „See võib ka tähendada, et kooli platsil tehakse koonuste vahel paar ringi ja liikluses ei käida. Kui liiklusesse minnakse, siis valitakse pigem ohutud tänavad, mis igapäevasõitmiseks lapsi piisavalt ette ei valmista,“ rääkis ta.

Linn peaks pakkuma ohutut taristut ja julgustust

Lapsevanem Kaisa sõnas, et linn võiks pilgu pöörata turvalistele rattahoiustamise võimalustele, ent ka teid ei saa tähelepanuta jätta. „Meil on paralleelselt väga uhked rattateed ja siis on kõrvaltänavad, kus kuku või pikali. Kõik võiks olla sujuv ja mugav, et laps saaks ratta ohutult koolimaja või poe ette parkida, ja kui ta korra rattalt maha tuleb, siis ta saaks sinna ka tagasi minna,“ lausus ta. Samuti võiks linn Kaisa sõnul teha teavitustööd, et rattaga on tore sõita ja värskes õhus mõnus liigelda.

Õnne Kask nentis, et selleks et lapsed hakkaksid rattaga koolis käima, tuleb korraga parandada mitut asja. „Rattataristu edendamisse peaks kindlasti panustama, kooliümbruste ohutuks tegemisele tuleks fookus panna, autoga liikumist vähendada. Võiks korraldada kampaaniaid, et näidata lastele,kui lõbus on rattaga kooli sõitmine,“ loetles ta. Kase sõnul on tavaline, et mida rohkem lapsi autoga kooli tuuakse, seda ohtlikum on autode tõttu kooli ümbrus, aga see omakorda motiveerib vanemaid last autoga kooli viima. „Autod võiksid peatuda kaugemal, et oleks võimalikult vähe konfliktikohti autode ja rataste vahel,“ ütles ta.

Abilinnapea Vimm nentis, et lõpuks otsustab ikkagi lapsevanem, kuidas ta lapse kooli saadab. „Tallinnas on palju koole, kõik kooliteed on erinevad. Kui keegi elab Nõmme tagumises otsas ja laps käib Südalinna koolis, siis see on üks teekond. Aga on väga palju neid kooliteid, kus see [rattaga liiklemine] on juba täna turvaline. Meie lapsevanema eest seda otsust ei tee,“ lausus ta. Vimm ütles, et lapsevanem, kes oma lapse iseseisvalt liiklusse laseb, peab olema veendunud, et laps seal hakkama saab.

Lapsevanem Kaisa arvas, et parim viis last õpetada on eeskuju kaudu. „Vanema kohustus on mingid algsed teadmised anda, elementaarne liiklusviisakus selgeks teha,“ ütles ta. Seega võiks Kaisa sõnul lapsega läbi sõita ka koolitee, et aidata lapsel hinnata, kuidas teekonda läbida.

Ka Õnne Kask tõdes, et lapsevanematel on laste liikluskäitumises oluline roll. „Kindlasti tuleb hästi palju kaasa kodust, igasugused harjumused ja normid mõjutavad seda, milline on meie igapäevaelu. Kui vanemad käivad iga päev autoga tööl, siis on paratamatu, et ka laps pigem sõidab autoga. Lapsed tihti ei mõtle sellele, et rattaga saab ka koolis käia. See [rattasõit] on tore vaba aja veetmise võimalus, aga kooli saab bussi või autoga,“ rääkis ta, mis tema uuringust selgus.

Samuti võiks Kase sõnul lastele tutvustada rattasõidu boonuseid. „Seal on palju positiivset, mis sellega kaasa tuleb: iseseisvus, saab sõpradega koos sõita, saab ise trenni minna, füüsiline koormus,“ loetles Kask, millele saab rõhuda, et lapsed ratast soosivamalt vaatama hakkaksid.