Prügi Läänemeres. Inimene sööb plasti sisse, ent riik tegutseb teosammul

false

Kuigi riik tunnistab probleemi, pole plastprügiga tegelemiseks ega reostatuse mõõtmiseks konkreetseid meetmeid määratud.

Suvitaja eesmärk rannas viibides on saada veidi päikest, kasta end vette ja nautida seda vähest päikesepaistelist sooja ilma, mis meie laiuskraadi ainult mõnel kuul aastas kostitab. Randa minnes on aga esmane katsumus leida liival ala, kus oleks piisavalt vähe konisid ja pudelikorke, et sinna lina laotada. Mereprügist kuuleme tihti peamiselt lõunamaa randade või hiiglaslike prügisaarte kontekstis, ent tegelikult kimbutab see ka Läänemerd. Ent Eesti riigil pole kindlaid meetmeid, vähendamaks prügi merre sattumist, ja plastisisaldust ei mõõdeta isegi toidulauale mõeldud kalal.

Tartu ülikooli merebioloogia teadur Tiia Möller-Raid märkis, et meie mererandades on enim levinud just plastprügi: kilekotid, pudelid, pudelikorgid, toidupakendid. Muret tekitab tema sõnul ka vahtplast. Samasugune pilt avaneb ka meres. „Teadaolevalt moodustab plast 80–85% kogu meres olevast prügist ja 50% sellest moodustavad ühekorra-plastnõud,“ märkis ta.